Peipsi ääres on kaluriametit ikka põlvest põlve pärandatud, nii et vanaisa annab kogemused edasi isale, tema omakorda oma pojale. Vanemate austamine ja nende töötraditsioonide omandamine väärib lugupidamist. Paraku ei piisa tänastes oludes, kus ka kalandust mõjutab suuresti Euroopa Liidu keeluline eeskirjade ja seaduste süsteem, pereringis edasi antavast haridusest.
Professionaalne kalur peab omama väga põhjalikku ülevaadet kala püügitehnikast, töötlemisest, turustamisest, püügivahenditest, sadamatest, oma tegevusvaldkonna seadustest ja määrustest jne. Sellise hariduse andmiseks ja vastuvõtmiseks on tarvis spetsiaalseid koole, milles tegeldakse nii koolituse kui ka täienduskoolitusega. Kala on toiduaine, millega mängida ei saa.
Erinevatel riiklikel instantsidel ? keskkonna-, põllumajandus- ja haridusministeeriumil ? tasuks kaaluda mõtet avada Peipsi ääres Mereakadeemia filiaal või koguni iseseisev kalanduskool. Selline õppeasutus sobiks just piirkonda, mille elanikud on olnud sajandeid seotud kalapüügiga. Küllap leidub mitmetes paikades sobivaid hooneid kalanduskooli avamiseks. Võimalused õppeasutuse töölerakendamiseks peaks olema Kallastel, Mustvees ja ehk mõnes teiseski Peipsi äärses paigas. Samuti tuleks leida kõrge kvalifikatsiooniga õppejõud ja pedagoogid, kes on huvitatud erialasest tööst Peipsi piirkonnas. Mõistagi tasuks otsida selliseid õppejõude ülikoolilinnast Tartust, mis üsna lähedal.
Kindlasti tuleks hariduse ja koolituse temaatikat käsitleda kalanduse arengukavas. Kahjuks puudub veel kaasaegne arengukava, mis hõlmaks tervikuna kogu Eesti kalanduse hetkeseisu ja tulevikuväljavaateid. Niisuguse arengukava koostamine peaks toimuma riigi initsiatiivil ja toetusel.
Eesti riigil tasuks võtta eeskuju oma lõunanaabrist Lätist, kus riiklikul tasemel on kalanduse arendamiseks väga palju tehtud.
Priit Saksing
Peipsi Kalurite Ühingu esimees
