“Mina olin parajasti vahtkonnas, seal oli kolm jalaväe raskekuulipildujat, kui Vene lennukid tulid ja vahtkonna ülem jooksis ruumist välja, ütles, ärge laske, jumalapärast, Päts andis alla. Nii oli neil vaba voli tulla ja tulidki sisse,” meenutab Harri Avi.
Küsimusele, mis tunne tal tookord oli, vastas Avi: “Halb. Me olime ju laskevalmis, tema aga tuleb ja karjub, et ärge laske, jumalapärast… Ikkagi oli häire antud, et lennukid tulevad.”
16. juunil 1940 esitas NSVL ultimaatumi Eesti Vabariigile, nõudes valitsuse vahetamist ja täiendavate väeüksuste lubamist Eesti territooriumile. Riigipööre viidi läbi punaarmee suuroperatsioonina, mis algas 14. juunil Balti riikide täieliku blokeerimisega maalt, merelt ning õhust ja lõppes mõned päevad hiljem nendesamade riikide täieliku sõjalise okupeerimisega.
Peipsi taga Saksa poole vangi
“Venelane tõi bolshevikke Tapale. Siis, kui sakslane hakkas sõdima, moodustati rongid, kes läksid Venemaale. Kapten Kütt, meie kompaniiülem, ütles venelastele, et mis me sinna Venemaale läheme, miks me ei saa oma riiki hakata kaitsma? Venelane vastas, et te ei mõista ju sõdida, me lähme Venemaale tagalasse, õpime uut sõjatehnikat. Tegelikult aga viis kohe rindele, sealt sain siis üle Saksa poole vangi.
Mina olin raskekuulipilduja mees, aga ega mulle kuulipildujat kätte ei usaldatud, mul oli venelane, kes oli sihtur ja mina olin kuulipilduri abi.
Sakslane andis tuld, minu venelane aina tagus risti ette põlvili punkris ja podises omaette nagu siil. Ühekorra, kui jäi hommiku poole vaikseks, hüppas üles ja pani minema. Tuli minu oma kompaniiülem kapten Kütt ja üks leitnant, rühmaülem Tapalt soomusrongidest.
Kütt võttis pikksilma ja vahtis küla peale. Võttis taskust puhta räti, lõikas kepi otsa lõhki, pani räti sinna vahele ja liigutas punkri kohal. Siis ütles, et lähme, poisid, sakslane keerutas valget lina.
Meile anti suppi ja teatati, et viiakse Kaunasesse. Edasi sõitsime rongiga Ebenrode vangilaagrisse. Seal anti meile toitu ja meid jaotati ära. Läksime tööle.
Töö juures anti meile süüa ainult viis kartulit. Leiba oli vähe. Tegime seal siis tööd ja ühekorra löödi meid jälle vagunisse, toodi prantslaste vangilaagrisse. Neid toitis Punane Rist nii hästi, et neil polnudki vaja tööl käia. Meie aga juurisime kände ja see oli vangitöö, aga kaua me seal polnud, pandi jälle vagunisse ja sõitsime Valka – löödi jälle vangilaagrisse aeda sisse. Esimesel õhtul lasti koju need, kes olid Valga linnast pärit. Tartumaalased said välja neljapäeva õhtupoole.
Meeletu söömine kodus
Omakaitse naised jooksid meile vastu ja jagasid toitu. Üks naine, kes tõi suppi, kutsus meid enda poole. Mina ei tahtnud üksi lahku minna, mul olid sõbrad, Avi Ott ja Helmut Sirel, kes tulid ühes. Naine viis meid oma koju pesuruumi, saime pesta.
Kui vabaks lasti, anti dokument kah. Sõitsime Kaareperre, sealt tulime jala Palamusele.
Minu kodu oli Veia tee ääres, isa pani sauna kütte. Söök oli emal juba laua peale pandud. Mitu päeva ei olnud muud kui hirmus söömine. Olime nii nälginud.”
Krivasoo lahingus ja taganemas
Seejärel astus Harri Avi Omakaitsesse.
“Kui elu läks kibedaks, läksin Jõgevale, tahtsin saada tööle kas tapamajja või leivatööstusesse, sest siis ei kuulunud mobilitsatsiooni alla. Mu lell Paul Avi ütles, et mine leivatööstusse, panen su juhatusse, ei puutu sind keegi. Aga nuhiti välja, et Paul Avi pannud vennapoja juhatajaks. Tartust tuli kutse sõjakomissariaati. Seal öeldi kohe, et siit enam välja ei saa, pandi nimi kirja.
Valve all viidi raudteejaama, sõitsime Kloogale õppelaagrisse, sealt edasi viidi Kehrasse, jaotati ära. Seejärel läksime Kurtnasse, seal olime paar-kolm päeva, siis viidi meid rindele Krivasoosse. Meile öeldi, et kui venelane läbi murrab, siis läheme appi. Päeval mängisime kaarte, kui haavatuid oli rohkem, aitasime neid ära viia.
Lõpuks saime Tapale välja.
Jälle vangid
Tuli leitnant Luik ja ütles, et meie lähme välja, kaua me nälgime. Hüppasin ka sappa, 41 mehega tulime välja metsa äärde, vene sõdurid vastas kohe. Ütlesid, et minge koju. Üks mees soovitas, et katsuge erariided selga panna, ega te selle saksa vormiga kuskile ei lähe. Ei jõudnud riideid vahetada, tulid juba vene ohvitserid, viisid meid vangi. Tapal topiti meid nagu kilusid karpi, et hingata oli ka raske. Hommikul aeti meid jala Kohtla-Järvele, seal oli suur vangilaager. Mehed jäid nõrgaks. Süüa anti viha seenesuppi. Suitsumehed andsid veel leiva suitsu eest ära ja paljud ei tõusnud enam.
Ühekorra valiti meist välja 1500 tugevamat meest, pandi vagunisse ja viidi Kohtla-Järvelt Karjalasse, Segeža paberivabrikusse. Tegelesime söögikeetmisega, mina olin puulõikaja. Meil oli nüüd süüa, sõime nagu härjad.
Vangid aga surid, ühe talvega suri meist üle 700 mehe. Kõige suurem suremus oli 14 inimest ööpäevas ja neli kõige vähem.
Sõda lõppes. Siis viidi kõik elujõulised mehed jälle vagunisse ja Valge mere kanalit ehitama. Täitsime kanali kallast.
Saksa naised ja Vlassovi mehed
Meie kõrval oli saksa naiste laager. Noorukesed olid, pärast sõda, kui sakslane alla andis, siia toodud.
Kord saabusid sügismantlites ja kabudes mehed, pillid kaasas — vlassovlased. Küll nad sülitasid — neile ju lubati, et saate koju, aga viidi täipõrgu ja kui sealt välja tulid, siis olid puhvaikad seljas. Nad olid ju varemalt olnud Ameerika vangid, saanud korralikult süüa, siin aga jäid nii ära, et olid paari kuuga kadund. Ameerika andis nad ju välja, sest venelane lubas lasta koju.
Ühel päeval oli kojuminejate nimekiri seina peal, kus minu nimi kõige esimene. Ja siis teatati, et homsest päevast oleme vabad vangid, aga tööl tuleb edasi käia. Järgmisel hommikul olidki aiad kadunud, päev hiljem lilled barakkide ette istutatud. Ei tea miks, kas välismaalastele taheti näidata?
Anti paber kojusõidu kohta kätte, hakkasime kohe Eesti hümni laulma.
1949. aastal Siberisse
Uuesti viidi mind minema 1949. aastal. Tegelikult tuldi hoopis isa-ema viima, aga nemad olid katsikule läinud, mina jäin loomade järele vaatama.
Villemson oli see äraviija, vormis leitnant, tilkus meil siin vallas.
Veel olid ühes võetud küüditajad Ooden, Selma ja Peets, Hilda. Neid oli kutsutud eelmisel õhtul valda, tagasi enam ei lastud ja hommikul saadeti küüditama. Rahvast aga veeti, lapsed karjusid ja nutsid, kõik vallamaja suur saal oli inimesi täis.
Õhtul tuli Tartust 14 või 16 autot. Hakati inimesi peale parkima. Meid sama küla mehe Issakuga pandi ka auto peale, järsku tuli Villemson ja käskis meil kahel maha tulla. Minu kohver jäigi auto peale.
Meid viidi Jõgevale, topiti vagunisse.
Priiküüdiga külmale maale
Kokku oli 10 päeva see Siberisse sõit.
Teisi ronge nägime ka, meie kõrval oli Läti rong. Barabinski jaamas jäi rong seisma. Esimene pool läks sovhoosi, nad olid õnnega koos, sest seal sai teenida mõne rubla. Kolhoosid olid aga nii näljas, et polnud endal süüa ega teistele anda. Voore rahvas läks suurem jagu sovhoosi, meie Issakuga kukkusime NKVD kolhoosi. Seal oli viis kolhoosi, imelike nimedega: “20 aastat”, “Maksim Gorki”, “Engels”, “NKVD”.
Ühe muti juurde saime tahatuppa põranda peale. Kohe aeti tööle. Issak oli aga vana, ta oli elukutselt sepp. Käis sepikojas ära, vaatas ja ütles, et niisugust tööd, nagu seal tehti, tema ei mõista, ega läinud sinna enam. Komandant ei sundinud, sest mees oli üle 70 aasta vana.
Mina aga töötasin seal. Komandant, NKVD mundris, kapteni aukraadiga, käis iga nädal ja võttis minult allkirja. Ähvardas, et kui ära jooksed, saad 12 või 15 aastat. Lõpus oli karistus ärajooksmise eest ainult kaks aastat. Iga nädal ta käis, aga kui Stalin suri, siis käis vaid kuus korra.
1956. aasta sügisel pidasime oktoobripühad ära ja siis ütlesin ühele 84-aastasele vene vanamehele, kelle juures olin korteris, et nüüd hakkan ära minema. Vanamees oli nõus, tema poeg oli piimaühistus raamatupidaja, seal oli veomasin. Vanamees ütles, homme hommikul saad selle masinaga rajooni. Rajoonis oli plaan, et lähen haiglasse. Nägin aga veomasinat, millel vanaraud peal. Sõit läks Barabinskisse. Ütlesin, et ma pean Novosibirski haiglasse minema, ta näitas mulle, kus jaam on.
300 rubla eest tagasi Tartusse
Jaam aga kubises miilitsatest. Reisiplaanil oli Tartu jaam ka märgitud! Ootasin, kuni saba kadus ära, siis koputasin kassaluugile ja küsisin, kas saab pileti Tartuse.
300 rubla võttis pileti eest, see oli kõva raha. Andis pileti, käskis Moskvas komposteerida ja ütles, et öösel kell 1 laseb rongi peale. Miilits kontrollis ka, aga ainult sõidupileteid, mitte dokumente.
Moskvasse jõudsin õhtul, leidsin üles Balti vaksali. Hommikul komposteerisin pileti ja õhtupoole tuli rong välja.
Saingi Tartusse, Tartust bussiga Voorele. Varsti tuli minna Veiale miilitsasse ennast registreerima. See ütles, et tuleb minna Mustvee ülemuse juurde. Mustvee miilits ütles, et saan kaks aastat või pean hakkama tagasi minema. Mul oli taskus kuus vastust kirjadele, mis naine tegi Eesti ülemkohtule ja Moskva ülemkohtule. Iga kord tuli vastus, et teie asi on võetud arutusele. Läksin advokaadi juurde, see käskis teha kaebuse. Saime sama vastuse: teie asi on võetud arutusele.
Lõpuks sain postiga kutse Mustveesse passi järele. Kõik õigused sain tagasi ja kirjas oli, et võin elada, kus tahan.”
iii
JAANIKA KRESSA
