Paljud arvavad, et Viljandimaa ja Mulgimaa vahele võib võrdusmärgi panna. Tegelikult jääb osa ajaloolisest Mulgimaast hoopis praeguse Valgamaa piiridesse ja osa Viljandimaast Mulgimaa piiridest välja. Neli kassinurmelast käisid septembri algul uurimas, kus see Mulgimaa siis õieti on ja kuidas seal elatakse.
Mulgimaa piiridesse siseneme Jõgeveste kandis. Ehkki enamik meist on seal enne käinud, otsustame siiski šoti juurtega suure Vene väejuhi Michael Andreas Barclay de Tolly mausoleumi sisse keerata. Mitmes sõjas silma paistnud ja sõjaministri ametitki pidanud Barclay de Tolly elas viimased eluaastad Jõgeveste mõisas ja tema abikaasa laskis talle sinna mausoleumi rajada. Kui eelmistest kordadest mäletan, et sai lihtsalt ümber lukustatud mausoleumi kõnnitud ja minema mindud, siis nüüd seisab mausoleumi uksel silt, mis juhatab lähedal asuvasse valvurimajja. Seal istub Estike Uibopuu, ees selline nägu, nagu oleks meie saabumine selle päeva vahvaim sündmus.
Selgub, et 1970. aastatel tühjaks jäänud valvurimaja on kaheksa aastat tagasi korda tehtud ning sinna on rajatud Barclay de Tolly elu ja tegevust käsitlev väljapanek. Särasilmne Estike tutvustab seda nii, et väejuhi isiksus ja tema kaasaeg meie silme ees justkui elama hakkavad. Mausoleumis seletab ta meile lahti unikaalse ehitise juures kasutatud sümbolid, mida me omapäi poleks osanud märgatagi. Estike ütleb, et kuulsa väejuhi hõimlasi, kes tihti ka veel sama perekonnanime kannavad, on laias ilmas päris arvukalt. Mõnigi neist on käinud Jõgevestel ja toonud kaasa kuulsa väepealikuga ühel või teisel viisil seotud materjali: raamatuid, fotosid, dokumente.
Mausoleumist kiviviske kaugusel seisab aga hoopis teistsugune mälestusmärk hoopis teise aja sõjameestele – Nõukogude armee sõduritele, kes 1944. aastal selles kandis peetud lahingutes langesid. Sedagi mälestusmärki hoitakse korras.
“Siingi puhkavad ju inimesed,” ütleb Estike Uibopuu.
Leiame ka omapärase kokkupuutepunkti Jõgeveste ja Jõgevamaa vahel. 2005. aastal murdis torm mausoleumi juurde viiva tee ääres kasvanud siberi nulud. 2008. aastal istutati nende asemele püramiidtammed, mis pärit Põltsamaa lähedal tegutsevast Pruuli puukoolist.
Vana aja Dormeo
Jõgevestelt Tõrvasse sõidame Hummuli kaudu, sest seal vajab ülevaatamist omapärase kaheksatahulise torniga mõisahoone. Sisse me ei pääse, sest mõisas tegutseb kool, aga laupäev pole koolipäev. Ka Tõrva kuulsat kirik-kammersaali saame ainult väljast imetleda.
Helmes otsime üles kiriku varemed ja nende tagant vana pastoraadihoone, kus tegutseb koduloomuuseum. See on meie õnneks lahti. Ning nagu Jõgevestes, tervitab meid ka Helmes inimene, kes oleks nagu terve päeva just meid oodanudki. Hea “muuseumivaimu” nimi on Hilma Karu ja ta teeb meile ilma spetsiaalse giiditasuta põhjaliku ekskursiooni. Eks neid taluaegseid tööriistu ja tarbeesemeid ole muidugi mujalgi nähtud, ent Hilmal on iga asja juurde lugu rääkida või mõni kild visata. Põhuga täidetud aluskotti voodis nimetab ta ülemöödunud sajandi Dormeoks ja hobuste silmaklappide kohta ütleb, et tänapäeva laste arvates kuulasid suksud nendest muusikat.
Nagu igal pool, on ka Helmes elanud teenekaid ja põneva elusaatusega inimesi. Hilma jutustab meile näiteks Kaitseliidu kohaliku maleva propagandapealikust, kes päästis end nõukogude võimu repressioonidest sel moel, et “kadus” üle piiri Lätti ja astus seal kolhoosi. Eestisse naasis ta alles siis, kui inimesi “kahtlase” ankeedi pärast enam ei kimbutatud. Paljud teised paraku nii nutikad ei olnud ning lõpetasid Siberis.
Ühelt stendilt leian Laiuse kunagise kirikuõpetaja ning hilisema Tartu ülikooli rektori ja EELK peapiiskopi Johan Kõpu pildi. Tuleb välja, et Kõpp on pärit kunagisest Helme kihelkonnast, täpsemalt Holdre vallast. Nii et “meie” Kõpp on tegelikult ka “nende” Kõpp. Kui ringkäigu muuseumis lõpetame, märkan üle hulga aja kella vaadata: kell on kuus õhtul. See tähendab, et Hilma oleks pidanud meid juba tund aega tagasi viisakalt uksest välja saatma ja ise koju siirduma, sest muuseum on viieni avatud. Aga temal ei tulnud selline asi ilmselt mõttessegi.
Võtame Helmes ette veel vihmase jalutuskäigu linnusevaremetesse ja seejärel sõidame Holdresse. “Haak” osutub mõttetuks, sest eraomanikule kuuluvat põneva arhitektuuriga mõisahoonet saame imetleda vaid võrkaia tagant ja üsna suurelt distantsilt. Taagepera lossis käib sel õhtul aga keskajast inspireeritud stiilipidu, mida korraks n-ö ühe silmaga kiibitseda saame. Eks see muidugi natuke veider ole, kui juugendstiilis lossis keskaegset pidu peetakse, aga enamikule pidulistest ei lähe see ilmselt korda. Vana on vana, ükskõik siis, kui vana.
Kitzbergil külas
Kahe reisipäeva vahelise öö veedame Karksi-Nuia lähedal Mellini puhkemajas. Ööbimiskoha valikul sai määravaks asjaolu, et Mellini puhkemajaga ühe katuse all asub Mulgimaalt pärit kirjaniku August Kitzbergi tubamuuseum. Kirjanik on selles majas, kunagises Pöögle valla Maie koolimajas, mõnda aega elanud.
Hommikul tuleb puhkemaja omaniku ämm, elupõline kooliõpetaja ja Kitzbergi sõprade seltsi liige Asta Jaaksoo meile muuseumi näitama. Tema osutub kolmandaks heaks “muuseumivaimuks”, keda Mulgimaa avastamise retkel kohtame. Tema on Kitzbergi elu ja loomingut uurinud umbes niisama kaua, kui mina maailmas elanud. Selge see, et kümne minutiga ta seda, mida selle aja jooksul teada on saanud, ära rääkida ei jõua. Aga tihti tulevat huvireisijad muuseumituppa just sellise jutuga, et rääkigu Asta kümne minutiga midagi ära, sest neil ei ole kauem kuulata aega…
Ei tea, kuhu neil siis kiire on, aga meie otsustame igatahes, et meil pole. Ja veedame Asta seltsis mõnusa kirjandustunni. Tema sõnul kasutas valla- ja kohtukirjutaja ning notarina tegutsenud Kitzberg oma kirjanduslikus loomingus ära nii mõnegi otse selle kandi elust võetud naljaka või tõsise loo. Asta meelest võib Kitzbergi vabalt nimetada Eesti Shakespeare’iks ja Lutsu Eesti Gogoliks. Ta usub, et Kitzbergi parimat näidendit, “Libahunti”, on lätlased paremini mänginud kui eestlased, sest Kitzberg on selle n-ö liivi hingega kirjutanud. Selle üle, et tuba-muuseumiga ühes majas tegutseb nüüd majutusasutus, on Astal ülimalt hea meel: nii on muuseumi lihtsam ülal pidada. Ja meil oli ka põnev ööbida majas, kus, võib arvata, viibib veel praegugi killuke Kitzbergi vaimu.
Kogu ülejäänud teekonnal mööda Mulgimaad peame läbi ajama ilma heade “muuseumihaldjate” abita, st üksnes internetist ja teatmikest kogutud infole tuginedes. Ühest küljest on sellest kahju, ent teisalt – võib-olla on see isegi hea, et Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja linna, Abja, Õisu ja Heimtali mõisa, Karksi ja Halliste kirikut ning Lilli lähedal Eesti-Läti piiril seisvat Balti keti monumenti uudistades jääb meil omapäi aega mõtiskleda selle üle, mida aeg inimeste, ehitiste ja asulatega teeb ning miks ühtedel läheb paremini ja teistel halvemini.
Aga kõige rohkem jäid Mulgimaalt meelde ikkagi need kolm säravat “muuseumivaimu”, kes ajaloo elavaks rääkisid.
RIINA MÄGI
