Eestis kestab 30. aprillini traditsiooniline Sinilillekampaania, mis kutsub üles tunnustama kaitseväe ja Kaitseliidu veterane ning toetama annetustega vigastatud veterane. Tänavuse kampaania plakatitelt ja voldikutelt vaatab vastu tahtejõuline noor mees, kes viibinud neljal missioonil: korra Kosovos ja kolm korda Afganistanis. See Sinilillekampaania “kaanepoiss” on Palamuselt pärit veebel Kalvi Toome.
Kalvi Toome esimesed eluaastad möödusid Karksi-Nuia külje all Tuhalaanes. Palamusele kolis nende pere siis, kui Kalvi oli viiene. Tema vanemad leidsid seal senisest tasuvamad töökohad. Kalvi ema Luule Toome on nüüdseks juba 28 aastat Palamuse kooli lastele muusikaõpetust õpetanud.
Kalvile meenub kooliajast eelkõige oma klassi mõnus õhkkond. “Meil sai alati palju nalja. Ja kui vaja, aidati üksteist,” meenutas Kalvi.
Küsimusele, kas ta oli korralik või rohkem Joosep Tootsi moodi koolipoiss, vastas Kalvi, et ta liigitaks ennast kuhugi vahepeale.
“Eks saanud krutskeidki tehtud, aga samas tuli ka päris hoolega õppida, sest õpetajast emal oli ju kogu aeg ülevaade olemas, millega pojad tegelevad,” ütles Kalvi Toome ja lisas, et õpetajatest jäid talle kõige paremini meelde Kuuno Lille, kellel olid huvitavad arvutitunnid, samuti klassijuhataja Galina Jakovleva ning kehalise kasvatuse õpetajad Ester Laumets ja Urmas Paju.
Kalvi huvi sõjanduse vastu sai alguse Hollywoodi filmidest: 1990. aastate alguses tekkis Palamusele suur satelliit-“pann”, mille abil kohalik noorus sai Saksa telekanaleid vaatama hakata. Ning seal näidati ka Suure Lombi taga tehtud sõjafilme.
Kalvist sai sõjaväelane kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist. Tema karjäär on kulgenud vaheldusrikkalt, kuigi ta on olnud põhimõtteliselt kogu selle aja ühe üksuse koosseisus.
Ta on ametis sõjaväepolitseis. Hetkel on ta sõjaväepolitsei grupi ülema asetäitja. Paljud inimesed võib-olla ei teagi, et selline nähtus nagu sõjaväepolitsei olemas on, veel vähem teatakse, millega see tegeleb.
“Sõjaväepolitsei põhiülesanded on kaitseväe distsipliini järelevalve, kriminaalmenetluste läbiviimine teenistusalastes kuritegudes ja distsiplinaarjuurdluste menetlemine. Samuti tagab sõjaväepolitsei välisriikide kaitseministrite, relvajõudude juhtkonna ning rahvusvaheliste organisatsioonide juhtkonna kaitse nende Eestis viibimisel,” selgitas Kalvi Toome.
Neli missiooni
Kolmeteist ja poole aasta pikkuse teenistuse jooksul on Kalvi käinud neljal missioonil ning viibinud ka välisteenistuses Belgias: ta töötas kolm aastat NATO Euroopa Liitlasvägede Peakorteris.
Missioonidele ajendas Kalvit minema nooruse uljus ja huvi ümbritseva maailma vastu. Peale sõjaväeliste kohustuste täitmise näeb ju missioonil ikka ka seda, kuidas asukohariigis elatakse. Kalvi ei eita, et tihti mõeldakse ka asja materiaalsele küljele. Missioonil viibides on kulud minimaalsed ja nii õnnestub säästa raha mõneks suuremaks ostuks: korteri, auto vms soetamiseks.
“Tähtis on ka professionaalsete oskuste arendamine: treenime enne missioonile minekut iga päev, et rakendada õpitut piirkonnas, kuhu meid saadetakse. Kui kohal oleme, selgub, kas oleme teinud asju õigesti või tuleb midagi muuta,” sõnas Kalvi Toome.
Tema jaoks oli neljast missioonist kõige raskem kindlasti 2007. aasta Afganistani missioon, sest Helmandi provintsis, kus ta tookord viibis (tema väeosa asukohaks oli Helmandi pealinn Lashkar-Kah), käis reaalne sõjategevus ja meedia vahendatud uudistest võis näha-kuulda-lugeda nii mõndagi hirmutavat. Kaks järgmist Afganistani missiooni möödusid enamjaolt riigi pealinnas Kabulis ja selle lähiümbruses, kuigi tööasjus tuli liikuda ka lõuna poole.
“Oma kogemuste põhjal võin öelda, et teist või kolmandat korda samasse riiki missioonile minna on oluliselt lihtsam. Olustik on üldjoontes endine ja enda asjadega kurssi viimine võtab vähem aega,” kinnitas Kalvi Toome.
Maavärin ja koduigatsus
Tema sõnul pole missioonil viibija elu kaugeltki kogu aeg ohus. Samas sõltub üsna palju missiooni iseloomust ja asukohast. Liitlaste hallatavad baasid ja infrastruktuurid on üldjuhul üsna turvalised paigad.
“Minul missioonidel tõsisemaid ohuolukordi ette pole tulnudki. Küll aga olen üle elanud maavärina. Selle epitsenter oli küll sada kilomeetrit eemal, ent ka meil värisesid voodid külje all ning asjad kukkusid riiulitest. See oli päris huvitav kogemus,” sõnas Kalvi Toome.
Missiooni pikkuseks on tavaliselt pool aastat, sinna hulka kuulub ka paarinädalane puhkus Eestis.
“Poole aasta jooksul jõuab loomulikult koduigatsus tekkida: oled ju harjunud, et sõbrad ja pere on sinu jaoks alati olemas. Aga õnneks on ka Afganistanis internet, seega sai kasutada Skype’i ja muid suhtlemisviise,” ütles Kalvi Toome ja lisas, et eriti raske on see hetk, kui tuleb pärast puhkust missioonile naasta, aga siis aitab, kui lohutad end sellega, et järele on jäänud vähem kui pool missiooni ajast.
Küsimusele, kas Eesti kaitsväelased on end missioonidel heade sõduritena näidanud, vastas Kalvi Toome:
“See on küll minu subjektiivne arvamus, aga meie professionaalsus, rahulikkus ja konkreetsus on meid alati aidanud. Isegi vigases inglise keeles või käte-jalgadega suudame asjad selgeks teha ja ülesande lõpuni viia.”
Missioonidel on Kalvile selgeks saanud, et väärtustada ja hoida tuleb seda, mis sul on. Ning et kõige parem on ikka oma kodus ja oma riigis.
Naiste võim
Sellist ema, kes poja rõõmuga missioonile saadab, pole ilmselt olemas. Ka Kalvi tunnistas, et ema on tema pärast palju muretseda saanud ning esimestel kordadel ka päris tõsiselt järele mõelda palunud, kas on ikka vaja missioonile minnna.
“Aga kui olen andnud ammendava selgituse ja oma otsusele kindlaks jäänud, siis on ta mind alati toetanud,” kinnitas Kalvi.
Pere keskel on olnud jututeemaks seegi, kas missioonil käimistele tuleks nüüd punkt panna või mitte. Veebel ise on endamisi mõelnud, et tema eesmärk võiks olla jõuda viie missioonini.
Kodunt kauaks ja kaugele ära minna on tal nüüd muidugi juba raskem, sest tema ja elukaaslase Kristina peres kasvab üheksakuune tütar Kelly.
“Kodus on meil naiste võim,” ütles Kalvi Toome muiates.
Vabal ajal armastab ta sporti teha. Lemmikala on võrkpall. Vormis aitab hoida ka lihtsalt väljas toimetamine.
Noortele, kellel on militaarhuvi, soovitab Kalvi Toome kontakti otsida Kaitseliidu või noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioonidega. Need tegutsevad igas maakonnas. Neile noormeestele, kes aga hoopis kaitseväeteenistusest “viilimise” mooduseid otsivad, soovib Kalvi edastada sõnumi: kaitseväest kõrvale hoidmine pole lahendus, pealegi jätab see negatiivse märgi külge.
“Ja kindlasti ei tohiks kaitseväe ja seal toimuva üle otsustada kuulujuttude põhjal. Need räägivad tõesti vahel sellest, et ajateenistus on igav ja nõme. Aga see pole kaugeltki nii,” kinnitas Kalvi Toome.
Homme tähistatakse Eestis viiendat korda veteranipäeva. Sel puhul toimub Tallinnas Vabaduse väljakul vabaõhukontsert Veteranirock, millel astuvad üles kaitseväe orkestri ajateenijate bänd, United States Army Europe Soldiers Chorus, Ziggy Wild ja Ukraina kunagine eurolaulik Ruslana. Ka Kalvi Toome kavatseb oma perega Veteranirocki nautima minna.
Kalvi Toome elukäik
* Sündinud 22. augustil 1984
* Lõpetas 2003 Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi
* Läbis 2004 nooremallohvitseride baaskursuse ja sõjaväepolitsei erialakursuse üksik-vahipataljonis
* On läbinud mitmeid sõjaväepolitsei erikursusi ja –treeninguid Eestis, Lätis, Taanis ja Poolas
* Läbis 2010 riigikaitseõpetuse kursuse Tallinna ülikoolis ja 2011 sõjaväelise juhtimise kursuse vanemallohvitseridele Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes
* 2004 viibis missioonil Kosovos, 2007, 2009 ja 2010 Afganistanis
* 2012-2015 oli staabiallohvitser NATO Euroopa Liitlasvägede Peakorteris Belgias
* Eestis viibides on teeninud põhiliselt sõjaväepolitseis, praegu on sõjaväepolitsei grupi ülema asetäitja
* Perekond: elukaaslane Kristina ja üheksakuune tütar Kelly
Ema on poja ametivalikuga rahul
Kalvi ema Luule Toome rääkis, et kui Kalvi sündima hakkas, sai autol, millega teda haiglasse viidi, poolel teel bensiin otsa. “Kuni mehed bensiini otsisid, tulid miilitsad, kes läheduses ühe avariiga tegelesid, küsima, ega abi vaja ole. Kuulnud, milles asi, viisid nad mu ise haiglasse. Meedikud, kes mulle sünnitusabi andsid, viskasid seepeale nalja, et ju sellest poisist siis miilits saab. Ja nüüd ongi Kalvi sõjaväepolitseis.
Olen poja ametivalikuga rahul, ainult tema missioonidel viibimise ajad on minu jaoks päris rasked olnud. Tore, et Facebook ikka olemas on. Kui näen, et Kalvi vestlusnupp on roheline, siis tean, et temaga on kõik hästi. Tema ise ongi väga positiivse ellusuhtumisega ja kinnitab alati, et kõik on korras. Iseasi, kas ta mulle kõike, mis tegelikult toimub, rääkida saab.
See, et ta on neljal missioonil käinud ja vahepeal ka kolm aastat Belgias töötanud, on tema silmaringi kõvasti avardanud. Belgias käisin tal külaski ja mul oli väga huvitav näha seda keskkonda, milles ta viibis. Kindlasti on Kalvi mõttemaailma rikastanud paljurahvuseline sõpruskond, mis tal tänu tööle on tekkinud. Aga Belgias otsis ta üles ka teisi seal viibivaid eestlasi ja nüüd on tal sõpru igas Eesti nurgas.
Tänu Kalvile sain möödunud aasta juulis vanaemaks, detsembris aga tänu Kalvi nooremale vennale Karmole juba kahekordseks vanaemaks. Isaroll on mu poegadele väga hästi mõjunud. Kui veerand sajandit tagasi oli loomulik see, et beebidega asjatas põhiliselt ema, siis tänapäeva noored isad on hoopis teistsugused: vahetavad lapsel mähkmeid, käivad nendega jalutamas jne. Seda on nii armas vaadata.
Kalvi jaoks on pere kõrval oluline ka sport: sõjaväelane peab end ju vormis hoidma. Nii et isegi siis, kui ta perega Palamusele tuleb, teeb ta aleviku peal mõne jooksuringi. Mul on hea meel, et Kalvi elab huvitavat elu. Just sellist, nagu talle meeldib.”
RIINA MÄGI
