Põltsamaa vallas tegutsev Kamari Haridusselts on juba aastaid aktiivse ja tegusana silma paistnud. Äsja peeti Kamaris seitsmendaid külapäevi ning avati mälestuspingid Johannes ja Helgi Mangusele.
Kui hiljutisel Põltsamaa ühisgümnaasiumi vilistlaste kokkutulekul mälestati Põltsamaa keskkooli endist direktorit Kalju Terast, siis Kamari seitsmes külapäev olid pühendatud kauaaegse Kamari koolijuhi Johannes Manguse ja tema õpetajast abikaasa Helgi Manguse mälestusele. Tänavu 12. märtsil oleks Johannes Mangus tähistanud oma 85. sünnipäeva.
Seitsmenda külapäeva avasõnad lausunud Kamari Haridusseltsi juhatuse liige Liia Lust rääkis, et alguses oli mõte paigaldada Johannes ja Helgi Manguse meenutuseks mälestustahvel Kamari endise koolimaja, praeguse seltsimaja seinale, kus juba asub mälestustahvel Kamari koolihoonele. Siis aga saadi Vahur Kersna telesaatest idee paigaldada endise koolihoone juurde hoopis nimelised pingid. Ettevõtmist toetati kohaliku omaalgatuse programmist.
Lisaks otsustasid Kamari Haridusseltsi liikmed anda pedagoogide auks välja meenutusvoldiku, mille said kingituseks kõik külapäeval osalenud.
Manguste elutööks sai Kamari kool
Külapäeval omaaegset koolijuhti kehastanud Adavere põhikooli õpetaja Peeter Aruoja meenutas, et Johannes Mangus tuli Kamari kooli tööle 31-aastase noormehena ning jäi siia ametisse tervelt 38 aastaks. Alles 69-aastasena jäi ta 1997. aastal koolitööst kõrvale. Johannes Mangus lahkus manalateele 2009. aastal.
Helgi Manguse rollis olnud Kamari Haridusseltsi juhatuse esimees Kalli Kadastik andis publikule teada, et Helgi oli oma abikaasast seitse aastat noorem ja asus Kamari koolis tööle temast viis aastat hiljem. Ka Helgi töötas Kamari koolis 69. eluaastani. Pärast Helgi Manguse pensionile jäämist lõpetas tegevuse ka iseseisev Kamari kool ja sellest sai Esku-Kamari kool.
Johannes Mangus õpetas lastele mitmete õppeainete kõrval ka mandoliinimängu. Just sel põhjusel oli Kamari külapäevale esinema palutud ka mandoliiniorkester Sakust. Kamari koolimajas on siiani alles üks mandoliin ning akordion, millel Johannes Mangus mängis.
Külapäevast olid tulnud osa saama ka päevakangelaste sugulased. Pärnus elavale Aino Kuusikule oli Johannes Mangus tädipoeg ja nad said päris sageli kokku. Eriti tihedaks muutus nende suhtlemine siis, kui Johannes juba pensionipõlve pidas. Aino Kuusikuga koos olid ka tema vend ning vennapoeg. Johannese noorpõlvefoto kohta teadis Aino Kuusik öelda, et see on tehtud tema sõjaväes olles. Noorpõlves oli Johannes Mangus, keda omainimesed Jukuks kutsusid, väga rõõmsameelne inimene, kes armastas bajaani mängida ning laulda.
Vana aja koolmeister
Põltsamaa vallavanema Toivo Tõnsoni sõnul oli Johannes Mangus tõeline n-ö vana kooli mees, kes tundis muret Kamari kooli käekäigu, noorte ja ka Eesti riigi tuleviku pärast. Ta oli pärit ajast, kus kõike nappis ja elus tuli vähesega läbi ajada. Kamari endise koolimaja pööningul seisid aastaid tagasi päris uued mööblikomplektid.
Kui Toivo Tõnson soovitas Johannes Mangusel pakendis seisev mööbel kasutusele võtta, vastas koolijuht, et vana mööbel on veel piisavalt hea ja las see uus seisab seal pakendis edasi. Põltsamaa vallavanem nentiski, et ega hariduse tase ju ei sõltugi uuest läikivast koolipingist, vaid ikka sellest, kuidas õpetatakse ning millised on õpetaja isikuomadused.
Vallavanem meenutas veel üht seika seoses Johannes Mangusega. See juhtus siis, kui iseseisev Eesti Vabariik oli taastatud ja kui puhusid uued tuuled. Paljudele meist oli siis küll õigusi juurde antud, aga kohustused kippusid kuidagi ununema. Nii oli Johannes Mangus andnud koolitunnis ühele üleannetuks muutunud poisile väikese laksu.
Tõnsoni sõnul elas tollane Kamari koolijuht seda sündmust ise tegelikult valusamalt üle kui poiss, kes laksu sai. Seepeale oli Johannes Mangus Toivo Tõnsonile keset ööd helistanud ja oma muret kurtnud. Vallavanem püüdis omalt poolt hoopis koolijuhti maha rahustada, sest ta oli isegi käinud koolis veel sellel ajal, kui õpilased sõnakuulmatuse pärast vahel joonlauaga vastu sõrmi said või kui neile raamatuga “tarkus pähe löödi”.
“Pole me keegi sellest invaliidiks jäänud ega halvemaks inimeseks saanud. Pigem on meist saanud tublid kodanikud, sellised nagu Johannes Mangus,” tõdes Põltsamaa vallavanem.
i
TOOMAS REINPÕLD
