Enam-vähem samal ajal, kui asjaosalised kogunesid äsjasele üldlaulu- ja tantsupeole ning kohtuotsuste tulemusena mõisteti ASile Sylvester tekitatud kahju “tasandamiseks” riigilt, st meilt välja rohkem kui pool miljardit krooni, tegi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves otsuse, et jätab “Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse” välja kuulutamata. Riigikogu võib selle muutmatult teistki korda vastu võtta, aga saab seda ka ümber teha.
Presidendi põhjendused temapoolse otsuse kohta leiab lugeja EV presidendi koduleheküljelt Internetis märksõna “Riigikogu” alt. Küsimus on seega ka parlamentaarse vabariigi ja tema esimese kodaniku vahekorras.
Mis otsustab enne kohut?
Juhtus nii, et presidendi otsusega samal ajal tuli siinkirjutajal anda hinnang diplomitööle, mille autorit süüdistati riigi äraandmises ja kohe pärast presidendi otsust leidis Riigikogu liige Urmas Reinsalu meievahelises telefonikõnes, et president on läinud liiale.
Lahtiseletatult tähendab see, nagu peaks president kiitma kõik parlamendi esitised heaks. Teisisõnu tuleb ta poliitilisele lavale pärast Riigikogu ja mitte kui esimene kodanik, vaid üks paljude hulgast. Toomas Hendrik Ilves viitab oma selgitustes igivanale põhimõttele, mille järgi seadusi tehakse õiguse nimel, mitte viha ajel. Sõnastas selle Cicero (106 – 43 eKr), kes oma poja kasvatuse huvides kirjutas käsitluse “De officiis” ehk “Kohustustest”.
Eesti keeles on see kättesaadav tänu Ilmar Vene tõlkele aastast 2007, vene keeles aastast 1993. Tegemist on kodanikuõpikuga, milles ei puudu ka seletus sõdade vajalikkuse kohta – kui muud võimalused riigi hoidmiseks on ära langenud.
Demokraatia ei piirdu üksnes valimisõigusega
Kuivõrd me peame Eesti Vabariigis kartma rünnakuid põhiseadusliku demokraatia vastu? Põhiseaduslik demokraatia sätestab Eesti Vabariigi kui parlamentaarse korra. Rahva nimel ja tema huvides valitsevad rahva-asemikud.
Seesama sätestus ei fikseeri aga rangelt, mida teha juhul, kui isegi demokraatia eksib. Kas kolm eelarvekärbet – kaks on juba toimunud, kolmas on päevakorral – on eksimus? Minu arvates on, sest kui palkade ja pensionide kallale tohib minna, aga riigi võlgu äriettevõtete ees puudutada ei tohi, siis teeb riik nendele, kes isiklikult AS Sylvesterile mingit kahju teinud ei ole, liiga. Kas me tohime seesugust jama arvustada?
Arvan, et koguni peame, pidades ühtlasi meeles, et demokraatia ei piirdu üksnes valimisõigusega. Järjekindel demokraat kuulab ära kõik osapooled, kujundades oma otsuse kasvõi häälteenamusega. Jättes selle tegemata, on ta juba autokraat, kes sarnaneb väga diktaatoriga. Kas pole nii, et hakates demokraatiast väsima, me igatsemegi karmimat kätt? Ja kui ministrid või valitsusjuht või president sellega hakkama ei saa, loodame õiguskantslerile?
Kui pole nii, mis siis on?
Populism on demokraatia kuritarvitamine
Üheski Eesti Vabariigi seaduses pole defineeritud, mis on populism ning mispoolest ta kahjulik on. Populism on demokraatia kuritarvitamine ehk poliitikas määrava inimese poolt isikliku kasu lõikamine mistahes kokkupuutest suvalise inimesega. Ametniku määrimist nimetatakse korruptsiooniks. Populismi demokraatia määrimiseks ei nimetata, aga ometi on ta vale, sest ta välistab tõe väljaütlemise. Eesti Vabariigis toimuva arvustamine pole patt seni, kuni pole mindud konkreetsete inimeste elude kallale, kuni pole põhiseaduslikku korda hakatud kukutama (riiki pöörama) või on jõutud laimuni. Kõik sellised juhud tuleb ennetada samas mõttes, nagu kehtestatakse liikluspiiranguid.
Seetõttu on mul kahju, et president Toomas Hendrik Ilves jättis kasutamata võimaluse seletada asjad lahti ja Riigikogu saatis talle muutmisseaduse edasi nagu otsepostitusega reklaamlehe.
Sügisel läheb kurnavaks, sest koos 2010. aasta eelarvega tuleb tegelda ka käesoleva aasta kolmanda eelarvekärpega, valides samal ajal kohalikku võimu, mille valijad ei mõista, kuidas on võimalik, et võimule sinu enda käes tuleb esmalt kaasa tunda. Umbes nii, nagu oleks võim sant.
iii
PEETER OLESK, kolumnist
