Tartus Barclay hotellis tegutseva kalarestorani Neljapäev peakokk Urpo Reinthal pole just paks mees, aga kõhn ammugi mitte. “Ega kõhna kokka saagi usaldada,” ütles Urpo muiates, viidates sellele, et kõhetu söögitegija ei julge enda tehtud toitu ilmselt ise süüagi.
Veel aasta tagasi teati Urpo Reinthali Jõgevamaal kui Saare valla sihtasutuse Kalevipoja Koda huvi- ja projektijuhti, kes koos sama sihtasutuse juhataja Hannes Soosaarega igasugu põnevaid projekte käima tõmbas. Kahe mehe ideedest sündisid näiteks Krati seikluspark ning Kalevipoja muuseumi renoveerimise ja puuetega inimeste matkaraja projekt. Kõik kavandatu pole küll veel sobiva rahaallika puudumisel teoks tehtud, ent näiteks Urpo kaasabil käivitatud Kalevipoja Suveteater tegutseb täie hooga. Ka Urpo ise oli seal selgi aastal mitmete asjade korraldamisel tegev: ajal, mil suveteater Kääpal “Viru tango” etendusi andis, oli ta kokaametist puhkusel.
Kui möödunud sügisel teatavaks sai, et Urpost on saanud Tartus tegutseva kalarestorani peakokk, arvasin mina ja küllap mõni teinegi, et mees on sooritanud ulja hüppe tundmatusse. Teadsin küll, et Urpo ja Hannes olid põneva koorese ahvenasupiga ära võitnud 2010. aasta Kalevipoja kala- ja veefestivali kalasupikonkursi, aga mõtlesin, et see oli algajatele hobikokkajatele kogemata sülle kukkunud õnn. Sellest, et Urpo on paberite, kogemuste ja heade ideedega professionaalne kokk, polnud mul aimugi.
Urpo andekus toidutegemise vallas ilmnes juba lapsepõlves. Mees ise meenutas oma kokakarjääri algust järgmiselt:
“Olin vast viiene, kui ema mu sügisese kartulivõtmise ajal põllult minema kupatas, sest ma kippusin kartulite korvipaneku asemel vanemaid vendi mugulatega pilduma. “Mine ja tee selle asemel midagi kasulikku,” ütles ema ja mina võtsin tal sõnasabast kinni. Läksin kööki, panin kartulid keema ja tegin nende kõrvale viineritega jahukastmegi valmis. Olin vanaema juures ikka jälginud, kuidas ta süüa teeb, ja proovisin siis lihtsalt samuti teha. Kui teised kartulivõtu lõpetasid ja tuppa tulid, oli mul söök valmis. Ema tegi suured silmad ja ütles: “Näe, tegidki midagi kasulikku!””
Urpo sõnul ei kuulu söögitegemine tema ema lemmikharrastuste hulka ning seetõttu oli poegade isetegevus selles vallas väga soositud. Urpole hakkas söögitegemine lõpuks nii meeldima, et ta oleks tahtnud kokaks õppima minna juba pärast Saare põhikooli lõpetamist. Teised pereliikmed arvasid siiski, et ta võiks enne gümnaasiumi lõpetada.
Ka selleks ajaks, kui Urpol Tartu Raatuse gümnaasium läbi sai, polnud ta meelt muutnud, vaid läks Tallinna Teeninduskooli kokaks õppima. Kui kool aasta ja kümne kuu pärast läbi sai, oli ta kokanduse vallas juba kogenud tegija, sest oli kooli kõrvalt töötanud vene restoranis Nevskij ning olnud praktikal Soomes ja Šotimaal. Soomes Pori linnas oli ta poolteist kuud praktikal koolist suunatuna, Šotimaale läks omal algatusel ja aitas seal käima tõmmata ühe vene restorani.
Peakokaks tänu patareidele
Pärast kooli lõpetamist läks Urpo veel mõneks ajaks Šotimaale tagasi, ent naasis peatselt kodumaale.
“Välismaast oli mul vähemasti selleks korraks kopp ees,” ütles Urpo.
Järgmised viis aastat möödusid Tartus ja Tallinnas kokaametit ning vahepeal ka oma catering-firmat pidades, siis leidis Urpo, nagu öeldakse, uue väljakutse Kalevipoja Koja huvi- ja projektijuhina.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>“Oli tore koos hea sõbra Hannesega kodu lähedal ja kodupaiga heaks midagi ära teha,” võttis Urpo kokku kolmeaastase tegutsemise Kalevipoja Kojas. Kalarestorani peakokk sai temast — uskuge või mitte — tänu patareidele. Tartu ettevõtja Mike Lõhmus, kes tegev ka toitlustusäris, otsis nimelt ühel mullukevadisel päeval patareisid. Otsingute käigus jooksis ta Raekoja platsil kokku Urpoga, keda tundis seetõttu, et oli kaasa teinud Kalevipoja Suveteatri eelmises lavastuses “Välek”.
“Kust tuled?” küsis Mike ja Urpo vastas, et söömast. Nii läks jutt toidule, toiduärile ja Urpo kokaharidusele (ka Mikele oli see suureks üllatuseks!) ning lõppes sellega, et Urpo pakkus Mikele abi viimasele kuuluva kohviku Kapriis (see tegutseb Raekoja platsil) menüü “tuunimisel”. See, mida Urpo Kapriisi menüüga tegi, meeldis Mikele sedavõrd, et ta kutsus Urpo oma uue restorani peakokaks. Et sellest just kalarestoran sai, on juba suuresti Urpo teene.
“Mike alles otsis oma uuele toidukohale kontseptsiooni ning mina pakkusin välja, et sellest võiks tulla kalarestoran,” ütles Urpo. “Millegagi tuleb ju teistest söögikohtadest eristuda ning kalarestorani Tartus varem polnud. Isegi terves Eestis on neid minu teada vaid neli-viis. Tänu konkursile saime ka vahva nime. Neljapäev kuulutati omaaegses lihanappuses vaevlevas Nõukogude Liidus ju kalapäevaks. Meie restoranis on aga kõik päevad kalapäevad, miks me ei või siis Neljapäeva nime kanda.”
Urpo on ise suur kalasõber ning usub, et hea kalarestoran õpetab rahvast kala kui head ja tervislikku toiduainet paremini väärtustama. Perenaised ei viitsi tema sõnul kalaga mässata sellepärast, et peavad kala puhastamist tüütuks tegevuseks. Lihaga on ju palju lihtsam: võtad suure kondi välja, lõikad viiludeks ja paned pannile.
“Aga kalapuhastamise vaev saab pärast alati hõrgu roaga tasutud. Hõrk maitse teebki kalatoidu liharoast erilisemaks,” ütles Urpo. “Ja mis puhastamisse puutub, siis selle töö võib õigeid võtteid tundes kasvõi kinnisilmi ära teha. Peale kääride, noa, soomusevõtja ja oskaja inimese pole selleks midagi tarvis.”
Kala olgu kala maitsega
Enne kui Neljapäev möödunud aasta 1. detsembril uksed avas, tegutses restorani köögis pooleteise kuu jooksul n-ö loominguline labor: katsetati erinevaid tooraineid ja valmistamisviise.
“Kala valmistamiseks on tuhat võimalust: seda saab praadida, grillida, ahjus küpsetada, suitsetada ja marineerida, aga sellest saab ka suppi ja šašlõkki teha. Tuleb ainult arvestada, et kalaliha on õrn ning liialt kuuma saades muutub see saepuru sarnaseks. Siis tuleb süües metsamehe tunne peale,” ütles Urpo.
Ühes on ta veendunud: kala peab ka toiduks tehtult olema kala, mitte apelsini või peedi maitsega.
“Lisanditega võib küll eksperimenteerida ja neile igasuguseid eri maitseid anda, aga kala olgu ikka kala maitsega, kusjuures liigile omase maitsega,” ütles Urpo.
Neljapäevas tehakse roogi eestimaisest kalast. Nii sellisest, mis looduses, kui ka sellisest, mis kalakasvanduses kasvanud. Aga tiigis kasvatatakse meil peale forelli ka näiteks selliseid põnevaid kalu, nagu angersäga ja tuur. Peale selle, et kala on kodumaine, on see ka alati värske.
“Kala, mis vahepeal külmutatud olnud või mis halvaks minna ähvardab, tunnen kohe ära, nii et petta mind selles osas ei anna,” ütles Urpo.
Tema enda lemmikkala on koha ning ka restoranikülastajate silmis on see hittkalaks kujunenud. Nii et kui koha Neljapäeva menüüst välja jäetaks, oleks see küll kohatu nali. Grillitud koha kartulipüree, vokitud köögiviljade ja mee-sinepikastmega valmistas Urpo ka tänavu märtsis Kanal 2 eetris olnud kokasaates “Lusikas”. Nii et ka telekoka ameti on ta omal nahal ära proovinud.
Kalaga varustab restorani kolm kindlat firmat.
“Ise olen neljas varustaja,” ütles Urpo muiates. “Tihti lähengi kodunt Kääpalt autoga Tartusse jõudes turult läbi ja võtan meie põhivarustaja, OÜ Saarepiiga letist seda, mida mul sel päeval vaja.”
Kalarestorani menüü pole väga pikk, ent see-eest uuendatakse seda iga kahe kuu tagant. Tõsi, on ette tulnud juhtumeid, et mõni menüüst välja jäetud roog on publiku tungival nõudmisel paari kuu pärast sinna tagasi võetud. Enne kui Neljapäevas uue menüüga välja tullakse, korraldatakse alati degusteerimisõhtu. 20-25 eurot maksva pileti eest saab pika õhtu jooksul maitsta tosinat eri rooga ja kuulata peakoka selgitusi selle kohta, millest ja kuidas need tehtud. Saab proovida ka toitude juurde sobivaid veine ja kuulata mõnusat muusikat. Kui degusteerimisõhtu Facebook’is välja kuulutatakse, saavad kohad päris kiiresti välja müüdud.
“Liha meie menüüst ei leia, ent kindlasti leiame midagi ka selle inimese jaoks, kes tõesti kala ei söö, aga koos suurema seltskonnaga ikkagi meile on sattunud,” ütles Urpo.
Seda, et restoranis pakutavas kalatoidus ühtegi luud pole, ei saa peakokk siiski sajaprotsendiliselt tagada. Lõhe ja forelli saab luuvabaks küll, aga haugi ja koha vaheluudest lahti saamiseks tuleks kala liiga väikesteks tükkideks hekseldada.
“Salajased” lihatoidud
Ehkki restorani n-ö käimatõmbamine on pikk protsess, millest enne aastat kokkuvõtteid teha pole mõtet, on Neljapäeval Urpo sõnul juba praeguseks palju fänne tekkinud, kes vähemalt paar korda nädalas seal söömas käivad. Vähemalt korra nädalas lõunatab seal ka Urpo haridus- ja teadusministeeriumis töötav ema.
Selleks, et ettevõte, kaasa arvatud toitlustusettevõte hästi toimiks, peavad Urpo arvates omaniku ja töötajate vahel valitsema vastastikune lugupidamine. Neljapäeva omaniku Mike Lõhmuse kohta ütles Urpo, et ta on uskumatu energiaga inimene, kellel on küll terve rida firmasid, ent kes nende kõigiga piisavalt tegelda jõuab. Urpo on varem töötanud ka sellistes firmades, kus omavahel kogu aeg mingi hõõrumine käib, Neljapäeva neli kokka ja viis teenindajat on tema arvates aga kõik nagu üks pere ning ühise asja eest väljas.
Kalarestorani peakokk on ka ise kirglik kalamees. Seda pole küll veel juhtunud, et restoranis kala keset päeva otsa saab ja peakokal tuleb, õng õlal, Emajõe äärde tormata, ent kui Urpo vabal ajal sobiva veekogu äärde satub, siis proovib ta ikka, kuidas näkkab. Õng kuulub tal n-ö auto põhivarustuse hulka.
Viimase aja parimaks sündmuseks oma elus ei pea Urpo siiski kalarestorani peakokaks, vaid isaks saamist. Tema ja Fortest Reisides konsultandina töötava abikaasa Liina peres kasvab kolmeaastane tütar Elisabeth, kes on isa sõnul juba päris hakkaja tüdruk ning kelles ka loominguline alge end ilmutanud.
“Elisabeth koostab kodus tantsukavu ja meie Liinaga peame neid siis kas vaatama või ise kaasa tantsima,” ütles Urpo muiates. “Et Liina on tegelnud võimlemisega ja tal on selles vallas palju tuttavaid tegijaid, paneme Elisabethi kõigepealt võimlemistrenni, aga pärast võib sealt ju tantsutrenni edasi liikuda.”
Urpo ja tema ema kodu on Kääpal ühe õue peal.
“Kui ema juurde läheme, ütleme, et läheme naabritele külla,” ütles Urpo. “Kui aga emal mingit sünnipäeva- või muud peotoitu vaja on, toob ta mulle mingi valiku toiduaineid ja ütleb: tee neist midagi.”
Ja Urpo teebki. Talle meeldibki süüa teha nii, et vaatab poes või koduses külmkapis ringi, valib välja ained, mis sel hetkel kõige sobivamad tunduvad, ning hakkab improviseerima ja kombineerima, kusjuures välja ei pruugi tulla kaugeltki see, mis algselt plaanis oli. Kodune söögitegemine ongi enamasti Urpo pärusmaa. Seal teeb ta muidugi ka lihatoite.
“Abikaasa viskabki nalja, et kodus, kus keegi ei näe, julgen ma salaja ka lihatoite teha,” ütles Urpo.
Tema sõnul võib teha igasuguseid töid, aga hästi tuleb välja ainult see, mida mõnuga teed. Talle pakub praegu suurimat mõnu just kokaamet.
“Esineb muidugi ka hetki, mil mul on tunne, et ma ei taha kööki enam nähagi, aga see tunne läheb järgmiseks hommikuks alati üle,” ütles Urpo Reinthal.
Urpo Reinthali elukäik
Sündinud 14.09.1983 Tartus
Lõpetanud 1999 Saare põhikooli, 2002 Tartu Raatuse gümnaasiumi ja 2004 Tallinna Majaka Teeninduskooli koka erialal
2004-2008 töötas koka ja peakokana Tartus, Tallinnas, Otepääl ja Šotimaal Edinburghis ning pidas mõnda aega ka oma catering-firmat
2008-2011 SA Kalevipoja Koda huvi- ja projektijuht
2011 sügisest kalarestorani Neljapäev peakokk
Perekond: abikaasa Liina ja tütar Elisabeth (3)
Vend Anti (33) on näitleja ja vend Timo (31) Riigikohtu analüütik
Hannes Soosaar, SA Kalevipoja Koda juhataja:
Oleme Urpoga sõbrad juba 1989. aastat alates. See on piisavalt pikk aeg, et teineteist läbi ja lõhki tundma õppida ning poole sõna pealt mõista. Oleme 23 aasta jooksul olnud pinginaabrid, võistkonna- ja töökaaslased, koos isade-vanaisadega jahil käinud, vedanud koos erinevaid projekte ja põhikooli päevil isegi korra koos hommikust õhtuni WCs luku taga olnud. Isegi seal ei hakanud meil igav! Aga eelkõige oleme kõik need aastad olnud väga head sõbrad. Tingimusteta. Kui ma Urpole helistan, siis hakkab ta tihti naerma ja ütleb, et oli just mulle helistada plaaninud. Ja vastupidi. Urpo on sõbralik ja hea pingetaluvusega inimene ning loomulikult oskab ta ülimaitsvaid toite teha. Ta on sõber, kellega julged alati “luurele minna”.
i
RIINA MÄGI
