Vanal inimesel on omad tööd ja toimetused. Nokitsed ikka oma õue peal ja harva satud kaugele. Paned end igal hommikul riidesse ja nii see päev algab. Aga see igahommikune nokitsemine tuletab ikka ja jälle meelde üht suvist sõitu üksjagu kaugemale. Oma noorusmail käies eksisin vanadel radadel ja sattusin Kullavere jõe kandis Kalliverre.
Kui nägin seal Kallivere odavate riiete müügipunkti viita, arvasin alul, et Kalliveres müüakse ikka kallist kaupa. Olin just linnas ostnud 150 krooni eest kena jope ning olin rõõmus hea ostu üle. Aga uudishimu sai võitu ja läksin uurima. Hinna järele pärides sain piltlikult öeldes kõva tou. Aga seda üldsegi mitte ühe puutoika otsas oleva vägeva rähni käest, vaid hoopiski Rähni nime kandva lahke pererahva hinnapoliitikat kuulates. Kulutasin veel umbes 150 krooni ning olin üleni riides. Sain selle raha eest ühtekokku kena jope, korraliku ülikonna, pluusi ja isegi üksjagu pesu. Lausa pulmapoiss valmis. Ainult 46 number kingad jäid ostmata, sest nii suuri ei olnud. Riided olid ilusad ja ausad.
“Perenaine tasane”, nagu ütleb kunagi koolis õpitud Juhan Liivi laulusalm linnast tulnud rännumehe kohta. Ei saanud küsimata jätta, et miks pererahvas ilmsete kahjudega kaupleb. Aga Rähni-papi lausa toksis mulle ette, et ratsa rikkaks ei saa! Kordas seda kohe päris mitu korda. Kuulsin kena ja asjaliku loo sellest, kuidas vallast sotsiaalabi saanud inimestest said läbi odavkaubanduse sisuliselt suurimad sotsiaalabi jagajad kõigile soovijaile.
Kuulsin ka seda, et neilt käivad ostmas paljud edasimüüjad, kes soovivad “ratsa rikkaks saada”.
Mina sain tookord kenasti riidesse ning nüüd pean ka oma küljeluu ja silmarõõmust naabrinaise sinna viima, sest Kalliveres on tõepoolest väga odavad kaubad. Kahetsen, et eelmine kord jäi üks lääne munder ostmata… Vanamoor vist paneks pröökama. Aga kui ühe euro eest korraliku kampasuni ostan, siis ei tohiks küll kisa tulla.
i
ARNOLD PRIKS
