Jõgevalt pärit Siim Pauklin on hea näide selle kohta, et kui ühes kehas “pesitsevad” teadlane ja kirjanik, siis ei pruugi nad omavahel sugugi tülli minna. Ka isiksuse kahestumist pole karta, sest teadlane ja kirjanik teevad põhimõtteliselt üht ja sedasama: püüavad maailma ja inimest mõista ja lahti mõtestada.
Kirjandussõpradele sai Siim Pauklini nimi laiemalt tuntuks kuus aastat tagasi, kui Kivisildniku kirjastuse Jumalikud Ilmutused vahendusel haikukogu “Aheldatud Jõgeva”. See leidis hea vastukaja ja kandideeris ka Betti Alveri debüüdiauhinnale.
Vahepeal ei olnud Siim Pauklinist kui kirjanikust tükk aega midagi kuulda, tänavu tuli tal aga suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul suisa kaks raamatut välja: haikukogu “Viis ürgelementi ja koer” ning luule- ja proosatekste sisaldav “Ahela ots ehk jooksus inimene”. Esimese üllitas Eesti Meedia kontserni kuuluv kirjastus Post Factum, teise kirjastus Verb. Uute raamatute ilmumine oli piisav põhjus, et Cambridge’i ülikoolis teadustööd tegev Siim Pauklin kunagise kodulinna raamatusõprade ette kutsuda. Ülemöödunud reedel oligi mees Jõgeva linnaraamatukogus külas.
Oma vahepealset pikka kirjanduspausi põhjendas Pauklin sellega, et tegi üsna intensiivset teadustööd. Vahepeal tekkis tal koguni mõte kirjandusega lõpparve teha ja üksnes teadusele keskenduda, ent siis selgus, et tema huvi kirjanduse vastu ei suvatse sugugi nii kergesti lahtuda. Nüüd, mil kaks uut raamatut kultuurkapitali toetusel ilmunud, tunnistas autor, et on nende üle päris rõõmus.
“Kuigi ma pole n-ö täiskohaga kirjanik, on kirjandus siiski oluline osa minu elust. Püüan teaduse ja kirjanduse ka edaspidi oma elus ühendada,” ütles Pauklin.
Tema kaks esimest raamatut sisaldavad, nagu öeldud, haikusid. Need on autori sõnul siiski lääne inimese haikud: neis puudub jaapanipärane loodus- ja elutunnetus. Luule ja proosa sõbraliku kooseksisteerimise kohta tema kolmandas raamatus ütles Pauklin aga järgmist:
“Kui osa inimesi loeb ainult luulet ja osa ainult proosat, siis mina loen meelsasti mõlemat ja seetõttu on nad mul ka raamatus kõrvuti. See, kas mõtted, mis kirjapanekut ootavad, leiavad vormistuse luules või proosas, on minu puhul pigem tuju kui põhimõtte küsimus.”
Praegu ootab kirjastuses Tuum ilmumisjärge juba Siim Pauklini neljas raamat. See võiks trükisoojana lugeja kätte jõuda tuleva aasta alguses. Sealt võib taas leida nii luulet kui ka proosat. Viies raamat (selle ilmumiseni läheb kindlasti rohkem kui pool aastat) saab aga olema esseistlik.
“See raamat ei kuulugi võib-olla enam ilukirjanduse, vaid pigem filosoofia valdkonda,” arvas autor.
Kirjutamisviis erinev
Kohtumisõhtu publik tundis huvi ka Siim Pauklini teadustöö vastu. Erialalt on ta molekulaarbioloog: ta tegeleb rakuliste ja molekulaarsete protsesside uurimisega. Tema uurimistöö on seotud ka nüüdsel ajal vaat et juba epideemia ulatuse saavutanud vähiga. Ta otsib muu hulgas vastust küsimusele, millised molekulaarsed protsessid viivad kasvaja tekkeni. Pauklinil on isegi mõte, kuidas tulevikus vähi seljatamiseni jõuda, ent ta möönis, et idee on alles üsna toores. Aga mine tea, võib-olla loeme sellest läbimurdest kümne aasta pärast mõne tähtsa teadusajakirja esikaanelt.
Ilukirjandusliku ja teadusteksti kirjutamine on Siim Pauklini sõnul üsna erinevad asjad. “Teadusteksti kirjutamine on puht ratsionaalne tegevus: sa istud laua taha ja hakkad seda tegema, nagu iga teist tööd. Ilukirjandusliku teksti loomiseks on aga vaja sisemist tõuget, tungi. Selle tekkimiseks peab aga süvenema, “oma maailma” sisse minema,” sõnas Siim Pauklin ja lisas, et teadustöölt pole lihtne luuletamisele umber lülituda. Perioodidel, mil on vaja intensiivsemalt teadustööd teha, kipub kirjandus tagaplaanile jääma. Hiljuti, kui järeldoktorantuur lõppema hakkas, tekkis tal aga tavalisest rohkem vaba aega. Ja tänu sellele saigi kaks raamatut peaaegu korraga valmis.
Siim Pauklini esimene raamat kandis pealkirja “Aheldatud Jõgeva”. Ahela kujundit on ta kasutanud ka hiljem. Raskeid rauast ahelaid pole ta siiski silmas pidanud.
“Ahelad sümboliseerivad minu tekstides inimese võimetust täiuslikuks saada, samuti maailmas valitsevat ebaõiglust. Mõlemaga tuleb leppida, sest need on paratamatud. Nii et aheldatus on minu jaoks eksistentsiaalne seisund,” selgitas Siim Pauklin.
Publik üritas talt välja pinnida tema lemmikluuletajate nimesid.
“Stiililist ja vaimset lähedust tunnen poola luuletajatega, näiteks Czeslaw Miloszi ja Wislawa Szymborskaga. Eesti luulest ei tahaks üht-kaht nime välja tuua, veel vähem neid mingisse hierarhilisse süsteemi seada. Hindan kõrgelt päris paljude eesti luuletajate loomingut.,” kinnitas Pauklin.
Lülitab ümber
Küsimusele, kas võõras keeleruumis elamine on hakanud kuidagi mõjutama tema keelekasutust, vastas ta, et suudab kaks keelt enda sees päris hästi lahus hoida ning lülitada sisse just selle keele, mida parasjagu vaja.
“Kirjanduslike tekstide loomine on minu jaoks üksnes eesti keelega seonduv tegevus. Tõsi, mingid inglise keele mõjust tulenevad stiilivead hakkavad küll juba sisse tulema, aga seda võib juhtuda Eestis elaval inimeselgi: interneti kaudu tungib inglise keel ju ka siin peale. Stiilivigade vältimiseks tuleb lihtsalt ise tähelepanelik olla. Ja hea toimetaja valvsast silmast on ka kasu,” tõdes Siim Pauklin.
Tema ema, isa ja kaks venda on arstid. Lapsepõlves käis temalgi peast läbi mõte arstiks saada, aga ajapikku sai ta aru, et on rohkem teadlase tüüp: natuke hajameelne, mõtteis aeg-ajalt pealiinist kõrvale kalduv ja mitte just parima suhtlemisoskusega. Nii asus ta ülikoolis õppima geenitehnoloogiat. Ja pole oma otsust senini kahetsenud.
“Inglismaal olen olnud juba tosin aastat, aga ma ei tunne, et seal oleks minu kodu,” ütles Siim Pauklin.
Küsimusele, kas ta võiks lähiajal Eestisse naasta, vastas ta, et on Eestiga tegelikult päris palju seotud ka praegu: ta loeb Tartu ülikoolis mõningaid loengukursusi ja teeb koostööd siinsete teadlastega.
“Tänapäeval polegi see enam väga tähtis, millises riigis sa füüsiliselt asud, sest kommunikatsioonivahendid on nii head. Samas tunnen, et minust võib eesti teadusele rohkem kasu olla siis, kui ma Suurbritannias viibin. Saan näiteks võtta siinseid järeldoktorante oma laborisse teadustööd tegema ja kogemusi saama. Aga ma ei välista ka seda, et ükskord päriselt Eestisse tagasi tulen. Ma pole siit kunagi sajaprotsendiliselt lahkunud,” ütles Siim Pauklin.
Esialgu kavatseb ta siiski vahetada vaid ülikooli, kus oma teadustööd teeb: ta on liikumas Cambridge’i kuulsast ülikoolist niisama kuulsasse Oxfordi ülikooli. Loodetavasti jaksab ta ka seal teadustöö kõrvalt vahepeal kirjanduses “hüppes käia”. Jõgeva raamatusõbrad ootavad igatahes tema uusi raamatuid.
RIINA MÄGI
