Selle nädala alguses täitus Kalju Jalakal kaheksakümnes aastaring. Vahetult enne seda ilmus trükist tema kirjutatud raamat „Vabadusvõitleja ja Pitka-poiss Heino Jalakas“. Läbi oma venna seiklusterohke elutee ja ühe perekonna saatuse kõneleb see raamat ühtlasi mõnda ka kogu eesti rahva loost.
“Eestis oli palju noori mehi, kelle saatus kujunes Heino omaga sarnaseks, kuid igaühel on siiski oma, kordumatu elulugu,” on autor kirjutanud raamatu kaanetutvustuses ning oma venna kohta märkinud: “Mees, kes teenis Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu ja Saksa sõjaväes, oli metsavend ja ületas KGB eest põgenedes rangelt valvatava Nõukogude Vene-Soome maismaa riigipiiri ja jõudis Soome. Viibis vangilaagris ja jõudis kodumaale tagasi. Ei kaotanud kunagi usku Eesti taasiseseisvumisse.” Raamatu sissejuhatuses on muu seas kirjas ka: “Me austasime oma vanemaid ja armastasime oma kodutalu…”
Kodutalu vaim ja eluhoiak on saatnud kolme venda tegelikult läbi elu. Ehkki Kalju, vendadest noorima, elutee kujunes sünniaasta tõttu kahe vanema venna omast erinevaks, ei jätnud keerulised ajad päriselt tedagi puutumata.
Missugune oli Su kodutalu?
Minu kodutalu Kaunissaare asub Avinurme vallas Maetsma külas. Kaunissaare talu rajas 1875. aastal mu vanaisa Mihkel, kes ka talu maadelt läbi voolavale Avijõele vesiveski ehitas. Edasi päris talu pere vanima pojana minu isa Karl-Richard. Isa asus maid kuivendama ja võsa juurima, seadis sisse külvikorra. Talus põletati lupja, osteti ja töödeldi metsa. Uuendati taluhooneid ja muretseti uusi masinaid. Isa soetas tõukarja ja kasvatas peekonsigu. 1928. aastal valmis uus mansardkorrusega elumaja, mis oli tolle aja kohta nii välis- kui ka sisetööde poolest uudne. 1938. aastal ostis isa laenuga traktori Fordson koos haakeriistadega. Taluasjad hakkasid edenema ja tootmine ennast ära tasuma. Isa oli edumeelne põllumees ja tunnustatud taluperemees ning ümbruskonnas hinnatud ka ühiskonnategelasena. Ta oli vallavolikogu liige ja 1920. aastatel ka vallavanem, karskusseltsi esimees, kohaliku piimaühistu ja maapanga asutajaliige. Täiendas oma teadmisi põllumajanduskonvendis. Oli täiesti loomulik, et nii vennad kui mina kasvasime kõiki talutöid tehes, karjaskäimisest alates. Meie peres oli traditsiooniks, et perepojad saavad põllumajandusliku hariduse ja selle me ka kõik saime.
Edumeelne talupidamine sai aga teie perele ja kodutalule saatuslikuks?
Ju siis. Mu vanemad küüditati 1949. aastal Siberisse. Kodu hävitati täielikult. Elumajja asutati veterinaarjaoskond. Kui ema ja isa 1957. aastal Siberist tagasi tulid, tegid nad mitmeid taotlusi, et talu tagasi saada, aga ei antud. Meie pere rehabiliteeriti 1990. aastal ja hiljem saime tagasi ka talumaad. Vend Evaldit siis enam ei olnud ammu. Tema kaotas vangilaagris oma tervise ja suri 1959. aastal 43-aastasena. Et meid oli ikkagi olnud kolm venda, jagasime ka nüüd talumaad kolme vahel. Evaldil oli ju kaks tütart. Praegu elabki Kaunissaarel oma perega Evaldi tütre Urve poeg Indrek Kullam, kes on Avinurme vallavanem.
Nii et Kaunissaare talus elab jälle noor perekond ja jälle on sellest talust peremees vallavanemaks?
Ongi nii. Tegelikult ei olnud vallavanem mitte ainult minu isa, vaid selles ametis oli omal ajal juba ka mu vanaisa Mihkel.
Olid ju Sinagi kahtlane element: vanemad Siberisse küüditatud, vennad Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses olnud, mõlemad Venemaa vangilaagrites karistust kandnud?
Vend Evald oli minust 13 ja Heino 7 aastat vanem. Minu sünniaasta 1928 oli üsna piiri peal. Nii et kõige hullemast ma siiski pääsesin. Julgeoleku kontrolli all olin aga minagi. 1946. aastal õnnestus mul isa arreteerimisest päästa, kuigi hiljem vanematel Siberist ikkagi pääsu ei olnud. Tulin tookord Avinurmest peolt, kuhu meie kodust oli neli kilomeetrit maad. Olin juba üsna kodu lähedal, kui kuulsin kaugemalt automürinat. Et tol ajal võisid autod olla ainult kas Vene sõjaväel või julgeolekugruppidel, tundus asi kahtlane. Kui koduõues olin ja nägin, et auto meie teeotsa seisma jäi, oli selge, et isale tuldi järele. Sain isa hoiatada ja ta pääses tagauksest põgenema. Seda oli ennegi olnud, et mees viidi kodunt ära ja kadus pärast seda nagu vits vette. Tookord võeti mind kaasa ja viidi vallamaja kartsaruumi. Ülekuulamised kestsid nädal aega ja siis lasti koju. Kaebusi minu peale ei olnud, kuigi Saksa aja lõpus võeti mindki Avinurme Omakaitse rühmale täienduseks ja olin kaks kuud Kalmaküla all Peipsi ranniku kaitsel olnud.
Vahepeal läks elu juba veidi vabamaks, nii et vend Heino võis metsavennaelu lõpetada, hariduse omandada ja Viljandimaal suurmajanditki juhtida ning ka Sina jõudsid Olustvere põllumajandustehnikumis agronoomidiplomi saada.
Kaua see ei kestnud. Siis muutus asi tõsiseks. Heino läks tööle maaparandusse. Kusagil ei saanud ta kuigi kaua ühel kohal olla, igal pool oldi sabas. Ega mindki rahule jäetud. Sain aru, et on parem, kui Eestist minema pääsen. 1950. Aastal võeti mind Nõukogude Armeesse ja saadeti kolmeks ja pooleks aastaks Ida-Preisimaale aega teenima. Tagasi tulin seersandina, jäin niiviisi tähelepanu alt välja ning vangilaagrisse ei saadetud. Heino, kes leidis, et kodumaal temal enam asu ei ole, sai Soome põgenema, võeti aga seal vangi ja anti välja, määrati 25+5 ning saadeti Inta vangilaagrisse.
Millal tuli Sul mõte hakata vend Heino elukäigust ja saatusest raamatut kirjutama?
Pärast venna ootamatut surma 2005. aastal. Olime temaga väga lähedased. Heino oli oma eluajal ka märkmeid teinud ja omavahel olime kõigest põhjalikult rääkinud. Nii ei olnudki mul eriti raske raamatu kirjutamisele asuda.
Enamik Sinu ligemale viiekümne ühe aasta pikkusest tööinimese ajast on möödunud praegusel Jõgevamaal. Kas oma päritolu pärast sul edaspidises elus probleeme ei tulnud?
Pärast seda, kui lõpetasin 1961. aastal tolleaegse EPA agronoomiateaduskonna, töötasin Valga rajoonis nii Sõpruse kui Tuleviku kolhoosis peaagronoomi ja juhatuse esimehena. Alates 1965. aastast olen tõepoolest peamiselt erialast tööd teinud praegusel Jõgevamaal. Mu sotsiaalne päritolu tuli ilmsiks siis, kui mind taheti tööle suunata selleaegsesse rajooni rahvakontrollikomiteesse. Ikka on Eestimaal kõikide okupatsioonide ajal leidunud eriti kohusetruusid kodanikke, kes kehtiva režiimi pärast muret tunnevad ja kaaskodanikel silma peal hoiavad. Kaugel see Avinurme siis Jõgevalt on ja nii uuriti välja, kust ja missugusest kodust ma sealt pärinen ning leiti, et ma ikkagi ei sobi nii vastutusrikkale ametipostile. Põllumajandusvalitsus, kus ma enne töötasin, võttis mu siis uuesti tööle vaneminsener-melioraatori kohale. Olen töötanud seal veel mitmel ametikohal, vahepeal ka ETKVLi Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis, hiljem juba 1981. aastal moodustatud agrotööstuskoondises ning kuni pensionile jäämiseni 12 aastat taluliidu tegevjuhina.
Millised nendest tööaastatest on olnud kõige huvitavamad ja meeldejäävamad?
Viis aastat Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis, ehkki see ei olnud otseselt mu erialane töö. Olin seal tööstuse juhataja ja peatehnoloog. Tollane põllumajanduskombinaat oli endale nime teinud kõrgekvaliteediliste veinide, konservide ja tuubitoodetega. Viimaseid tuli erinevas sortimendis valmistada kosmonautidele. Hästi palju oli sõitmist Moskva vahet. Imelikul kombel Eesti julgeolek neid ei huvitanud. Sain sealse rahvaga hästi läbi. Mind määrati ka kolmeliikmelise delegatsiooni koosseisu, kellega käisime Ungaris, tutvumas sealse toiduainetetööstusega. Korraldati ka tutvumisreise Gruusiasse, Moldaaviasse ja mujale. Uurisin ka viski või kalvadose tootmise võimalusi Põltsamaal. Vastav tehnoloogiagi oli juba olemas ning tootmine oleks võinud alata, aga asjale tõmbas kriipsu peale parasjagu kehtima hakanud alkoholivastane seadus. Vähemasti nii tollane direktor väitis.
Teatavasti on Sul pidevalt olnud mitmeid hobisid ka töö kõrval. Millega praegu oma aega sisustad?
Mu põhiliseks hobiks on muidugi olnud müttamine kauni Pedja jõe kallastel Vana-Jõgeva külas, kus jäätmaast sai kunagi rajatud aed ja ehitatud majake. Kõik mu “füüsilised harjutused“ on seal tehtud ja praegugi käin seal meeleldi. Aega aitab sisustada sõja-ajaloo alane kirjandus. Kõik seda valdkonda puudutavad raamatud on mul olemas ja need asjad on mind alati väga huvitanud. Hobideks on mul pikka aega olnud jahi- ja laskesport. Ja kui õhtuti aega on ning lugeda parasjagu ei viitsi, tegelen oma margi- ja mündikogudega ning suhtlen Tallinna ja Tartu kollektsionääride klubidega. Kogud on mul päris põhjalikud, nii et võimalus oleks näitustekski välja panna.
VAIKE KÄOSAAR
