Eesti Meediaettevõtete Liitu kuuluvate üleriigiliste, maakondlike ja
kohalike lehtede peatoimetajad:
Poliitilise võimu vaheldumine, opositsiooni kriitika valitsuse suunas,
kodanikuühiskonna aktiivsus ja riigivõimu vastutus ning läbipaistvus on
üheselt seotud vaba ja riigist sõltumatu ajakirjanduse tugevusega. Ebavõrdse
konkurentsi kiuste on Eesti ajakirjandusvabadus ja -kvaliteet maailma
absoluutses tippklassis. Viimati kättesaadavate majandusaasta aruannete
põhjal on nii Eesti suuremad, üleriigilist ajakirjandust arendavad
meediaettevõtted kui ka kohalikud ajalehed majanduslikult kahjumlikult
tegutsevad – oma süü on nii Eestist väljavoolaval reklaamirahal, kohatul
riigiabil ja keelatud konkurentsil kui ka paberi ja muude sisendhindade
röögatus hinnatõusus. Ühtmoodi miinuses või miinuse piiril tegutsesid
üksikute kasumlike meediaettevõtete kõrval valdav enamus.
Valitsuskoalitsiooni otsus tõsta ajakirjanduse käibemaksu 5% pealt 9% peale
läheb arvestuslikult maksma umbes 100 ajakirjaniku töökoha tänasest 850st –
see on selle 4 miljoni euro hind. Erinevalt luksusautodest ei ole
ajakirjanduses ruumi maksutõusu kulu lugejale enam edasi kanda – eriti
sellele lugejale, kelle side juba täna riigiga õrnaks kipub jääma, ent mille
säilimise nimel me iga päev võitlust peame. Seda tööd teevad nii meie
investeeringud ajakirjandusse digipöördesse kui rindereporterid Ukrainas,
kes sealse sõja vahetut mõju Eesti julgeolekule on aidanud sedastada.
Ajakirjandus on missiooniettevõtlus – üle kogu Euroopa. Kes tahab kvaliteeti
hoida, teeb mööndusi tulemuslikkuses. Eesti ajakirjanduse reklaamituru
suurus tammub samas kohas, kus 2006. aastal – suurusjärgus 100 miljonit
eurot. Reklaami müügilt maksavad väljaandjad käibemaksu muuseas hariliku
määra järgi, mis on pärast maksutõuse 22%. Senise vähendatud määra järgi
maksavad eestimaalased tellimuste eest. Ülejäänud reklaamituru kulutused,
kordades suurem summa, voolab Eestist välja, digihiidude rahakotti. Eesti ja
teiste EL liikmesriikide suutmatus leppida kokku maksureeglites, mis
maksustaks nende tulu seal, kus see teenitakse, on põhjustanud ebavõrdset
konkurentsi juba 15 aastat. Samas on Eesit ajakirjandus Eesti riigikaitsesse
ja ühiskonda panustanud läbi kogu Eesti iseseisvuse ja seda sõltumata
riigieelarvelistest võimalustest, reklaamiturust või Eesti majanduse
hetkeseisust. Oleme olnud solidaarsed Eestiga igal hetkel ja teinud oma
tööd. Me ei saa ajutiselt sulgeda toimetusi, konserveerida oma inimesi,
servereid või trükipresse. Vastupidi – mida haavatum on majandus ja
säästlikum raskete aegade sunnil riik, seda rohkem hoiab moraali vaba
ajakirjandus. Vaba ja hakkamasaav ajakirjandus on hoidnud ühiskonnal purjeid
püsti iseseisvuse taastamisest saadik. See on meid eristanud mitmestki
siirdeühiskonnast Kesk- ja Ida-Euroopas, kus võimukoridoride kõikidesse
nurkadesse valgus ei pääse ning korruptsioon ja stagnatsioon riike tagasi on
hoidnud. Neis riikides on tuntav ka Venemaa propaganda mõju, mida Eesti
ajakirjandus siin kontrolli all on hoidnud.
Euroopa Liidu rahandusministrid otsustasid 2021. aastal, laastava
COVID-pandeemia tuules, et õige samm on muuta käibemaksudirektiivi, et
lubada ajakirjandusele sisse seada ka 0% käibemaksumäär – tunnistades seda
seni lahendamatut konkurentsiprobleemi ja teisalt ajakirjanduse kriitilist
rolli meie kultuuriruumis, meie arusaamas riigi ja kodanike suhete
tasakaalupunktist. Eesti tegi seetõttu üle-eelmise valitsuse ajal sammus
õiges suunas ja kehtestas ajakirjandusele 5% käibemaksumäära – direktiiv
lubab kahte vähendatud määra hariliku määra kõrval ning Eestis on need 5% ja
9%; lisaks lubab direktiiv teatud valikule teenustest ja toodetest ka 0%
määra ja 0% ja 5% vahele jäävat määra – ajakirjandus on üks sellistest
lubatud kategooriatest. Tänaseks on rida EL ja ka sinna mittekuuluvaid
Euroopa riike – Norra, Suurbritannia, Iiri, Belgia ja Taani – kehtestanud 0%
määra ning enamik riike 0% kuni 5% käibemaksumäära – põhjendused on meil
kõigil Euroopas sarnased.
Eesti on teinud viimase 15 aastaga digipöördes tõesti suuri samme; eriti
hästi on arenenud avalikud teenused ning riik ja poliitikud on
rahvusvaheliselt lõiganud selle töö vilju. Ent Eesti ajakirjanduse kanda on
jäänud oluline osa ühiskonna ja demokraatia digiteerimise kulupoolest. Kui
riik on saanud oma suhtlemises kodanikega loobuda paberist, siis meie peame
olema kättesaadavad kõikidele eestimaalastele sõltumata nende
tehnoloogilistest eelistustes – me trükime ja toimetame Eesti inimeste elu
puudutavad uudised, avaliku ruumi arutelud ja valikud, suursündmused,
positiivse ja negatiivse – nende koju, tähelepanuvälja kätte.
Maksutõus on paradoksaalne, sest teiselt poolt ütleb valitsus
koalitsioonilepingus, et ajakirjandus ja meediaruum on väga tähtis. Üleminek
eestikeelsele haridusele, Venemaa sõjategevus Ukrainas ning Ida-Virumaa
sotsiaalmajanduslikud muutused (üleminek põlevkivienergeetika väärtusahela
tööhõivelt muudele tööstustele ja ettevõtlusele) on tinginud, et valitsus
soovib toetada Ida-Virumaad ja venekeelset ajakirjandust. Ühe käega võtame,
teise käega anname.
Kutsume üles Vabariigi Valitsust ja Riigikogu liikmeid astuma oma
taktikalistest heitlustest rahatabelitega korraks kõrvale ja vaatama suurt
pilti – millist Eestit me nende sammudega ehitame; mida ja milleks teeme,
mis on nende sammude otsesed ja teisesed tagajärjed. Kas tõesti tahame me
ühelt poolt vähendada ajakirjanduse kättesaadavust Eesti erinevates
kohtades, väljaspool suuri keskusi, ainult selleks, et teise käega lisada
kümneid miljoneid regionaalinvesteeringuid, et jõuga väljasuretatud
kohtadesse eestikeelset mõtteelu tagasi viia? Välismaal rääkida tähtsast
võitlusest Venemaa propagandaga, aga kodus takistada tegelikke samme selle
elluviimiseks? Riigimeediale raha igal aastal juurde ja sõltumatult meedialt
raha ära võtta?
Hingame kõik koos korra sisse veel enne, kui astume samme, millest
tagasiteed ei ole.
Kalev Annom, Võrumaa Teataja peatoimetaja
Piret Eesmaa, Hiiu Lehe peatoimetaja
Siiri Erala, Pärnu Postimehe peatoimetaja
Erik Gamzejev, Põhjaranniku peatoimetaja
Anna Gudõm, Vestnik Tartu peatoimetaja
Sirli Homuha, Lõuna-Eesti Postimehe peatoimetaja
Priit Hõbemägi, Postimehe peatoimetaja
Tiit Lääne, Vooremaa peatoimetaja
Meelis Mandel, Äripäeva peatoimetaja
Sergei Metlev, Rus.Postimees peatoimetaja
Andrei Mokijevski, MK-Estonia peatoimetaja
Merili Nikkolo, Eesti Ekspressi peatoimetaja
Urmas Paidre, LõunaLehe peatoimetaja
Rannar Raba, Tartu Postimehe peatoimetaja
Veli Valentin Rajasaar, Accelerista peatoimetaja
Heiki Raudla, Õpetajate Lehe peatoimetaja
Liina Raudvassar, Eesti Kiriku peatoimetaja
Kaire Reiljan, Lääne-Elu peatoimetaja
Tiit Reinberg, Järva Teataja peatoimetaja
Hindrek Riikoja, Maalehe peatoimetaja
Ülo Russak, Harju Elu peatoimetaja
Eva Samolberg-Palmi, Virumaa Teataja peatoimetaja
Andres Sepp, Saarte Hääle peatoimetaja kt
Andrei Shumakov, venekeelse Delfi peatoimetaja
Urmo Soonvald, Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja
Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja
Ülle Tamm, Sõnumitooja peatoimetaja
Tõnis Tõnisson, Raplamaa Sõnumite peatoimetaja
Polina Volkova, Delovõje Vedomosti peatoimetaja
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
