Karksi valla rahvast hoidsid pikka aega stressis vargad. Võõrast vara võtmas käidi mitte ainult salaja, vaid ka lausa siis, kui pererahvas kodus oli. Takistuseks polnud lukud ja ei kardetud ka koeri. Politseilt polnud abi loota, sest kedagi ei tabatud.
Möödunud nädalal oli meedias juttu sellest, kuidas Karksi kandi hakkajad mehed ise patrullrühma moodustasid, öösiti võõrad autod kõrgendatud tähelepanu alla võtsid ja kodupaika järjekindlalt läbi kammisid.
Vargaid küll kätte ei saadud, kuid nad peletati eemale, ilmselt tegutsevad nad nüüd mujal. Patrullijate eestvedajad avaldasid kahetsust, et pätte kätte ei saadud, aga ilmselt nad unustasid, kuidas asi meil seaduse järgi käib. Varga või laamendaja võid sa küll võimuesindajaile üle anda, kuid kui too on piisavalt libe sell, pääseb ta suure tõenäosusega lõpuks karistuseta. Sest kuidas sa tõestad, et just tema lõhkus või näppas, käte küljes ju enam ühtki asja pole! Teinekord viskabki teolt tabatu kaasa kahmatud saagi põõsasse ja vannub jumala nimel, et pole midagi võtnud, kõndis võõra kuuri ees, mille uks juba varem lahti oli, niisama ringi. Ametlikus keeles öeldakse, et kuriteo koosseis puudub, samas võib haprasti minna hoopis kurikaela peatajal, kui talle ehk tabatu kraeserv pihku jäi või tollel mõni sinikas ette näidata on…
Järvamaal kannatatakse hilissuvest saati süütajate käes. Tuleroaks on saanud juba ligemale tuhat tonni heina ja põhku. Politsei on võimetu, süüdlasi on väga raske leida, sest jälgi eriti ei jää…
“Sügaval rahuajal halvab Eestimaa südant hirm,” nendib Peeter Ernits Maalehes olukorda kirjeldades. Põllumehed-loomapidajad valvavad ööde kaupa oma lautu ja küüne, viimases hädas otsitakse abi selgeltnägijate käest. Püsib lootus, et kui mõnigi püromaan kätte saadakse, isoleeritakse ta vähemalt mõneks ajaks ühiskonnast. Seda, et ta ametlikult süüdi tunnistatakse ja ehk kellelegi kahju hüvitab, enam ei loodetagi. Pole ime, kui sellel õnnetustelaviinil lõpuks ka inimohvreid on, sest pidev stress ja magamatus võib mõne valvaja-muretseja infarkti läbi tappa.
Ka Türi kandis on mehi, kes julgevad tunnistada, et on lähiminevikus teinekord kurikaelte suhtes omakohut rakendanud ja see on, ime küll, aidanud. Tõesti ime, sest kui suli oma inimõigusi teab ja kaebab, kuhu vaja, ootavad isehakanud kohtunikku trellid või kopsakas rahatrahv.
Pikka aega Eestis elanud soome rahvusest kirjanik Mika Keränen on samuti oma vestluses lugejatega välja öelnud, et mitte mingil juhul ei sekku tema enam füüsilisse konflikti, kus on näha, et mitmekesi ühe kallal ollakse, sest on seda korra teinud ja omad vitsad saanud. Ta lubab, et kutsub edaspidi külmavereliselt politsei. Tõsijutt, nii mõnigi pedagoog või koolijuht on suurtesse pahandustesse sattunud, kui on viimases meeleheites sakutanud mõnda teisi terroriseerivat nadikaela, kelle vanemad küll oma võsukest inimeseks kasvatada pole mõistnud, kuid see-eest ülihästi seadusetähte tunnevad.
Ei taha siinjuures mõelda olukorrale, mil paari suuremat poissi pisemat piinamas näed, kuid ei lähe sinna vahele, vaid kutsud politsei. Aga nemad võivad ju hõivatud olla ja saabuda poole või koguni kahe tunni pärast!
Mida siis ikkagi teha? Kas moodustame igasse külla oma MTÜ, mille liikmed rahvast varaste ja lõhkujate, põletajate ja mõrtsukate eest kaitsevad. Priitahtlikud pritsimehed meil juba siin-seal tegutsevad…
Aga meil on ju seadused, kuidas siis nende järgimisega saab?
KAIE NÕLVAK
