Üleeilse suurküüditamise aastapäevaga Salmel otsest seost ei ole. Niipalju vahest siiski, et kohver oli tal äraviimise hirmus igaks juhuks 1949. aasta märtsis pakitud küll. Ligemale aasta pärast tuldi aga ikkagi järele ning teekond tagasi Siberisse jäänud ema juurde kestis sedakorda neli kuud.
Isa enam ei näinudki
Esimesest äraviimisest 1941. aastal Salme päris kõiki üksikasju enam ei mäletagi. Ju ei tunnetanud väike tüdruk karmi tegelikkust nii selgesti kui täiskasvanud. Mõned seigad, tundmused, isegi lõhnad ja maitsed on aga siiski tänase päevani meeles.
Enne küüditamist elasid Anna ja Jaan Ritso koos tütre Salmega Viljandimaal Rõikal, kus renditi väikese vürtspoe ruume. Ema Anna küpsetas poe jaoks ka leiba ja saia.
“Mingit rikkust meil polnud. Tavaline majapidamine, pidasime lehma, siga, lammast ja hobust,” meenutab Salme. Ärasaatmise põhjuseks sai ilmselt see, et isa oli olnud varem kohalik politseinik ja ka Kaitseliiduga seotud.
Üks vahejuhtumitest tollest ärevast ööst jäi Salmele alatiseks silme ette. Kui asju valvajate pilgu all teeleminekuks kokku pandi, ulatas ema, kellel parasjagu jalaluu katki oli ja karkudega käis, lapse kätte taskurätikusse seotud nutsu mõne kuldsõrmuse ja käevõruga. Kui aga tüdruk rätinutsu korraks lauanurgale oli pannud, et teisi asju võtta, oli see juba järgmisel hetkel kadunud. Need olid kohalikud mehed, nagu ema jutust hiljem selgus.
Ritso-pere ja teised väljasaadetud viidi Lalsist Jõgeva raudteejaama. Seal nägi Salme oma isa viimast korda. Ta mäletab veel seda, et ema saatis teda isale viima kotti paari kilo suhkruga. Keegi tõstis veel lapse üles, et ta läbi aknaaugu koti isa kätte anda sai. Sellest, et isa vangilaagrisse viidi, kus ta ka suri, kuulis Salme hoopis hiljem.
Pannkoogilõhnad ja peened daamid parsal
Loomavagunis, kus neid nagu ka teisi küüditatuid viidi, mäletab Salme narisid vaguniotstes ning seda, et toiduks anti keeva vett. Ja muidugi paraskiauku ukse vastas seinas. Kui üks sinna asjale läks, tõmbas teine voodilina või teki ette.
Rong sõitis kuni Tomskini. Seal tuli minna parsale, millega sõideti 300 kilomeetrit mööda Obi jõge. Sellel sõidukil võis kohata erinevatest Eestimaa paikadest väljasaadetuid.
Salmele on eriti meelde jäänud ühed õige peenelt riietatud linnadaamid, õigemini küll nende tekitatud pannkoogilõhn.
Prouadel oli kaasas priimus ning ilmselt olid nad teekonnale kaasa varunud ka jahu, mune ja muud tarvilikku. Igatahes levis nende juurest hullutavat pannkoogilõhna. “Nälg oli ja siis see lõhn. Ei tea, mis oleks siis andnud tükikese pannkoogi eest,” meenutab Salme ning ütleb, et tunneb veel tänagi seda lõhna sõõrmeis. Uhked linnaprouad aga vormis Siberi-elu õige varsti teistega sarnasteks, mõni sattus koguni õige kehva seisukorda.
Kolomino sadamas vastas olnud hobuvoorid viisid väljasaadetud nende tulevastesse elupaikadesse. Salme sai koos emaga ühe venelase juurde palkmajja. Üks suur tuba, keskel vene ahi. Palju rahvast mahtus sinna ühte tuppa. “Lihtne venelane oli hea inimene. Kui tal vähegi midagi oli, jagas seda ikka teisega,” teab Salme oma kogemustest kõnelda.
Ühtviisi viletsalt elasid seal taigas kõik, nii venelased, kes olid sellesse paika saadetud juba 1930. aastatel, kui ka märksa hiljem küüditatud eestlased.
Nälg, võõrad kombed ja imeline loodus
Sõja-aastatel olid Siberis nälg ja viletsus kõige hullemad. Ümbruses ei leidunud naljalt isegi maltsa ja nõgeseid ? kõik oli ära söödud. Sellest ajast mäletab Salme näljapaistetust. Paljud surid nälga. Siidikleidid ja voodilinad sai toidukraami vastu vahetatud. Kartulikeedu vesi oli suurim maius. Veel praegugi armastab Salme kartulisupi maitset, kuigi nüüd paneb ikka keetes liha ja muudki juurde.
Kolhoosi ajal oli ema kulstanis (traktoristide peatuspaik keset põlde) kokaks. “Mina olin vahepeal karjas, koera eest ? püüdsin takistada lehmi laiali jooksmast. See oli päris närviline aeg: karjud küll, aga loom läheb ikka, kuhu tema tahab,” tunneb Salme veel praegugi tolleaegset ärevust hinges.
Vene keelt õppis tüdruk külatänaval. Kolm klassi oli ta Eestis koolis käia jõudnud. Kui Siberis olekski kooli minna tahtnud, polnud midagi selga-jalga panna. Kummikud ainsate jalanõudena sai kantud sõna otseses mõttes ribadeks.
Kui kohalikud oma kõige suuremaid tähtpäevi ? oktoobri- ja maipühi ? tähistasid majast majja käies ja praskat juues, tundus see Eestist tulnutele väga võõrana. Harjumatud olid mõned teisedki kombed. Salaja peeti ikka omakeskis ära ka oma tähtpäevad. Siis laulsid ema ja Salme kahehäälselt ilusaid eesti laule.
“Küll oli Siberis kevadel ja suvel ilus. Talved olid aga väga paksu lumega, mis säras vastu. Täiskuu paistis taevas nagu hõbetaldrik ja õhk oli eriliselt puhas,” meenutab Salme ning arvab, et vaevalt praegu seal õhk nii kristallselge ja puhas enam on, sest eks uus aeg ja tehnika ole tasapisi sinnagi jõudnud.
90 kilomeetrit paljajalu Eestisse saamise lootuses
Pärast sõda hakati kodustega Eestist kirjavahetust pidama. Oli hirmus tahtmine Eestisse pääseda. Kui siis levisid kuuldused, et lapsi hakatakse tagasi lubama, võtsid Salme ja üks Kolga-Jaanist pärit tüdruk Silvi kätte ning hakkasid jalgsi astuma 45 kilomeetri kaugusel asuvasse rajoonikeskusse kojusõiduks luba taotlema.
Hommikul kell kuus asuti teele. Luba aga ei tahetud kuidagi anda. Tüdrukud ei jätnud, palusid ja mangusid niikaua, kui lõpuks oma tahtmise said. Uuesti 45 kilomeetrit tagasi astuda tundus siis justkui hulga kergem. Nii nad jõudsidki õhtul kella kümneks elupaika, olles päeva jooksul paljajalu 90 kilomeetrit maha kõndinud.
Igatahes leidsid nad endid varsti pärast seda ühel päeval Jõgeva jaamast rongilt maha astumas.
Jahukoorma otsas sõideti Põltsamaale sidemaja juurde. Sealt küsis Salme teed tädi juurde Nurme tänavasse. Väikesest tüdrukust oli vahepeal saanud 17-aastane neiu. Samal sügisel läks ta Põltsamaale Lille tänava koolimajja V klassi, mille ka kiitusega lõpetas. Pärast seda viidi ta üle VII klassi. 1949. aastal õnnestus seegi klass teiste märksa nooremate hulgas lõpetada, ärasaatmise hirm pidevalt kannul.
Uus Siberi-teekond kestis neli kuud
Siis nad tulidki. 20. märtsil 1950. aastal saabus tädi juurde koju üks venelane koos kohaliku passilaua ülemaga. “Kui nad ütlesid, et mul tuleb hakata Siberisse ema juurde sõitma, läks silme ees küll mustaks,” meenutab Salme uue teekonna algust, mis kujunes esimesest mitu korda pikemaks ja tunduvalt hullemaks ning alandavamaks.
Alguses viidi Põltsamaale Viljandi maanteele endisse vallamajja, siis Viljandisse kuhugi keldriruumi. Seal lubati, et viiakse otse rongile ja ema juurde. Selle asemel aga saadeti miilitsamajja, esialgu otsiti põhjalikult läbi ja siis saadeti vangikongi, kus juba palju teisi noori inimesi ees oli.
Edasi järgnesid mõned päevad Lasnamäel vahepunktis ja siis juba üle kuu aja Leningradi vanglas. Pärast seda Kirovi vangla, kus paar nädalat sööklas töötada tuli. Vahevanglates lasti päevas kümneks-viieteistkümneks minutiks jalutama, käed seljal nagu kurjategijate puhul ikka, kahel pool sõdurid ja hundikoerad.
Igas vahepeatuses oli täisaun, riided pandi täiahju ning sõdurite vahelt sunniti alasti läbi minema. Kui siis pärast kõiki neid õudusi komandatuuri viidi ja öeldi, et olete vabad, ei suutnud Salme oma kõrvu uskuda.
Sestpeale oli ta endises paigas ema juures tagasi, kuhu vahepeal oli juurde toodud küüditatuid ka Lätist ja Leedust.
Alguses pandi Salme järvest suure vaadiga vett vedama. Talvel oli külma kuni 60 kraadi, iga mahakukkunud veetilk jäätus otsekohe ära. Metsas käidi puid tegemas. Tohutu suured seedripuud lõhuti külmaga neljaks. Peale selle sai peetud veel mitut masti ameteid: koristaja, klubijuhataja, raamatukoguhoidja.
“Siberis polnud siis enam elul vigagi, nälga ei olnud, poodides oli kaupa. See läbi vanglate tulek oli olnud nii alandav. Mõtlesin juba vahepeal, et ei tulegi enam Eestisse tagasi,” mäletab Salme. Koduigatsus sai aga siiski võitu.
Ivan oli hea mees
Noori oli tol ajal Siberis palju, igast rahvusest ning elu oli päris lõbus. Oli palju tantsuõhtuid ning Salmegi armastas väga tantsida. Kui kolhoosi suunati agronoomina tööle instituudi lõpetanud Donbassist pärit sümpaatne noormees Ivan Kuzmin, tekkis noortel vastastikune sümpaatia. 1956. aastal registreeriti Salme ja Ivani abielu. Sama aasta novembris sündis neile poeg.
Ivanil oli kohustus kolm aastat kohapeal töötada. Salme sai passi kätte varem. Kui ta Eestisse jõudis, oli poeg aasta ja kaheksa kuud vana. Et mees eesti keelt ei osanud, mindi alguses Kohtla-Järvele elama, kus Salme hakkas laohoidjana tööle.
“Tahtsin ikkagi mingit ametit õppida,” räägib Salme Põltsamaale tagasitulemise ühest olulisemast põhjusest ning Kaarlimõisas autojuhiks õppima asumisest.
Ivan ei suutnudki Eestis kohaneda ning erialast tööd leida. “Ta oli tegelikult hea mees. Lahku läksime ka heaga,” tunnistab Salme.
Kuigi Ivan ja tema vanemad oleksid tahtnud väga, et Salme oleks nende juurde Ukrainasse tulnud. Isegi töökoht oli valmis vaadatud. Kirjavahetus kestis veel päris kaua. Aga Salme oli juba kaks korda sunniviisiliselt võõrale maale saadetud, kolmandat korda Eestist välja minna ta enam ei suutnud, ehkki seekordne minek oleks olnud hoopis teistmoodi.
On vedanud saksu ja sõnnikut
“Emal olid ka autojuhiload juba enne Siberisse saatmist. Ju see autojuhiamet mul miskitmoodi ikka geenides oli,” leiab Salme tagantjärele. Kakskümmend kuus aastat autojuhtimist omaaegse autobaasi alluvuses tõi kaasa igasuguseid sõite.
Oli mitmesuguseid autosidki, porteautost alates. Veetud sai nii väetist, paberirulle, prahikoormaid kui ka suuri ülemusi. Enamiku aja oli Salme siiski sööklate teenistuses. “Ühe ukse juurest teiseni, aina autosse ja välja, eks mind tunti juba nagu kirjut koera,” võtab ta lühidalt oma tööajad kokku.
“Talvel oli käivitamine kõige hullem asi, praegu käib see juba nii, et naera ainult,” leiab ta. Nüüd ta enam sama ametiga uuesti alustada ei tahaks. “Liiklus on liiga tihedaks läinud,” ütleb ta, kuigi oma autoga ikka vahel siiski sõidab.
Salme oli autobaasis tööle asudes elusaunast läbi käinud, nagu ta ise ütleb. Tema tööd ei narrinud ja ei lasknud ka teistel seda teha. Enda arvates oli ta transpordimeeste hirm, eriti siis, kui need vahel napsitama kippusid. Siis Salme armu ei andnud, ütles, mida asjast arvas.
Kõikjal teati, et Salme järgi võib lausa kella õigeks panna. Otsekohese ütlemisega on ta ikka olnud, ümbernurga «susserdamist» pole sallinud ning endale pähe istuda ta ka ei lase. Üksjagu on tal enda arvates selliseks saada aidanud ka keerulised ajad.
Salme ei oska praegu öelda, missugune oleks tema elu olnud siis, kui poleks olnud küüditamisi.
Küllap oleks ta siis kasvanud oma ema-isaga koos, võib-olla oleks ta õppinud müüjaks. Ilmselt oleks ka ta enda loodud pere koos püsinud. Vahest oleks ta oma näitlejaandegagi saanud midagi rohkemat teha. Enne teistkordset Siberi teekonda oli tal olnud Põltsamaa kultuurimajas etendatud “Lumekuningannas” printsessi osa, mis ka hästi välja tuli, kuigi ta seda vaid mõnel korral mängida sai. Näitlemisanne võis Salmel isegi päritav olla, sest isagi oli omal ajal sellega tegelnud.
Oluliselt teisiti olnuks veel kindlasti väga palju. “Ju ta siis nii pidi minema, nagu läks,” võib Salme täna vaid öelda.
VAIKE KÄOSAAR
