Riigikogu liikme töö oluliseks osaks on töö komisjonides. Kinnitan teile, head lugejad, et nii on see ka tegelikult. Igal komisjonil on oma töövaldkond. Riigikogu õiguskomisjoni pädevusse kuuluvad näiteks politseid ja piirivalvet, päästeametit, kohtupidamist, era- ja kriminaalõigust puudutavad seadused ja probleemid. Üllatuslikult on aga just õiguskomisjon osutunud selleks kurjaks allikaks, kust “vupsavad välja” eelnõud, mis tühistavad töötajaskonna ja riigi vahel sõlmitud kokkuleppeid.
Eelmise aasta lõpul algatas komisjon kollektiivlepingute seaduse muutmise. Hiljuti otsustas komisjon ühel istungil saata kollektiivlepingute seaduse muutmise suurde saali teisele lugemisele. Enne toimus arutelu ja kohal olid ka sotsiaalpartnerid. Sisulised parandusettepanekud hääletati komisjoni poolt maha ja eelnõule anti roheline tuli. Hääletamisel olid muudatuste vastu sotsiaaldemokraadid, koalitsioonisaadikud olid poolt ning üks Keskerakonna esindaja puudus ja teine jäi erapooletuks. Eelnõu ütleb sisuliselt, et ametiühingud, võidelge enda eest, muidu te ei saa midagi!
Sotsid olid eenõu vastu seepärast, et taaskord kitsendati oluliselt töötajate kui tööturu nõrgema osapoole õigusi. Komisjoni enamus ei kuulanud ka sotsiaalpartnereid ega arvestanud parandusettepanekutega. Eelnõu algatamisel võttis võimuliit ettekäändeks õiguskantsleri märgukirja sotsiaalministrile, kasutades aga viidatud probleemi lahendamiseks kõige töötajavaenulikumat varianti. Samas märgukirjas viitas õiguskantsler ka sõbralikematele võimalustele, aga neid ei peetud millekski. Sellest, et ametiühinguid ja sotse ei kuulata, saan veel kuidagi aru – ikkagi parempoolsed on tüüri juures. Kuid õiguskantslerit võiks ju ikka arvesse võtta. Praegu on nii, et õiguskantsleri kirja esimese poole võtame ettekäändeks eelnõu algatamisel, teises pooles sisalduvad ettepanekud aga kuulutame jamaks kui liiga leebed. Eesmärk pühendab abinõu. Olin sellisest käitumisest üpris nördinud ja mõtlesin, et kirjutan samal teemal artikli ja panen pealkirjaks “Samm paremale”. Vara mõtlesin, sest juba järgmisel päeval algatas õiguskomisjon uue eelnõu, mis vähendab veelgi töötajate õigusi. Nimelt oleks vastavalt 2009. aastal tehtud seadusemuutusel tekkinud töötajal 2013. aastal õigus taotleda töötuskindlustusest kompensatsiooni ka siis, kui töölt lahkumine toimuks vastastikusel kokkuleppel või omal soovil. Omal ajal lepiti sellises soodustuses kokku selleks, et soodustada tööjõu liikumist ja kaitsta töötajat liikumise ajal. Valitsuse loosungiks oli siis tööturu turvaline paindlikkus. Nüüd aga leitakse, et sellise võimaluse pakkumine töötajale on siiski liiast ning tuhandetele tööinimestele varem antud lubadustest võib taganeda. Õiguskomisjoni esimees teatas ootamatult, et välja on töötatud uus eelnõu, mis tuleb anda riigikogu menetlusse. Tema ettepaneku poolt olid hääletusel viis valitsusliidu ja vastu kaks SDE saadikut. Nii et enam mitte üks, vaid kaks sammu paremale! Ja seda kahe päevaga.
Miks nii tehakse? Siin võib otsida mitmeid põhjusi, kuid ega töötukassa laua taga lõhkikärisenud usaldus tööandjate ja valitsuse vahel ei ole viimasele kindlasti meeldiv. Nüüd üritatakse seda seda seisu lappida töötaja turvalisuse ja töötaja õiguste vähendamisega.
Üks põhjus miks ma sellest kirjutan, on seegi, et olen ise õiguskomisjoni liige. Need kaks palgatöötajaid ahistavat seaduseelnõud on kantud valitsuserakondade ehk Reformierakonna ja IRL-i vaimust. Menetlusse on nad aga antud mitte valitsuse ega mitte nende kahe fraktsiooni nimel, vaid hoopis riigikogu õiguskomisjoni nimel. Ka riigikogu komisjonis toimub hääletamine, kus liikmed näitavad üles oma meelsust, hoiakuid ja tõekspidamisi. Tahan, et valijad teaksid, kuidas asjad käivad. Teate seda tantsu “Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole”? Isegi laps teab, et kui kogu aeg ühele poole astud, siis oled lõpuks vastu seina.
i
NEEME SUUR, Riigikogu liige, SDE
