Palamuse kandist võrsunud rahvakirjaniku Oskar Lutsu looming on nii elujõuline, et selle vastupeegeldusi leiab ka tänapäeva elust ja kirjandusest. Ajakirja Looming jaanuarinumbris trükiti näiteks ära Andrus Kivirähki novell “Köster”, mis interpreteerib “Kevade” sündmusi Julk-Jüri seisukohast, haridus- ja teadusministeeriumis said aga mitmed tähtsamad ruumid hiljuti Lutsu tegelastega seotud nimed.
Andrus Kivirähk on Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat aastast 1993. Lutsu loomingut on ta varemgi omal moel interpreteerinud: 2012. aastal valmis tal näidend “Kevadine Luts”, mis jõudis samal aastal ka Eesti Draamateatri lavale. Nüüd on siis Kivirähk kirjutanud novelli, mille minategelaseks on “Kevadest” tuttav köster, keda rahvasuus Julk-Jüriks kutsuti. Novell algab lausega “Ma ei salli lapsi.” Ja see paneb tegelikult kogu loo n-ö paika. Köstri sisemonoloogist saamegi teada, kui kohutavad “putukad” on köstri meelest lapsed, aga ka seda, millised nad köstri meelest peaksid olema. Õnneks, tunnistab köster, pole tal endal lapsi. Ja õnneks saavad ka nendest hirmsatest koolilastest suureks kasvades enamasti jumalakartlikud ja köstrit austavad inimesed.
Viin ja vägisõnad
Köstri monoloog heidab valgust ka tema enda isiksuse kujunemisele, tema varjatud valudele ja rõõmudele. Et on öö ja kuri köstriemand magab, võib Julk-Jüri oma toas rahumeeli maiustada Tõnissonilt ära võetud lihakäntsakaga (poiss sõi seda tunni ajal!) ning mõne pitsi kangematki pruukida. Vastavalt sellele sugeneb köstri teksti ka üha enam vägisõnu.
Pikemalt ei hakka lugu lahti seletama, ent Kivirähki tekst pole minu meelest sugugi mitte ainult naljakas, vaid sunnib mõtlema ka sellele, kas pole mitte meis kõigis mõningaid kösterliku tumemeelse kohustusteinimese jooni ning kas pole tänapäevalgi pedagoogide hulka eksinud mõningaid lapsevihkajaid.
Kivirähki “Köstrit” lugedes ei maksa siiski ära unustada, et tegemist on puht ilukirjandusliku tekstiga, nii et selle minategelase ning Palamusel kunagi köstriametit pidanud Alexander Georg Nieländeri vahele ei maksa võrdusmärki panna. Isegi Luts tegi oma “Kevades” ja selle järgedes köstrist tunduvalt kurjema ja ebameeldivama tegelase, kui Nieländer tegelikult oli (selle kohta võib lugeda näiteks 2013. aasta 2. novembri Vooremaast Arvi Liiva artiklit “Milline oli Paunvere köstri Lenderi algkuju tegelikult?”), Kivirähk keerab nüüd asjale aga veel mitu vinti peale. Ent see on kirjaniku õigus.
Tööajal Liblesse
Haridus- ja teadusministeeriumi tähtsamatele ruumidele Oskar Lutsu tegelastelt laenatud nimede andmisest kirjutas 8. veebruaril Tartu Postimees. Sõnumis on öeldud, et ruumide ristimine võeti ette ministeeriumi sünnipäeva puhul ning et asutuses on nüüd olemas Arno, Õpetaja Lauri, Imeliku, Tõnissoni, Kuslapi, Kiire, Köstri, Lesta, Visaku, Teele, Tootsi ja Lible saal. Kui eelpool nimetatud ruumid asuvad ministeeriumi Tartu peamajas, siis Teele, Tootsi ja Lible saal asuvad Tallinna kontoris. Tartu Postimees pajatab ka sellest, et ametnikes tekitasid uued nimed esiotsa natuke segadust. Üks anonüümsust palunud inimene kurtnud isegi naljatamisi, et seadusloome võib uute nimede tõttu katki jääda, sest ametnikud ei tea, kas minna Liblesse või Tootsi. Ning tööajal Liblesse minek tunduvat üldse kuidagi kahtlane.
RIINA MÄGI
