Mõnigi mees tavatseb enda kohta öelda, et jala ei käi ja vett ei joo. Vee joomise kohta ei märganud Rakvere mehelt Marek Vahulalt küsida, aga jala käimise vastu pole tal midagi. Ja viimase aasta jooksul on ta päris pikki maid maha käinud meie kandis, Vooremaal.
Marek Vahula kohta võib öelda, nagu Karlssoni kohta, et ta on parajalt paks mees oma parimates aastates: homme saab ta 46 aastaseks. Hariduselt on ta bioloog, ent viimasel ajal on ta pühendanud märkimisväärse osa oma ajast pildistamisele. Esimese süsteemsema pildistamisaktsiooni võttis ta ette Lääne-Virumaal Neerutis. Et see on tema sünnipaik, on sealne maastik talle hästi tuttav. Vahula Neeruti pilte võib näha võrguküljel “Neeruti looduse ABC”. Samasse on ta koondanud ka Neeruti loodusobjektid ning taimestiku-loomastiku kohta käivat infot.
Mõni aeg tagasi avastas Marek Vahula enda jaoks Jõgeva- ja Tartumaa teatud piirkondadele omas vooremaastiku. See hakkas talle nii meeldima, et tekkis mõte seegi fotodele jäädvustada. Üks, mis teda võlub, on vooremaastiku avatus, voortelt avanevad uhked vaated.
Oma pildistamiskäigud on fotohuviline planeeritud kahe aasta peale.
“Alustasin möödunud aasta jõulukuus,” ütles Marek Vahula. “Esimesed kaks talvist käiku andsid rohkem käimise rõõmu, aga mida kevade poole, seda paremaks pildigalerii läks.”
Üldjuhul on Marek teinud igas kuus ühe Vooremaa-treti, enamasti kuu lõpupoole. Palju oleneb ka ilmaprognoosist: kui ikka laussadu lubatakse, pole mõtet välja sõita.
Sel kuul, st novembris Marek siiakanti tulla ei plaani, sest looduses on värve napilt. Aga jõulude paiku lubas ta jälle platsis olla ja sealt edasi taas iga kuu kuni tuleva aasta hilissügiseni välja.
Pool tundi piirini
Mareku (ta ise armastab oma nime just nii käänata) ööbimispaigaks on enamasti olnud Kassinurme küla. See on strateegiliselt hea paik. Kui eelmisel õhtul Rakverest bussiga Kassinurme tulla ja varakult magama minna ning järgmisel hommikul vara ärgata, jõuab korraliku tööpäeva teha.
“Vooremaa maastikukaitseala piir on Kassinurmest vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Selle ajaga saab just “mootori soojaks”,” märkis Marek.
Mootori all mõtles ta enda n-ö seesmist mootorit, mitte auto oma, sest pildistamas armastab ta käia jalgsi. Sellepärast, et nii tunneb ta end kõige vabamalt. Autoga ei pääse näiteks paljudele loodusobjektidele ligi, aga kui masin kaugemale jätta, siis tuleb pärast selle juurde tagasi minna. Jalamehena võib aga kulgeda värvide ja meeleolude jahil just nii, nagu tuju on. Ainult retke lõpp-punkt tuleb suhteliselt täpselt paika panna: õhtuks tuleb välja jõuda kuhugi, kust väljub vajalikus suunas sõitev buss. Mõnikord on Marek ka juhusliku auto peale hääletanud.
“Inimesed on tänapäeval päris lahked ja võtavad üsna hästi sõidule,” kinnitas Marek. “Kui aprillis n-ö ilmavangi jäin, siis viis üks Kaarepere mees mu näiteks kenasti Kassinurme ära.”
Et võimalikult suur pildisaak saada, alustab Marek teekonda juba tund enne aovalgust. Siis on ta päikesetõusu ajaks juba Vooremaa “magusamate palade” juurde jõudnud. Suvel lühimate ööde paiku võib ta näiteks vabalt kell veerand kolm astuma hakata ja õhtul rahulolevalt tõdeda, et “kontole” on kogunenud mitusada pilti ja kümme-viisteist kõnnikilomeetrit.
Kui mõned kurdavad, et Eestis ei saagi enam matkata, sest igal pool on eramaa, siis Marek Vahulal pole maaomanikega senini konflite olnud. Aga ta pole ka sinna trüginud, kus eramaa silt väljas. Objekte saab ju vajaduse korral eemaltki pildistada.
Tõusev turismipiirkond
Vooremaa fotodest kavatseb Marek kõigepealt teha veebipõhise pildikeskkonna.
“Piltide valimine saab kindlasti närvesööv töö olema, sest materjali koguneb palju,” ütles ta.
Fotodele kavatseb ta lisada loodus-, kultuuri- ja ajalooalast teavet. Seda on Vooremaa kohta internetist päris palju võtta. Kunagi loodab Marek üllitada ka Vooremaa teemalise raamatu.
“Tahaksin, et see ei oleks vaid teatmeteos, vaid natuke ka turismitrükis. Vooremaa on minu meelest tõusev turismipiirkond,” ütles Marek Vahula.
Vooremaa väliretkede tarvis taotles ta raha kultuurkapitalilt, ent kahjuks jäi see saamata. Mees ei jätnud siiski asja katki: ta loodab kulutatud raha raamatu müügist tagasi saada.
Fotograafia on Marek Vahula ammune harrastus. Mustvalgeid fotosid hakkas ta tegema juba poisikesena ja tal oli kasutada tolle aja kohta väga hea tehnika: peegelkaamera Zenit Jupiter-objektiiviga. Praegu teeb Marek pilti Canoni poolprofikaameraga ja fotoretkedele võtab ta ikka kaasa ka statiivi: n-ö käe pealt pole ta kunagi armastanud “tulistada”.
Suviti tavatseb Marek giiditööd teha: ta on juba 23 aastat huvilistele Lahemaa rahvusparki tutvustanud. Bioloogina on ta uurinud Eesti ebapärlikarpide populatsiooni. Sel teemal tegi ta ka ülikooli lõputöö. Talvel käib Marek loodusmänge läbi viimas. Ta on kirjutanud üle pooleteise tuhande loodusteemalise lühiloo. Mängu ajal loeb ta neid ette ja esitab nende põhjal küsimusi. Kahe ja poole kuu pärast peaks aga valmis saama Marek Vahula raamat Kunda lahe kirdenurgas asuvast Letipeast, väikesest, aga mitmes mõttes huvitavast paigast. Selle kohaga on Marek seotud üsna omapärasel viisil: just tema ettepanekul loodi 1992. aastal Letipea linnukaitseala. Kunda linnal oli tollal plaanis rajada Letipeale sadam, ent värskelt omavalitsusliku staatuse saanud Viru-Nigula vald oli selle vastu. Linnukaitseala loomine aitas säilitada Letipea looduskeskkonna sellisena, nagu see oli.
Jõulude paiku on Marek Vahula siis jälle Vooremaale tulemas. Nii et kui näete siin kõndimas üht parajalt paksu meest oma parimais aastais, fotovarustusega seljakott seljas, siis teate, mis asju ta siin ajab.
RIINA MÄGI
