Kaitset vajab ka metsaomanik

Järgmisel kolmapäeval minnakse Tallinnasse taas meelt avaldama. Seekord lähevad Toompeale metsa- ja maaomanikud.
Piirangud Eesti erametsadele on viimase kümne aastaga peaaegu kahekordistunud, hüvitised metsaomanikule jäävad aga endiselt viieteistkümne aasta tagusele tasemele.
Kuigi looduse kaitsmine on vajalik ja kaitsealuste liikide kadumist Eesti loodusest ei soovi keegi, ei tohi piirangud tulla metsaomaniku õiguste arvelt.
Kes kaitseb metsaomanikku, kes on aastaid oma metsa eest hoolt kandnud, seda mõistlikult majandanud, mõeldes ka tulevastele põlvkondadele, kes pole lähtunud ainult rahalise kasusaamise eesmärgist, vaid jätkusuutlikust metsamajandamisest? Korraga astub tema metsa sisse aga ökoloog, kes avastab kaitsmist vajava liigi. Omanikule öeldakse, et ta ei tohi oma metsa enam maha võtta – ta ei tohi isegi enda poolt istutatud puude eest enam hoolt kanda, sest on piiranguala ning seal kehtivad uued nõuded.
Piiranguid tahetakse aga üha juurde panna. Kliimaministeerium soovib range kaitse alla võtta veel ligi 15 000 hektarit eramaad. Suurem osa piiranguid puudutavad millegipärast eraomaniku metsa. RMKle kuuluvates metsade kohta seda nii sageli ei kuule.
Tegelikult ohustavad suured piirangud otsapidi ka majanduse toimimist. Jõgeva külje allgi tegutseb vineeritehas, mis vajab kodumaist toorainet. Me ei taha ometi hakata puitu sisse ostma teistest riikidest.