Valmis sai monumentaalskulptuur tegelikult juba paar kuud tagasi: pärast Kalevipoega jõuti samas valukojas ju veel ära valada Mare Mikoffi loodud teatrimees Karl Menningu skulptuurportree, mis möödunud laupäevast Tartus Vanemuise teatri juures seisab. Nüüd oli siis Kalevipojal ja tema atra vedaval hobusel aeg koju tulla, sest kuju ümbruse heakorrastamine, kohtvalgustuse paigaldamine jms võtavad veel oma aja.
Enne autodekaravani teele asumist peetud pressikonverentsil ütles monumentaalskulptuuri Põltsamaale püstitamise initsiaator Ants Paju, et kündja kuju pronksis jäädvustamisega on täitunud tema ammune unistus ja avaldatud väärilist austust neile künnimeestele, kelle totalitaarne re?iim aastakümneid tagasi Siberisse saatis ? nende peremehevaimu pärast, mis re?iimi alustugesid õõnestama kippus. Kuna tänavu möödub 145 aastat rahvuseepose “Kalevipoeg” esmailmumisest, sai taies nimeks “Kalevipoeg kündmas”.
Annetustepõhise projekti vedamine polnud Pajule mõistagi kerge. Üks raskemaid momente oli see, kui selgus, et Venemaa ärimeeste lubatud pronks jääb nende poolt seatud tingimuste vastuvõetamatuse tõttu saamata.
“Pidin kuju valamiseks vajaliku pronksi saama Venemaalt annetuse korras: meil oli sellekohane kokkulepe kunagise Oktoobri raudtee juhi Kuznetsoviga, kes praegu tegev metallurgiaäris,” ütles Ants Paju. “Pärast seda, kui praegune Venemaa Raudteede president ja üksiti unustatud kangelaste fondi hoidja Jakunin aprillis Eestis käis, esitas Kuznetsov aga paraku lisatingimuse, mille kohaselt saanuks ma pronksi ainult sel juhul, kui võtan enda vedada ka Nõukogude Liidu kangelasele, Molotovi “ihupiloodile” Endel Puusepale mälestussamba püstitamise projekti. Seda ma aga teha ei saanud ja nii tuli pronks leida mujalt.”
See tähendas nii seda, et Pajul tuli annetuste kogumisega uuele ringile minna, kui ka seda, et ARS Monumentaali juhil Vello Kümnikul tuli suisa alkeemikut mängida ning 650-kiloste portsude kaupa Eestist hangitud tundmatu koostisega pronks kvaliteetseks valumaterjaliks muuta. Millega mees tänu oma suurtele kogemustele ka hakkama sai.
“See tegu teeb Vello Kümnikust sisuliselt ühe suurema annetaja,” ütles Ants Paju.
Kolmas variant
Kümnikule ja tema meeskonnale avaldas kvaliteetse pronksivalu eest tunnustust ka skulptor Tauno Kangro, Ants Pajule oli ta aga tänulik selle eest, et saab oma ideed materjalis näha.
“Ilma Antsu hullumeelse ideeta oleks mu kündja kuju jäänudki kirjutuslauale sobivaks väiketaieseks,” ütles Tauno Kangro.
Kuju lõplik variantki sündis skulptori ja tellija koostöös: Paju soovil muutis Kangro kündja nägu algsest traagilisemaks ning lisas hobuse figuuri jõudu ja dünaamikat. Käiku läkski alles kolmas vahamudel.
Autor ja tellija olid rõõmsad sellegi üle, et hobuse ja Kalevipoja kuju olid treilerile paigutatud-kinnitatud nii, et taiesest üldmulje saamist suurt miski ei takistanud. Nimetatud asjaolu oli tähtis sellepärast, et teel Tallinnast Põltsamaale oli plaanis teha vahepeatused Kose-Uuemõisas ja Paides: selleks, et ka sealne rahvas saaks näha, mis vägev asi Põltsamaale paika pannakse.
Nimetatud paikades peetigi kujule päris rahvarohked tervituspeod. Kose vallavanem Vello Jõgisoo pani Kalevipojale kaela kohaliku naisrahvatantsurühma Kirilind meisterdatud pihlakapärja, Paide linnapea Kersti Sarapuu avaldas aga heameelt selle üle, et tema kunagine kodulinn sellise taiese võrra rikkamaks saab: möödusid ju tema kümme lapsepõlveaastat just Põltsamaal.
“Ka meie loodame tulevikus oma linna kaunistama saada ühe Tauno Kangro taiese,” ütles Kersti Sarapuu. “See taies võiks kujutada nelja eestlaste kuningat, kes sajandeid tagasi Paides kohtusid.”
Pidulik vastuvõtt korraldati taiesele ka Põltsamaa kesklinnas, kus linnapea Jaan Aiaots Kalevipojale rukkipärja kaela ja hobusele kaeramärsi kõrva külge riputas: kaelapanekuks oli märsisang liiga lühike. Maavanem Aivar Kokk lisas omalt poolt hobuse turjale maakonna värvides kaltsuvaiba ning Kalevipoja vööle maakonna logoga põlle.
Ühendav sümbol
Kesklinnast suundus autode karavan Sõpruse parki, kus pronksist hiidkujud treilerilt maha tõsteti ning kohe ka paika pandi. Tõsi, väike takistus kujude paigaldamisel siiski tekkis, sest Tauno Kangro arvates olid hobuse ja Kalevipoja figuuri kinnituskohad üksteisest liiga kaugele saanud ja kogu kompositsiooni kompaktsus ohus, ent kui skulptor ja tellija korra suurel maanteel ära käisid ja asja distantsilt vaatasid, lõid mehed lõpuks käed ja andsid Vello Kümnikule ja tema alluvatele ka hobune raudtihvtidega maa külge kinnitada.
Pühapäevasest aktsioonist võtsid osa ka mõned projekti suurannetajad, kellelt re?issöör Valentin Kuik, kel plaanis skulptuuri “Kalevipoeg kündmas” saamisloost film teha, küsis, miks nad oma rahakotirauad Ants Paju palvel lahti teha otsustasid.
“On olemas rahvast lõhestavaid ja rahvast ühendavaid sümboleid,” ütles ASi Suva juht Viktor Saarestik. “”Kalevipoeg kündmas” on minu meelest rahvast ühendav sümbol ega ole suunatud kellegi vastu. Seepärast olin nõus selle projekti jaoks ka annetama.”
Ärimehed Urmas Sõõrumaa ja Heldur Meerits ütlesid põhimõtteliselt üht ja sama: seda, et nad on pigem valmis annetama sellele, kes saadud rahaga teistele midagi head teeb kui sellele, kes üksnes iseenda tarbeks küsib. Kündva Kalevipoja püstitamise projekt on Sõõrumaa ja Meeritsa meelest just niisugune kõigile head tegev projekt.
Natuke segadust tekitas rahva hulgas muidugi see, et Tauno Kangrost ja Kalevipojast oli hiljaaegu meedias juttu ka teises kontekstis: seoses selle Kalevipoja kujuga, mille Tallinna linn temalt tellib ja mis püstitatakse Maarjamäe memoriaali juurde merre. Paljud küsisidki üksteiselt, et kust kuhu see Kalevipoeg siis teel on. Harjumaa lehes olla Ants Paju sõnul kirjutatudki, et Kalevipoeg tehti Põltsamaal valmis ja viiakse nüüd Tallinna. Tegelikult oli asi ikka vastupidi.
RIINA MÄGI
