Möödunud neljapäeval oli mul au jõuda Laiusele Hendrik Lindepuu juurde mõni minut enne Nobeli kirjanduspreemia laureaati Wislawa Szymborskat. Tõsi, mina jõudsin sinna lihalikul kujul, Szymborska aga mitme kastitäie hallikaaneliste luulekogudena, mille toimetas kohale Vali Pressi trükikoja juhataja Heiki Soom.
Õigupoolest polnud selleks hetkeks ka Hendrik Lindepuu eelmise tõlkeraamatu – Zbignew Herberti luulekogu – lehekülgedelt trükivärv, piltlikult öeldes, veel kuivada jõudnud. Nii et Laiusel elav tõlkija, kirjamees ja treener sai seekord valmis suisa kaks tõlkeraamatut ühekorraga, kusjuures mõlemad toovad eesti lugeja lauale väga kaaluka, olulise ja isuäratava tüki poola luulest. Hendrik Lindepuu sõnul võibki poola suurimateks luuletajateks pidada Tadeusz Rozewiczit, Zbignew Herbertit, Czeslaw Miloszit ja Wislawa Szymborskat. Kaks viimast on Nobeli laureaadid, kaks esimest mitte.
“Rozewicz vihastas kirikuringkonnad välja oma näidendiga “Valge abielu”, Herbertile on ilmselt saatuslikuks saanud tema kompromissitu antikommunism,” arvas Hendrik Lindepuu.
Rozewiczi hilisemast luuleloomingust üllitas Lindepuu umbes aasta tagasi tõlkekogu “Ainult fragment”. Nüüd siis tulid Herbert ja Szymborska: enam-vähem eakaaslased, kellest esimene jäi vaid XX sajandi luuletajaks, teine on aga jõudnud olla ka XXI sajandi luuletaja.
“Zbignew Herberti surmast sai tänavu kümme aastat ja seoses sellega on Poolas tänavune aasta kuulutatud Herberti aastaks,” ütles Hendrik Lindepuu. “Ent tema looming pole oluline üksnes poolakatele: ka inglisekeelses maailmas teatakse teda hästi. Mullu ilmus näiteks inglise keeles tema “Collected poems”. Kinkisin endale kuulunud eksemplari sellest eestikeelse Herberti kogu toimetajale Märt Väljatagale: mul endal ei lähe seda enam tarvis.”
Pan Cogito
Tõepoolest: tervelt neljandiku või koguni kolmandiku Herberti luuleloomingust on Lindepuu nüüdseks ära tõlkinud, olulisemate kogude mahust aga ligemale poole. Nii et äsjailmunud kogust peaks lugeja saama päris hea ülevaate tema tükati vabavärsilisest, tükati pigem proosavormis luulest, mille oluliseks elemendiks on iroonia.
“Tänavukevadise kirjandusfestivali Prima Vista raames Poola saatkonna poolt Tartus korraldatud Herberti õhtul ütles Märt Väljataga, et kui üldiselt peetakse vabavärsi tõlkimist lihtsamaks kui riimluule tõlkimist, siis Herberti puhul seab ka vabavärss tõlkija üsna kõrge lati ette. Herbert on filosoofiline, ent samas pürib ta klassitsistliku puhtuse ja selguse poole. Väljataga on öelnud sedagi, et kui Herberti luulekogu eesti keeles ilmumine ei ole kirjandussündmus, siis tema küll ei tea, mis seda üldse olla võiks.”
1924. aastal Lvovis sündinud (see linn kuulus siis Poola koosseisu), sõja ajal vastupanuliikumises osalenud ja sõjajärgsel ajal poolpõrandaalust elu elanud Herbert oli tõesti kompromissitu luuletaja. Ainus kompromiss, mille tema loomingulisest biograafiast võib leida, on see, kui ta oli nõus oma 1956. aastal Ungari sündmuste ajal kirjutatud luuletuse “Ungarlastele” trükkipääsemise nimel selle juurest ära jätma pealkirja ja aastaarvu. Tõsi, pärast Ungari sündmusi läksid Poolas olud tunduvalt vabamaks.
“No võtame näiteks Herberti proosaluuletuse „Vene muinasjutt”: meil poleks 1957. aastal saanud küll midagi sellist ilmuda!” ütles Hendrik Lindepuu.
Eriline koht Herberti loomingus on n-ö asjaluuletustel, milles ta püüab omal viisil avada ühe või teise asja või nähtuse olemuse. Eriline tegelane tema luules on aga Pan Cogito, kellesse Herbert suhtub küll üliirooniliselt, ent kes on samas siiski tema teine mina. 1974. aastal ilmunud kogu “Pan Cogito” tekitas oma löövusega Lindepuu sõnul Poola kirjandusilmas suisa tormi. Sama tegelast on ta kasutanud ka hilisemates luuletustes.
Kullaprooviga
Võrreldes kolmesajaleheküljelise Herberti valikkoguga on Szymborska “Oma aja lapsed” umbes kolm korda õhem. See ei tähenda seda, et tema luuletused oleksid Herberti omadest kehvemad, vaid seda, et mahult ongi Szymborska avaldatud looming tunduvalt napim kui Herberti oma. Tema luulekogud on ilmunud üsna suurte ajavahedega ja ka siis on need koosnenud umbes paarikümnest luuletusest. See, mille autor trükki on lasknud, on siis enamasti ka kullaprooviga. Lindepuu sõnul ootabki poola publik pikisilmi iga Szymborska luuletust. Ja tänavu 85 aastaseks saanud Szymborska rõõmustab rahvast aeg-ajalt endiselt.
“Kui mõned luuletajad on nn rulliluuletajad, kes kirjutavad justkui üht ja sama pikka luuletust ja lõikavad sellest siis parajaid juppe, siis Szymborska on kindlalt raamluuletaja, kelle iga luuletus on omaette tervik, mis on raamitud vastavalt sisule,” ütles Hendrik Lindepuu.
Pärast Herberti tahedat-vahedat irooniat tundus Szymborska esmapilgul kuidagi “vedelam” ja lahjem, aga kui tema tekst pärast väikest kohanemist lõpuks “külge haakis”, siis lahti enam ei lasknud. Tsiteerima ei hakka, selleks pole ruumi, aga seda ütlen küll, et Nobeli auhinna jagajad ei eksinud: Szymborska on seda auhinda igal juhul väärt.
Herberti kogu ilmumist toetas taas Poola Raamatu Instituudi tõlkeprogramm Poland, Szymborska kogu ilmumist Eesti Kultuurkapital. Mõlemat raamatut esitletakse 20. oktoobril Tartus Johannes Esto Majas (Näituse 1) ja 3. novembril Tallinnas Poola saatkonnas.
“Olen poola kirjandust tõlkinud paarkümmend aastat ja eestindanud vähemalt 10 000 lehekülge teksti, aga ikka tunnen, nagu seisaksin alles määratu varakambri esikus,” tõdes Hendrik Lindepuu.
RIINA MÄGI
