Puurmani rahvamajas sai teatrikuu viimasel päeval, 31. märtsil, teoks lõbus, aga ka mõtlemapanev teatripäev: Jõgevamaa koolide algklassitrupid tõid sinna näha oma selle hooaja lavastused.
Näitemängupäeval lõi kaasa kümme truppi, kellest igaühel jutustada oma lugu. Tõsi, Põltsamaa ühisgümnaasiumi 1a klassi trupp ja Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 2.-3. klassi trupp mängisid näiteks mõlemad lugu Punamütsikesest, ent need olid siiski üsna erinevad. Põltsamaa lapsed olid õpetaja Pille Martsiku juhendamisel lavale toonud klassikalise muinasloo, mida mängiti traditsioonilisi kostüüme ja lavakujundust appi võttes.
Liblikapüüdja 2.-3. klassi trupile (juhendaja Lianne Saage-Vahur) piisas aga Jaanus Vaiksoo loodud “Punamütsikese” lööva lühiversiooni ettekandmiseks tühjast lavast ja Liblikapüüdja noorte traditsioonilistest lavarõivastest – teatri logoga mustadest T-särkidest. Jõgeva kooliteatri noored tõestasid, et papist seinad ja vineerist puud pole teatrit tehes sugugi kõige olulisemad, sest kõik vajaliku saab vajaduse korral moodustada oma kehadest.
Nii Põltsamaa ühisgümnaasium kui ka Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja olid tegelikult esindatud kahe erineva trupiga. Põltsamaalaste teine koosseis – 1c klassi trupp (juhendaja Lilio Võsu) – esitas vahva loo jalatsitest, kes võistlesid selle nimel, et tüdruk nimega Liisu just nemad jalga paneks. Liblikapüüdjat oli aga esindamas veel 1. klassi trupp, kes näitas publikule magamisest ja unenägudest kõnelevat luulelavastust “Unenäofilm”.
Adavere põhikooli laste esitatud lavaloo “Printsess Sinikelluke” (lavastaja Merle Karuks) kaudu said vaatajad teada, et isekaid ootab, kui nad aru pähe ei võta, kurb üksindus. Puurmani mõisakooli trupp tõi lavale koeratüdruk Lotte ning tema sõbrad, jänes Alberti ja kass Bruno, kes seekord tegelesid detektiivitööga ning aitasid üles otsida kadunud mütsid.
Sadala külade teatri lapsed, keda juhendab Valdi Reinas, kehastusid endast mitu korda vanemateks inimesteks ja näitasid, mida naljakat eakatega hooldekodu seinte vahel võib juhtuda. Tõsi, mõnel hetkel tahtnuks neile meelde tuletada, et ka nemad saavad kunagi nii vanaks.
Tunnustust kõigile
Maarja põhikooli näiteringi Pahupidi Pärlid (juhendaja Kristi Jaanus) liikmed armastavad väga ameerika kirjaniku Louis Sacheri Pahupidikooli-lugusid. Puurmanis esitasid nad loo sellest, kuidas Pahupidikoolis käis külas kodutu Bob ja tutvustas lastele oma eluvaateid. Oli päris mõtlemapanev, aga samas ka lustakas lugu.
Pala kooli 2. klassi trupp (juhendaja Marve Juursalu) toimetas laval loomadeks kehastununa, ent nende esitatud lavastuse “Suur ja värviline” mõte oli: “Hoidke ja hinnake raamatuid!” Ka Esku-Kamari kooli 3.-4. klassi näiteringi lavastusest “Vapper keefir” (lavastaja Pille Põldaas) võis leida õpetliku sõnumi. Aga lihtsalt nalja sai seal ka.
Algklassitruppide teatrisaaki hindasid Põltsamaa kultuurikeskuse rahvakultuuri spetsialist Keiu Kess, Puurmani raamatukogu direktor Anneli Rätsep ja Puurmani rahvamaja juhataja Meelis Kõressaar. Tunnustavaid sõnu jätkus neil kõigile ning iga trupp sai ka mõne eri- või näitlejapreemia. Õiguse esindada Jõgevamaad 29. ja 30. aprillil Valgas toimuval algklasside kooliteatrite riigifestivalil sai aga Liblikapüüdja 2.-3. klassi trupp lavastusega “Punamütsike ja hunt”.
“Kõik trupid olid tublid ja väärivad kiitust,” kinnitas Keiu Kess. “Liblikapüüdja lavastused olid aga kõige rohkem valmis. Tore oli, et saime siin omavahel võrrelda kaht täiesti erinäolist “Punamütsikese” lavastust. Põltsamaa trupid väärivad aga eraldi kiitust selle eest, et nemad olid oma lavastustele ainsatena ka kavad teinud. Lõppkokkuvõttes tahaks julgustada kõiki teatriga edasi tegelema.”
“Mulle väga meeldib lastega teatrit teha,” ütles Pala kooli näiteringi juhendaja Marve Juursalu. “Ning kui ise oled õhinal asja kallal, siis nakatuvad sinu innust ka lapsed. Teatritegemine annab neile juurde esinemisjulgust ja enesekindlust. Nad harjuvad oma mõtteid korrastama, õpivad suhtlema ja enda eest vastutama, näevad, mida teiste koolide ea- ja huvikaaslased teevad, ning leiavad sõpru. Algklassilapsed on vahetud, rõõmsad ja julged ega pabista veel selle pärast, kuidas nad laval välja näevad. Kes algklassides teatrit teinud, julgeb tavaliselt ka keskastmes lavale minna: tal ei teki takistavaid komplekse.”
Eelkõige õppima
Adavere põhikooli huvijuht Merle Karuks tunnistas, et tuli maakondlikule näitemängupäevale eelkõige õppima ja arenema.
“Töötan tavaliselt natuke suuremate lastega, sel õppeaastal avastasin aga jõululavastust tehes, et algklassides on nii andekaid lapsi, kellega tasuks lavastus välja tuua.
“Siin on hea vaadata, mida ja kuidas teised teevad,” sõnas Merle Karuks. “See, kuidas Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur on suutnud oma suured trupid koos tegutsema ja kooris rääkima panna, oli väga õpetlik. Selliseid asju ühe prooviga ei saavuta.”
Lianne Saage-Vahur kinnitas, et eri vanuses lastega teatri tegemisel on üldiselt küll ühesugused eesmärgid, ent nende järjestus on vastavalt eale erinev. Esimese klassiga teatrit tehes pole kunstiline tase väga oluline, oluline on hoopis lavakultuur: laps peab õppima teiste lavalolijatega arvestama, publikule alati nähtav olema, selgelt ja kõlava häälega rääkima. Laps peab hoidma distsipliini, teadma laval oma kohta ja ülesannet ning igast silbist, mille ta laval ütleb, ise aru saama.
“Meie teeme tegelikult alguses proovi saalis. Meie lapsed teavad, et lava on püha koht ja sinna minnakse alles siis, kui midagi öelda on,” sõnas Lianne Saage-Vahur.
Mida vanemaks kooliteatrilapsed saavad, seda sügavamaks läheb tema sõnul lavastuste mõte. Samas peab sõnum sees olema iga vanuseastme lavastustes.
“Teatritegemine pole ainult lõbu, see on ikka tõsine töö ka,” kinnitas Liblikapüüdja lavastaja.
Puurmani rahvamajas oli väikestel teatrisõpradel ja nende juhendajatel tore kokku saada selles mõttes, et hoone tegi hiljuti läbi põhjaliku noorenduskuuri ning tore oli vaadata, mis ja kuidas. Samas kurtis nii mõnigi juhendaja akustiliste probleemide üle: lapsed rääkisid niisama valju häälega nagu kodulaval, aga saalis polnud neid paraku kuulda. Kahju, kui toredast teatripäevast sel moel okas hinge jääb.
RIINA MÄGI
