Nädal tagasi tõmbas Jõgevamaa jalgrattaklubi Vooremaa Centrum Tabivere spordihoones oma tänavusele hooajale joone alla. Klubi treeneri Kaido Kriidi analüüsivast, aga samas humoorikast ja emotsionaalsest sõnavõtust aimus, et Lauri Ausile, Janek Tombakule ja teistele meie maakonnast võrsunud rattaässadele on vääriline vahetus kasvamas. Samas pole Kaido Kriidile kunagi esmatähtis olnud tippude vormimine, vaid see, et tema õpilastest kasvaksid tublid inimesed ja head pereisad-emad.
Kaido Kriit on sündinud ja kasvanud Elvas. Lapsepõlves oli üheks tema mängukaaslaseks hilisem kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe, keda sama tänava poisid võtsid kui lahedat kamraadi, sest kakluses, jalgpallis ja puude otsa ronimises andis ta nii mõnelegi neist silmad ette. Rattaspordi juurde jõudis aga Kaido tunduvalt varem kui Erika. Kaheteistaastaselt (varem tollal rattalube ei saanud!) läks poiss rattatrenni ja tema juhendajaks sai Jüri Kalmus, kes on treenerina tugev tegija veel praegugi. Üks oluline magnet, mis poisse tollal rattaspordi juurde tõmbas, oli võimalus saada enda käsutusse võidusõiduratas.
<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>“Võidusõiduratas oli tollal omaette väärtus, suisa staatuse sümbol,” meenutas Kaido Kriit. “Mina olin üldiselt tagasihoidlik poiss, aga koos rattaga tundsin end palju kindlamalt. Ei punastanud näiteks, kui klassiõde linna vahel vastu tuli ja temaga mõni sõna rääkida oli vaja. Ning ratas pidi mul alati puhas olema: kui porise ilmaga trennist tulin, pesin seda alati.”Jüri Kalmuse treeningugrupp oli väike, aga tugev, nii et näiteks Tallinna Mererajooni spordikoolil, kus oli 120 rattatrennis käijat, oli alailma tegu, et viiest-kuuest poisist koosnevat Elva punti võita. Ka trennigrupi sisene konkurents oli tugev, aga samas õpiti üksteist rattasadulas aitama.
“Rattasport ei ole ühe mehe ala. Seal tuleb alatasa kellegi teise kasuks töötada ja võita saab ainult üks,” nentis Kaido Kriit.
Noorteklassis võitis ta Eesti meistrivõistlustelt mitut karva medaleid ning seda nii treki- kui ka maanteesõidus. Meesteklassi ta sportlasena aga ei jõudnudki, sest sõjaväeteenistus tõmbas tema ratturikarjäärile kriipsu peale. Jüri Kalmus oli küll oma tutvused mängu pannud ja asjad nii seadnud, et Kaido pidi pärast sõjakomissariaadis ära käimist koju tagasi saama, et edasi treenida, aga ilmselt kokkulepped ei pidanud, nii et noormees saadeti hoopis joonelt ühte Kesk-Aasias paiknevasse väeossa.
Öö- ja päevatöö
Kahe aasta pärast koju naastes tegi Kaido läbi pooleaastased bussijuhikursused ja hakkas isa eeskujul Tartu bussipargi bussijuhiks. Kui ta paar aastat hiljem abiellus, asus ta koos perega elama Saadjärve äärsesse Avangardi kolhoosi. Esimestel aastatel oli autojuht, hiljem kanala öövaht. Ametivahetuse tingis asjaolu, et poeg Kalle sai rattasõiduealiseks ning isa vajas päevast aega selleks, et teda ja teisi kohalikke poisse treenida.
Kui kolhoos laiali hakkas minema ja varasid jagati, erastas Kaido endale osakute eest LAZ-bussi ja sestpeale on ta olnudki eraettevõtjast bussijuht. Ainult bussid on vahetunud. Praegu elab ta Raigastvere külas ning sõidab OÜ Rakall “lipu all” Tartu ja Tabivere valla õpilasliine. See töö jätab talle päeva ajal aega rattaid parandada ning õhtul aega poistega trenni teha. Ning kolmel suvekuul saab koolibussi juht täielikult treeneritööle pühenduda.
Treeneritööd hakkas Kaido, nagu öeldud, tegema põhiliselt oma poja pärast, ent selgus, et talle sobib ka võõraste lastega tegelemine. Jõgevamaa rattaklubiga, mis enne Vooremaa Centrumiks saamist kandis muid nimesid, on ta seotud olnud juba paarkümmend aastat.
“Ardi Väljaru tuli lihtsalt ühel päeval mu ukse taha ja küsis, kas ma ei tahaks nende klubi poisse treenima hakata,” meenutas Kaido Kriit, kellelt on oma ratturitee alguses juhiseid saanud Tarmo ja Priit Raudsepp, Innar Mändoja, Sander Maasing, Rene Mandri, Kristian Neemela ja paljud teised.
Treeneritööd teeb Kaido Kriit oma kogemuste pinnalt. Vastava hariduse ja paberite puudumist on talle mõnikord ka ette heidetud, ent ta arvab, et kuni ta treeneritööd leivaameti kõrvalt ja hobikorras teeb, ei pea ta ka kellelegi oma pädevust tõestama.
“Kui need, kes mult treeneripabereid küsivad, teaksid, kust saada poistele kümme uut ratast, või seda, kuidas ma üksnes treeneritööle pühendudes endale tervisekindlustuse hangiksin, siis võiksin ka mina nende soovidele vastu tulla,” sõnas Kalle Kriit.
Vahemärkusena olgu öeldud, et paarisajaeurost palka Kriit treeneritöö eest klubilt küll saab, aga see ei kata treeningutele ja võistlustele sõitmiseks kulutatud kütuse maksumustki. Kuni viimase ajani sõidutas Kaido trenninoori oma bussiga, nüüd siis otsustas ka klubi endale bussi soetada.
Hobikorras töötamine tähendab ka seda, et keegi ei saa Kaidole ette kirjutada treeningugrupi suurust. Kui on ainult kaks poissi, kes trenni teha tahavad, siis teebki ta kahega, kui on kakskümmend, siis kahekümnega. Kedagi vägisi trenni meelitama ta ei hakka, aga nende heaks, kes ise tulevad, annab endast kõik. Kui aastaid tagasi oli tõesti selline seis, et trennis käisid ainult kaks noormeest (Kalle Kriit ja Sander Maasing) ning kogu klubigi oli mõõnaseisus, siis praegu on Kaido Kriidi juhendada jälle umbes kakskümmend poissi-tüdrukut. Ligemale pooled neist elavad Luual, ent lapsi-noori on ka Palamuselt, Tabiverest ja Lähtelt.
Luua ja Lauri
Kaido Kriit ja spordihuvilised Luua lapsed leidsid üksteist kolm ja pool aastat tagasi, kui rattatreener Luua algkooli õpetaja Aime Ojasoo kutsel kooli lastekaitsepäeva üritust läbi viimas käis.
“Kui õpetaja mulle helistas, siis ta tuletas meelde, et kadunud Lauri Aus tegi neile kunagi väga toreda lastekaitsepäeva. Mõtlesin, et kui juba Lauri leidis oma tähtsate toimetuste kõrvalt aega sel moel lastega jännata, siis pole minul ammugi õigust ära öelda,” meenutas Kaido Kriit.
Luua laste ja Kaido vahel tekkis tore kontakt ja treener ütles, et kui lastel tõsisem rattahuvi on, tulgu sügisel trenni. Tulijaid oli kümmekond ja nüüd ongi Lauri Ausi kodukohas Luual rattasport taas suure au sees. Lisaks sellele on seal Kaido Kriidi ja teiste rattaentusiastide eestvedamisel peetud juba kahel suvel Lauri Ausi mälestussõitu.
Hooajast kokkuvõtteid tehes avaldas Kaido Kriit heameelt selle üle, et mõned tema poisid sõitsid end võistlustel stabiilselt kuhugi kuuenda ja viieteistkümnenda koha vahele. See on tema meelest kõige parem tasand edasiminekuks. Kui noor rattur hakkab kohe võitma, võib tal psüühika paigast ära minna. Kui tõsistest töömeestest eakaaslased seda andekat staari pärast võitma hakkavad, ei pruugi ta seda välja kannatada ning võib spordile käega lüüa.
Ratturi arengutee esimestel etappidel tulebki treeneril teda Kaido Kriidi sõnul eelkõige tagasi hoida, et ta trenniga üle ei pingutaks.
“Õige rattur avaneb tegelikult alles juunioride klassis, aga sellesse klassi jõudmiseks peab poiss kümme aastat kevadest sügiseni iga ilmaga, ka poris ja vihmas pedaale tallama. Treeneri ülesanne on säilitada tema rattasõiduisu läbi kõigi nende aastate. Valik on meil väike niikuinii, seega pole treeneril õigust eksida ja vähestest headest poistest mõnda veel ära rikkuda,” tõdes Kaido Kriit.
Õpilaste tulevasest ratturikarjäärist olulisem on tema jaoks siiski see, et neist kõigist saaksid normaalsed inimesed. Kaido pole näiteks kunagi lasknud oma trennigrupis sündida “noortel maailmameistritel”, kes arvavad, et ongi juba kõvad mehed, ning kes püüavad end igasuguste trikitamiste-nipitamistega kõrgematele kohtadele suruda.
“Sellised trikitajad võivad küll mõnda aega edukad olla, ent ajapikku omandavad nad teiste silmis halva kuulsuse ning lõpuks ei taha keegi nendega koos näiteks grupi eest ära sõita,” ütles Kaido Kriit ja lisas, et rattasõit ongi selline ala, mille puhul palju jääb varjatuks. Nähakse seda hetke, mil ratturid finišis on, aga seda, mis kilomeeter enne rajal toimus, kes keda vedas või kes kellele kaikaid kodaraisse pildus, ei saadagi enamasti teada.
Tulevased lapsevanemad
Kaido Kriidi trennis ei sõideta ainult rattaga, vaid mängitakse ka jalgpalli, sulgpalli ja saalihokit ja suusatatakse.
“Trenninoortest saavad ju kunagi lapsevanemad ja kui nad ise nii paljusid alasid proovinud on, oskavad nad kunagi oma lapsi spordi juurde juhatada. Võib-olla saavadki alles nende lastest need õiged sporditegijad,” ütles Kaido Kriit.
Samal põhimõttel viis ta trennilapsed Äksi talilaagri ajal Jääaja keskusse, Kuressaare tänavasõidul käies sealsesse linnusesse ja Tartu Tähtvere BMX-hallist tulles Raekoja platsile tuledes jõulupuud vaatama. Kui noored ise selliseid elamusi on saanud, siis oskavad nad kunagi ka oma lapsi maailma avastama viia. Ning kindlasti on nii mõnelgi noorel mehel jäänud tänu Kaido trennis käimisele tunduvalt vähem aega lollusteks.
Maapiirkonna rattaklubil pole raha, teadagi, jalaga segada, mis siis, et on leitud ettevõtjatest sponsoreid ja ka omavalitsused, kust noori trennis käib, on rahakotiraudu paotanud. Seda kunsti, kuidas kõhna rahakotiga heal tasemel sporti teha, valdab Kaido Kriit hästi. Tema poeg Kalle peab koos sõbraga Rakveres rattaäri ning nende käest on Kaido saanud trennipoiste jaoks nii mõnegi hästi korda tehtud vana ratta. Tema kunagised trennipoisid on toonud sõiduriideid ja –kingi, mis poest ostes maksaksid üüratu raha.
Heade sõprade-spordimeeste käest on Kaido saanud 17 komplekti suuski-keppe-saapaid, mida talveks noortele kätte jagada. Suusatama tema sõnul peab, sest peale hea füüsilise koormuse annab see karastatuse, ilma milleta jääksid noored varakevadel kergete külmakraadide ning vihma ja lörtsiga rattasadulasse istudes kohe haigeks. Samas ei saa treener nõuda, et vanemad laste jaoks kogu ratta- ja suusavarustuse ostaksid, eriti kui perest käib trennis mitu last.
“Vanemad investeerigu pigem korralikku toidulauda, küll mina varustusega tegelen,” ütles Kaido Kriit.
Selle üle, et tema oma lastest, poeg Kallest ja tütar Keiust talle suurepärased abilised on kasvanud, on Kaidol ülimalt hea meel. BigBanki analüütikuna töötav Keiu on isale “elava märkmiku” ja raamatupidaja eest ning on tegutsenud ka rattavõistlustel kohtunikuna. Kalle aitab rattaid hankida ja remontida ning sõidab koos sõber Argo Rohtmetsaga Vooremaa Centrumi/Rattabaasi (see Rattabaas klubi nimes pärinebki Argo ja Kalle firmalt) värvides mitmesugustel võistlustel.
Poeg Kalle tegi teoks nii mõndagi sellest, mis Kaidol endal omal ajal tegemata jäi. Ta jõudis ka paljude poolt ihaldatud profilepinguteni, sõites aasta Jartazi ja kaks aastat Cofidise klubis. Kalle profikarjääri lõpp, mille põhjustas tobe olmetrauma (ta kukkus oma Prantsusmaa kodu trepil põlvekedra puruks ja seda just hooaja hakul), paneb isa südame küll veidi kripeldama, aga samas tunnistab ta, et poja profiaastad polnud tema jaoks sugugi kerged.
“Pikkade tuuride, näiteks Giro d’Italia ajal sõidetakse kolm nädalat jutti kakssada kilomeetrit päevas. Seda on isegi telekast raske vaadata, kui üks sõitjatest su enda poeg on. Paaril korral ei pidanudki mul närv vastu, vaid panin teleka kinni ja läksin õue muru niitma,” rääkis Kaido Kriit.
Kaido Kriidi elukäik
Sündinud 16. juunil 1960 Elvas
Lõpetas 1978 Elva keskkooli
1978-1980 viibis armeeteenistuses
1981-1983 töötas Tartu bussipargis bussijuhina
1983-1991 oli Avangardi kolhoosis autojuht ja kanala öövaht
1991 – eraettevõtja
Tegutsenud 1980. aastate teisest poolest jalgrattatreenerina, viimased paarkümmend aastat on seotud klubiga Vooremaa Centrum
1991 ja 1992 osales Lätis korraldataval 24 tunni sõidul. Esimesel korral läbis rattasadulas järjest 690, teisel korral
On korraldanud Jõgevamaal mitmeid laste ja täiskasvanute rattaüritusi, sealhulgas Lauri Ausi mälestussõite.
Marika Hütt, lapsevanem:
Kaido Kriit on suure südamega inimene. Tänu sellele, et ta soostus meie küla lastega tegelema, on neil nüüd võimalik kodu lähedal trennis käia. Kui neid kuhugi kaugele trenni tuleks viia, peaks vanematel rahakott puuga seljas olema.
Meie perest käib rattatrennis kolm poissi, kusjuures noorim on alles nelja-aastane. Kaidol jätkub kannatust tegelda ka temasugustega, ent ta oskab suhelda ka natuke vanemate energiat täis mürsikutega: ta on neile suur autoriteet. Poisse pole kunagi vaja trenni minema sundida, vaid nad lähevad sinna heal meelel.
Võistlustel kaasas käies olen tahes-tahtmata võrrelnud, kuidas eri treenerid lastega suhtlevad. Nii mõnegi treeneri suust kuulevad õpilased stardis karme sõnu, Kaido aga tunnustab ja julgustab oma õpilasi alati.
Pisut liialdades võib öelda, et Luua küla on päästetud: tänu Kaido rattatrennidele on siin nii mõnigi pätipoiss vähem ja noored on hakanud hindama hoopis teistsuguseid väärtusi.
i
RIINA MÄGI
