Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis saab 14. märtsini vaadata Tiina Sääliku ja Margit Karu fotonäitust „Tbilisi mustrid ja värvid”. Kaks autorit on näinud Georgia ehk meile harjumuspärasemalt Gruusia pealinna üsna erinevalt, ent mõlema fotod kõnelevad sellest, et Tbilisi on kontrastide linn.
Margit Karu ja Tiina Säälik on korduvalt koos reisinud ning varemgi reisipiltidest näitusi teinud. Tbilisi lendamise mõte tuli neil umbes poolteist aastat tagasi ning sellesse sihtkohta odavate lennupiletite hankimise võimalus avanes möödunud aasta jaanuaris. “Kui lennupiletid ostetud, panime kohe kinni näituseaja, sest tahtsime, et sellest kujuneks eelkõige pildistamisreis,” ütles Margit Karu.
Tbilisi lendasid Tiina ja Margit mullu septembri lõpus. Ehkki Tiina oli 1980. aastatel Gruusias rahvusvahelises noorsoolaagris viibides korraks ka Tbilisist läbi põiganud, läksid kaks naist seda linna avastama siiski n-ö puhaste lehtedena ning see oligi hea.
“Kui lähened objektile eelarvamusvabalt, siis oled igasugustele muljetele avatud ega saa milleski pettuda,” ütles Margit Karu.
Tiina Säälik lisas, et võõrast kohta näeb inimene hoopis teravama pilguga kui tuttavat.
Nina alla ei trügi
“Võõras paigas torkavad silma ka sellised motiivid, millest viiendat korda samas kohas viibides ilmselt juba rahulikult mööda jalutaksid,” märkis Tiina.
Tema piltidel näeb enam inimesi ja loomi, Margit keskendus rohkem arhitektuuri ja põnevate detailide jäädvustamisele.
“Sellise kalduvuse tekkel on ilmselt teatav seos minu viimase aja kunstiõpingutega. Olen õppinud nende käigus motiive teistmoodi otsima ja nägema,” lisas Margit.
Margiti piltidel mängivadki tihti jooned, värvid ja rütmid. Just nii, nagu maalidel või graafilistel lehtedel. Eriti põnev on detail ühest värvirikkast monumentaaltaiesest, mida Margit ja Tiina nägid Davit Aghmashenebeli (ehk Gruusia XI-XII sajandi valitseja David IV) nime kandval avenüül.
“See mosaiikpannoo ilmestas ühe nõukogude ajal rajatud kultuurikeskuse seina,” ütles Margit.
“Minu näitusepildil on ainult detail sellest, ent tegelikult on see hiigelmõõtmetega taies.”
Tiina tunnistas, et talle meeldib inimesi ka siis jälgida, kui tal kaamerat kaasas pole. Kui on, siis püüab ta huvitavaid tüüpe ja suhteid jäädvustada.
“Nii palju jultumust mul pole, et inimesele kaameraga suisa nina alla trügida, aga eemalt ja “hõlma alt” püüan ikka mõne võtte teha. Tõsi, tehnika seab siin omad piirid,” ütles ta.
Tiina piltidel võib näha saaki ootavaid kerjuseitesid, tänavapingil puhkepausi pidavaid musta riietatud “matroone”, noorpaari nende elu kõige tähtsamal päeval, last, kes uudistab poeaknal seisvaid lapsmannekeene jne.
Kassinurmes elava kassisõbra Tiina piltidel võib näha ka mitut kassi. Paarile kassifotole on ta pannud allkirjaks “Tõeline tbilisilane”.
Gruusia, mitte eesti kass
“Olen kasse kohanud igal pool, kus ma käinud olen, ja alati ka mõne kassipildi teinud,” ütles Tiina Säälik. “Kass on huvitav ja silmapaistev tegelane. Ja isegi siis, kui ta tundub silmaga vaadates harilik ja ilmetu, võib ta pildile jäänuna avaneda hoopis teistmoodi. Hakkad fotosid üle vaatama ja avastad: see on ilmselgelt gruusia, mitte eesti kass! See ongi tõeline tbilisilane!”
Teravad kontrastid jäid Tbilisis silma nii Tiinale kui ka Margitile ning neid märkab piltidel kindlasti ka näitusekülastaja.
“Tbilisis võib kohe uhkete puitpitsidega kaunistatud majade tagant alata täielik agul või isegi geto ning paarikümne meetri kaugusel presidendilossist seista hurtsikud,” tõdes Margit.
Küsimusele, kas Tbilisi on fotogeeniline linn, vastas Tiina:
“Kindlasti on! Aga tegelikult on fotogeeniline iga paik, kui seda vaadata osata.”
Lisaks pilditegemisele oli Tiina sõnul Tbilisis tore ka niisama jalutada ja inimestega suhelda: küll poes, küll kunstigaleriis, küll lihtsalt tänaval. Tänuväärseks suhtlemisvahendiks oli kummalgi poolel mitte veel ununenud vene keel ning jutuaineks inimlikud teemad, nagu eluolu siin ja Gruusias, see, kui palju siin ja seal palka saadakse ning kui palju asjad poes maksavad.
Kui algselt kavatsesid naised ka mujal Gruusias ringi vaadata, siis tegelikkuses osutus Tbilisi nii köitvaks, et sealt kaugemale nad peaaegu ei jõudnudki. Üksnes ühe väljasõidu tegid — Tbilisist umbes
Näitusepilte valisid nad kumbki omaette, teineteise valikuid nägid alles avamispäeva hommikul. Ning selgus, et kumbki oli valinud täiesti erinevad motiivid ning et kahe autori looming täiendas kenasti teineteist. Kindlasti ei jää see Tiina ja Margiti viimaseks ühisnäituseks. Kuhu nad järgmise ühise reisi teevad, pole aga veel teada.
i
RIINA MÄGI
