Jõgeva on sisemaa linn. Kummatigi saab siin praegu nautida 31 erinevat vaadet merele: Betti Alveri Muuseumis on avatud galerii Kala koostatud akvarellinäitus „Meri, mu meri”.
Näitusel osaleb neliteist autorit kuuest riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist ja Ukrainast. Näituse nädala tagusel avamisel viibis neist, tõsi küll, vaid kolm: jõgevlased Eike Salu ja Gennadi Lapin ning Laiuselt pärit tallinlane Rein Mägar. Küll aga kogunes sinna päris suur hulk publikut.
„Meremaalid on kunstiturul minev müügiartikkel,” ütles näituse avamisel autorite nimel sõna võtnud Eike Salu. „Üks tavalisemaid palveid, mida kunstnik tuttavatelt kuuleb, on: „Tee mulle üks merepilt!”
Merd pole Eike sõnul aga sugugi lihtne maalida: ühest küljest on see stiihia, mille kõrval inimene end väetina tunneb, teisest küljest nagu elav organism. Sestap tulebki mere maalimist pool elu harjutada, enne kui midagi välja tulema hakkab.
Ka akvarellitehnika pole kergete killast: see on nõudlik ja kapriisne. Akvarelliste ongi kunstnike hulgas suhteliselt vähe sellepärast, et mitte igaüks ei suuda selles tehnikas saavutada tulemust, millega ta ise rahule jääks.
Omavahel sobivad need kaks keerulist asja — mere maalimine ja akvarellitehnika — kokku aga suurepäraselt, sest meri ju peegeldab ja paistab läbi ning neid peegeldamisi ja läbikumamisi on just akvarellis hea kujutada.
Sõltuvalt autorite eri soost, rahvusest, maitsest, elunägemisest, kunstikogemusest jne saab näitusel näha erinevaid lähenemisi merele ja erinevaid lähenemisi akvarellitehnikale, mis samas kõik aktsepteeritavad ja nauditavad. Kes armastab paberit katta paksema, kes õhema värvikihiga, kes vaatab mustast värvist värvikarbis hoopis mööda, kes annab just sellega tööle viimase lihvi; kelle kujutamislaad on õrnem, kelle oma jõulisem, kes maalib realistlikus, kes abstraktses stiilis; kelle jaoks on merevaates eelkõige romantikat, kelle jaoks müstikat, kelle jaoks taltsutamatut stiihiat.
Mitte ainult sinine
Ning värvitoonid on merd kujutades vist ka kõik ära kasutatud: pole sugugi nii, et meri oleks ainult sinine. Ega päris elus ka pole. Ning seda teavad kõnealusel näitusel esinejad hästi, sest enamik neist elab merele üsna lähedal: Sarmite Caune näiteks Läti sadamalinnas Ventspilsis, Virginija Urbonavičiene Leedu sadamalinnas Klaipedas, Christina Mether väikeses mereäärses Soome linnas Pargases, Ari Laitinen Rootsi pealinnas Stockholmis, Milvi Torim, Ülle Meister, Christel Allik, Rein Mägar, Slava Semerikov, Sergei Minin ja Anatoli Triboi Tallinnas. Ka jõgevlased Eike Salu ja Gennadi Lapin on tänu sagedastele Ahvenamaal ja teistes mereäärsetes paikades maalilaagris viibimistele merega sinasõbraks saanud. Lapin on pealegi veel pärit Narvast ja see pole ka teab mis merekauge paik.
Missugused suhted on merega Kiievis elaval Sergei Štšerbakovil, ei oska öelda, aga igatahes on tema „Lõunamere sadamalinn” üks omapärasemaid töid sellel näitusel. Galerii Kala üks asutajaid ja omanikke Gennadi Lapin ostis selle autorilt mõned aastad tagasi, kui oli teel Krimmi eestlaste külla Krasnodarkasse, et sealsetele lastele akvarelli õpetada.
„Sattusin Kiievis tänavale, mis oli otsast otsani oma taieseid müüvaid kunstnikke täis, aga enamik neist pakkus õlimaale,” meenutas Lapin. „Lõpuks leidsin siiski ka ühe, kellel akvarelle pakkuda oli – sellesama Sergei Štšerbakovi. Tema „Lõunamere sadamalinn” on inspireeritud Aleksandr Grini jutustusest „Punased purjed” ja meeldis mulle kohe. Pärisin ka autorilt, miks tema ainus akvarellipakkuja on, ja ta vastas, et neilgi on selle tehnika viljelejaid vähe.”
Christina Metheri abstraktses stiilis „Piirituse” (see sõna tähendab siinkohal piiride puudumist, mitte kraadidega vedelikku!) kohta tegi Lapin ääremärkuse, et see on maalitud mitte Soomes, vaid Eesti väikesaarel Vormsil. Slava Semerikov vastanud aga Gennadi Lapini palvele mereteemalisel näitusel osaleda esiotsa, et tema merd ei maali. „No ponnista ikka midagi,” nuianud Lapin, kes Semerikovi stiilist lugu peab. Ja mees tegigi kaks väikesemõõdulist, aga väga head pilti. Võib-olla on nüüd ise ka õnnelik, et marinistina kätt proovis…
Pikk laine
Kui enamiku teiste autorite puhul on meri vaid üks teemasid, mida nad käsitlevad, siis Rein Mägar on juba mõnda aega vaat et ainult merd maalinud. Seetõttu on ta vaatamata oma sisemaisele päritolule nii suureks merespetsialistiks kujunenud, et oskas näiteks ühe Sergei Minini pildi kohta öelda, et Läänemerd sellel küll kujutatud pole, vaid pigem Musta merd: Läänemeres ei esinevat tema sõnul sellist pikka lainet. Minini jõuliste joontega dramaatilised pildid on näitusel aga kindlasti ühed meeldejäävamad. Rein Mägari enda ja Ari Laitineni omad kindlasti ka. Ning Milvi Torimi müstilised rohelised ja Ülle Meistri õrnalt õhulised.
Kui „merespets” Rein Mägarilt pärisin, millised on tema meelest näituse tugevamad tööd, siis näitas tema esimesena Eike Salu „Kohtumise” peale. Tõepoolest: selles Ahvenamaal Källskaris maalitud pildis on dünaamikat, sõnumit ja salapära. Ning laitmatut tehnikat ja kompositsioonitaju ei maksa Eike puhul mainidagi: need on tal niikuinii alati olemas.
Veel juhtis Rein Mägar tähelepanu Christel Alliku töödele. Selle noore, hiljaaegu Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud neiu kutsus näitusel osalema just tema ja väikese tagamõttega.
„Christeli nüüdseks meie hulgast lahkunud isa – nii laulja kui ka maalikunstnikuna tuntust kogunud Paul Allik – oli pärit Kaareperest ja Christel püüab praegugi suviti võimalikult palju Kassivere külas asuvas vanaisa kodutalus veeta,” ütles Rein Mägar. „Seepärast arvasin, et Jõgeva kandi kunstipublik võiks tema loominguga tuttavaks saada.”
Näituse üldmulje tunnistas Rein Mägar väga heaks.
„Professionaalsuse „lõhna” on siin ikka tugevasti tunda,” ütles Mägar. „Galerii Kala ettevõtmised jõgevlastele akvarellmaali tutvustamisel väärivad suurt tunnustust. Üldjuhul inimesed sellest tehnikast palju ei tea, aga mida enam nad seda liiki taieseid näevad, seda enam õpivad nad neist lugu pidama ning mõistavad, et akvarelli võlu ei seisne kujutatud asja ära tundmises, vaid selles, kuidas paber värvist läbi kumab ja kuidas üks toon teisesse sulab.”
Õigupoolest on Jõgeval praegu suisa akvarellibuum: esmaspäeval avas kultuurikeskuse galeriis oma isikunäituse Jõgeva kunstikooli õpetaja Elita Järvela ning seegi väljapanek koosneb üksnes akvarellitehnikas taiestest. Kui kõikvõimalike pealinnatiitlite jagamisel tobeduse mekki juures poleks, võiks Jõgevat praegu vabalt Eesti akvarellipealinna kandidaadiks pakkuda.
iii
RIINA MÄGI
