Rahvuseepost “Kalevipoeg” teab iga eestlane, kaanest kaaneni on selle läbi lugenud aga vähesed. Tartumaal Vedul elav Jaan Kaljuvee on lapsepõlves isalt kingituseks saadud “Kalevipoja” suisa kapsaks lugenud ning maalinud eeposeepisoodide ainetel üle kuuekümne naivistliku pildi. Saare valla sihtasutuse Kalevipoja Koda eestvõttel said need möödunud aasta lõpus raamatu kuju.
Rahvuseepost sisaldava raamatu sai Jaan Kaljuvee isalt kingituseks kolmandas klassis. Algul vaatas ta rohkem pilte, sest eepose regivärsi laadis ja rohkete kordustega tekst oli lapsele raske lugeda. Tasapisi hakkas siiski ka teksti mõte kohale jõudma ja värsiridade vahelt ilmusid silme ette pildid. Need olid nii elavad, et justkui nõudsid materiaalsel kujul jäädvustamist.
Esimese katse Kalevipoja lugusid pildikeelde panna tegi Jaan Kaljuvee põletustehnikat kasutades: ta kaunistas aastaid tagasi eepose stseenidega oma kodumaja kaminaruumi seinu katvad vineerplaadid. Umbes tosin aastat tagasi alustas ta aga “Kalevipoja”-ainelist õlimaalisarja. Õlivärvidega maalitakse tavaliselt lõuendile, papile või puutahvlile, ent Jaan Kaljuvee kasutas lihtsat joonistuspaberit. Töö juures olid talle toeks omal ajal Tartu kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursustel omandatud oskused.
Kui maaliseeria 64-pildiliseks oli kasvanud, tundusid eepose kõige olulisemad episoodid kajastatud olevat. Mõned pildid on tehtud koguni põhimõttel “kaks ühes”: kui pildipind tühjapoolseks kippus jääma, mahutas harrastuskunstnik sinna veel mõne väiksema episoodi.
Algul mõtles Jaan Kaljuvee pildid niisama sahtlisse seisma jätta, ent siis leidis, et see poleks päris õige. Pigem võiks neist kokku panna pildiraamatu. Kõige õigem koht, kuhu sellise jutuga minna, tundus olevat Kääpal tegutsev Kalevipoja muuseum: sealse rahvaga oli Jaan Kaljuvee varemgi kokku puutunud.
Kalevipoja muuseumi juhataja Ulvi Tamm mäletab enda sõnul praegugi seda jõulist emotsiooni, mis teda Jaan Kaljuvee toodud pildivirna esimest korda läbi lapates valdas. Teades aga, et tema käed jäävad n-ö lühikeseks, pühendas ta asjasse muuseumi haldava sihtasutuse Kalevipoja Koda inimesed.
Töö poole kergemaks
“Sihtasutuse juhataja Hannes Soosaar ütles pikemalt mõtlemata, et see raamat tuleb ära teha,” ütles Ulvi Tamm. “Kui me aga sihtasutuse huvi- ja projektijuhi Moonika Hundiga ja hiljem tema ametijärglase Tamor Eriksoniga mööda trükikodasid käima hakkasime, tekkis vahepeal lootusetuse tunne, sest meile jõukohast hinda ei pakkunud keegi. Kui mulle mõni järjekordne nn loteriikiri e-postkasti potsatas, siis mõtlesin ikka: kui ma tõesti sellise summa võidaksin, siis ma ei tahaks uut autot ega maja, vaid Jaan Kaljuvee “Kalevipoja”-piltidega raamatut.”
Lõpuks leidis Tamor Erikson siiski trükikoja, mille teenus hinna poolest sobis. Tõsi, raamatu formaati tuli ikkagi kärpida (nüüd pole pildid raamatus originaalsuuruses, vaid poole väiksemad) ning kõvadest kaantest loobuda. Trükikulude katmisel tuli appi Eesti Kultuurkapital.
Trükisooja raamatut “Kalevipoeg piltides” esitleti möödunud aasta lõpus Kalevipoja muuseumis. Tulemusega olid rahul nii autor, kirjastamisega tegelnud kui ka kõik teised.
“See raamat teeb minu töö poole lihtsamaks,” ütles Ulvi Tamm. “Kui soovitan muuseumi külastavatele lastele või täiskasvanutele, et lugegu eepos läbi, siis ütleb enamik selle peale: “Nalja teed või? Mul pole selleks ju aega!” Selle pildiraamatu viitsib aga igaüks läbi vaadata ja sellest innustust saades loeb võib-olla kunagi tõesti ka eepose enda läbi.”
Pojapoeg innustas
“Ma ei tea, kas me oleksime nii kultuurilembesed, kui meie hinge ei kosutaks rahvuseepos “Kalevipoeg”,” avaldas arvamust Kalevipoja muuseumi esimene juhataja Viivi Lani. Saare vallavanem Jüri Morozov lisas, et “Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid ning innustab jätkuvalt neid, kes mõtlevad mitte ainult enda heaolule, vaid kogu eesti rahva edasikestmisele.
“Jaan Kaljuvee ei kuuluta küll valjuhäälselt, et ta sellele mõtleb, ent see on tema piltides tunda,” ütles Jüri Morozov. Voore põhikooli direktor Raivo Reimets avaldas aga lootust, et “Kalevipoja” pildiraamatut viitsivad vaadata ka need noored, kes rohke teksti ja väheste piltidega trükiseid uurima ei vaevu.
“Veel parem oleks muidugi pildiesitlus, mida saaks arvutis vaadata,” nentis koolijuht.
Ehkki “Kalevipoeg piltides” on tõepoolest eelkõige pildiraamat, leiab piltide alt siiski ka värsivormis tekstid. Need on koostanud Jaan Kaljuvee ise.
“Öeldakse küll, et pilt ütleb rohkem kui sada sõna, ent iga vaataja näeb ju pilti erinevalt,” ütles ta. “Et vaatajale ikkagi mingid orientiirid anda, tuli piltidele eepose sisust lähtuvad värsid juurde teha. See oli minu jaoks palju raskem töö kui piltide maalimine.”
Seitsmekümneaastane Jaan Kaljuvee on pärit Pärnumaalt ja õppinud Tihemetsa tehnikumis. Praegu peab ta Vedul pensionipõlve, aga kui veel tööl käis, olid tema tegemised seotud enamasti masinatega. Maalimine on olnud tema kauaaegne hobi.
“Kui vahepeal kippus “Kalevipoja”-teemaliste piltide maalimine soiku jääma, siis viimasel ajal oli mulle suureks innustajaks peatselt nelja-aastaseks saav pojapoeg Märt,” ütles Jaan Kaljuvee. “Ta on selline vahvate ütlemistega “väike vanainimene”, kellega on suur rõõm suhelda.”
“Kalevipoeg piltides”
Sisaldab Tartumaal Vedul elava harrastuskunstniku Jaan Kaljuvee õlimaalitehnikas “Kalevipoja”- ainelisi pilte ja eepose sisu lühidalt edasi andvaid värsse
64 lehekülge
Ilmunud aastal 2012 sihtasutuse Kalevipoja Koda väljaandel
Kujundatud ja trükitud OÜs Paar
Ilmumist toetasid Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital ja Jõgevamaa ekspertgrupp
Raamat on müügil Kääpal tegutsevas Kalevipoja muuseumis
i
RIINA MÄGI
