Nahakunstnik Kaia Lukats on Jõgeva külje all Liivoja külas elanud juba 11 ja pool aastat, aga tööle käis ta kuni viimase ajani Tartusse: ta oli Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini ja restaureerimise osakonna lektor. Et tema jaoks Jõgeval ka tööd võiks leiduda, seda polnud Kaia kunagi arvanud. Sellest õppeaastast on ta aga Jõgeva kunstikooli direktor.
Kaia Lukats (44) on sündinud ja kasvanud Tartus. Kui Kaia ilmale tuli, elas Lukatsite pere Tartus Staadioni tänaval asuvas kunstikombinaadi ARS keraamikamajas: keraamikust pereema Maie töötas nimetatud kombinaadis ja oli saanud asutuselt ametikorteri. Paraku imbus keraamikatöökojas lendlev tahm läbi seinte ka Lukatsite korterisse, nii et hommikul ärgates võisid mõnel pereliikmel Chaplini vuntsid ees olla. Et Kaia vennal tekkisid ka astmahood, sai pere võimaluse uut korterit taotleda. Selleks ajaks, kui vastav komisjon Lukatsite korteritingimusi üle vaatama tuli, lülitati savikojas igaks juhuks tööle ka hirmsasti kolisev saviveski. Mulje oli vägev, Lukatsid said uue korteri ja suurem osa Kaia lapsepõlvest möödus Annelinnas.
Suviti olid Lukatsid Jõgeva külje all Liivojal või Tallinna linna servas Mõigus, st kas isa või ema lapsepõlvekodus. Jõgeva raudteeviadukt oli siis veel ehitamata ning Liivoja rohkem maakoha moodi kui praegu. Jõgeva linnast mäletab Kaia kultuurimaja tagust kolme atraktsiooniga lõbustusparki. Kui ta teismeliseikka jõudis, sokutas isa ta vahel sordiaretusjaama rohima, kõplama või seemnekotikesi õmblema.
“Sealsete teaduseinimeste ees oli mul suur aukartus,” ütles Kaia Lukats.
Jõgeva suvede juurde kuulusid ka ujumine Pedja jões või Kuremaa järves ning külaskäigud perekond Sarve aeda Jõgeva alevikus. Sarvede loominguline pereema Riita tegi savist, mida Maie Lukats talle vahel viis, vaimustavat keraamikat.
Kaiagi kasvas kunstnikuks oma ema kõrval: ema laskis tal keraamikakojas kätt proovida, julgustas ja suunas ning pani ta lastekunstikooli.
“Ma ise arvasin ema kõrgetasemelisi jooniseid vaadates, et mina pole kunstis piisavalt andekas, aga ema ütles, et oma vanuse kohta olen ikkagi tubli,” meenutas Kaia.
Pärast keskkooli läks Kaia õppima Tartu kunstikooli. Tegelikult oleks teda kui innukat iseõmblejat huvitanud moeeriala, aga seda selles koolis polnud. Nii valis ta nahakunsti: nahast aksessuaarid — kotid, vööd jne — seonduvad ju samuti moeteemaga.
Tartu koolis keskenduti rohkem karpidele ja köidetele, ent ka see oli väga huvitav. Ja hiljem, Eesti Kunstiakadeemias õppides sai ta ka süvendatult kotiteemaga tegelda. Diplomitööks tegi ta näiteks kaheksast stiilsest kotist koosneva komplekti.
Kahjuks jäi Maie Lukatsil tütre professionaalseks nahakunstnikuks saamine nägemata: ta suri aasta enne seda, kui Kaia kunstiakadeemia lõpetas.
Nähti pedagoogisoont
“Ema oli tark, töökas ja päikeseline inimene ning oma taieseid luues nii õnnelik,” ütles Kaia. “Ma kujutasin ette, et mul on eluaeg võimalus temaga nõu pidada ja temalt vaimset tuge saada. Ema jälle unistas sellest, kuidas ta tulevikus hakkab keraamikas oma loomingulisemaid ideid teostama. Kõik läks paraku teisiti. Aga mul on hea meel, et ma sain viimased seitse päeva ema kõrval olla.”
Aastal 2000 sai Kaiast Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini osakonna lektor.
“Ma ise poleks osanud ennast sellises ametis ettegi kujutada, aga mu kunstiakadeemia aegne õppejõud Illu Erma soovitas mind kunstikoolile. Küllap oli ta siis minus pedagoogisoont märganud,” ütles Kaia.
Et kõrgemasse kunstikooli tulevad inimesed, kes on konkreetse eriala valinud, saab õpetaja neid õpetada kui tulevasi kolleege. Tudeng teeb kavandi ja õppejõud annab nõu, kuidas seda veel paremaks teha. Kaia juhendamisel on aastate jooksul valminud veerandsada diplomitööd ja mitte ainult Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Mõni tema tudeng on jõudnud ka tunnustuseni rahvusvahelistel konkurssidel. Ent õpetamise kõrvalt on Kaia ikka aega leidnud ka ise midagi luua. Üheks loominguliseks väljundiks on talle kujunenud rahvusvahelised köitekunstinäitused. Neil on ta osalenud 2000. aastast alates ning saanud neilt ka auhindu.
Rahvusvahelised köitekunstinäitused on enamasti pühendatud ühele konkreetsele raamatule. Seda trükitakse mitusada eksemplari ja saadetakse lahtilõikamata poognatena kunstnikele, kes näitusel osaleda soovivad. Kunstnikud kujundavad ja köidavad raamatud ning saadavad korraldajatele tagasi. Näitusele pandud tööde hulgast valib žürii paremad.
“Köitenäitustel osalemine on mulle omamoodi hobiks kujunenud,” sõnas Kaia Lukats. “Palju häid ideid on tekkinud just tänu neile näitustele.”
Kunstipärast köidet looma asudes tuleb kõigepealt süüvida raamatu sisusse ja leida sellest inspireeritud idee. Selle otsimine on põnev protsess — umbes nagu ristsõna lahendamine. Ideed tasub teostama hakata alles siis, kui kõik on peas viimse detailini valmis mõeldud. Aga ka siis võib töö käigus üllatusi tulla — nii positiivseid kui ka negatiivseid.
Üks rahvusvahelisel näitusel osalenud taies oli Kaial kunstikooli direktori kabinetis ka käepärast. Ning see tõestas veenvalt, et köite loomisel ei pea fantaasiat vaka all hoidma ning köide ei pea sugugi meenutama traditsioonilist raamatut. Vilniuses 2010. aastal toimunud näitusele “Knyga/Book”, mis kandis alapealkirja “Notes on margins” (“Ääremärkused”), esitas Kaia ümmarguse köite, mis moodustab lillekujundi. Raamatu lehekülgedelt vaatavad vastu Kaia lapsepõlvemärkmiku sissekanded ja päikeselisi lapsepõlvesuvesid meenutavad fotod, mis tehtud vanu diapositiive skaneerides.
“Kui need diapositiivid leidsin, valdas mind tunne, nagu oleksin miljoni võitnud: ammu möödunud ajad muutusid äkki nii elavaks,” ütles Kaia.
Inspireeriv materjal
Oma köiteloomingust võib ta pikalt rääkida, unustamata sealjuures kiita Eesti Kultuurkapitali ka Kunstnike Liitu, kes rahvusvahelistel köitenäitustel osalemist toetanud on: ilma sellise abita käiks see ettevõtmine kunstnikele ilmselt üle jõu. Tänu köitenäitustele on Kaia Lukatsi looming jõudnud ka sellistesse paikadesse, kuhu ta enda jalg veel astunud pole, näiteks Ameerika Ühendriikidesse ja Austraaliasse. Ja tema isikupärane stiil tuntaks ära ka siis, kui autori nimi unustataks töö juurde panemata.
Nahk on Kaia Lukatsi sõnul soe, vastupidav ja inspireeriv materjal.
“Võiks ju arvata, et minul kui suurel loomasõbral tekib tõrge looma seljast võetud materjali kasutamisel, ent tänu nahakunstile saab nahk uue elu ja eksisteerib siin maailmas kauem,” ütles Kaia Lukats.
Talle meeldis väga tema töö Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, ent seal sai tema senise töölepingu tähtaeg tänavu täis ja uuel kandideerimisel ta valituks ei osutunud. Vähesel määral on ta küll ka praegu kõrgema kunstikooliga seotud, ent põhitöökoht tuli tal siiski uus leida. Ja saatus tahtis, et just siis otsiti Jõgeva kunstikooli senise “alustala” Anne Nurmiku asemele uut direktorit. Endine õppejõud Illu Erma oli see, kes julgustas Kaiat kandideerima.
“Mind ennast sõna “direktor” natuke hirmutas,” ütles Kaia. “Mu isa Toivo Lukats töötas küll kogu aeg juhtivatel kohtadel, aga mina olin senini ikka olnud rohkem kaasaaitaja ja täiendaja rollis. Aga tegelikult pole keegi sündinud direktoriks, vaid kõik on pidanud selles ametis nullist alustama.”
Jättis maja alles
Nüüd tunnebki Kaia end osalt õpilase rollis olevat
“Kolleegid on mul suurepärased. Arutame õpetajate Elita Järvela, Auli Kumeli ja Piret Järvega kõik asjad ühiselt läbi ja püüame parimad lahendused leida. Ja õpilased on ka väga toredad. Kui nad neli korda nädalas heal meelel huvikooli tulevad, peab neile siin tõesti meeldima,” sõnas Kaia.
Kui varem tundis ta Jõgeval ainult paari nahavabriku inimest (sealt on ta ikka materjali hankimas käinud), siis nüüd on tema siinne tutvusringkond jõudsalt kasvama hakanud. Lisaks sellele on ta saanud koos kunstikooli õpilastega klaasikunstis “käe valgeks”: nad on Sergei Jerjomini klaasikojas tiffany vitraaže tegemas käinud. Tulevikus tahab ta kunstikooli õpilased siiski ka nahakunsti saladustesse pühendada.
Kui tänavu seisis Kaia teelahkmel töökoha valiku mõttes, siis 2003. aastal tuli tal otsustada, kas jätta alles Tartu korter või esivanemate kodu Liivoja külas. Kaia otsustas viimase kasuks. Tema vanaisa ja vanaema Karl ja Magda Lukats olid Jõgeval lugupeetud inimesed ning maatüki Liivoja külas oli vanaisa saanud kingituseks Eesti Vabariigilt: ta oli gümnasistina Vabadussõjas võidelnud.
“See maja on sinu esivanemate häid mõtteid täis,” ütles Riita Sarv Kaiale. Ja 2003. aasta 1. juunil kolis Kaia Liivojale.
“Toad olid maast laeni asju täis, aga kui magama heitsin, tuli õnnis ja sügav uni, millist ma Tartu korteris kunagi kogeda polnud saanud. Väikeses kohas vaikuses ja rahus elada ning kõik oma käigud jalgsi ja jalgrattaga tehtud saada — see on tänapäeval suur luksus. Ma naudin seda,” ütles Kaia Lukats.
Illu Erma, Eesti Kunstiakadeemia professor, nahakunsti osakonna juhataja:
Mäletan Kaia Lukatsit andeka kunstitudengina, kelle tööd ikka kiitvate kommentaaridega pärjati. Oli rõõm juhendada noort kunstnikku, kelle tundlikule natuurile omaseid esteetilisi taotlusi toetas ka käeline andekus. Kaia arengut iseloomustab kunstilise valiku sisukas ökonoomsus: minimaalsete vahenditega maksimaalse efekti saavutamine. Tema töödest võib leida sõnumeid skaalal soojast huumorist mütoloogilise tõsiduseni ning alati on disain hea stiilitundega ja perfektselt teostatud. Sellest annavad tunnistust ka paljud preemiad. Õpetajana on Kaia delikaatne ja empaatiline, väga loominguline, kuid (ehk liigagi) tagasihoidlik karmide kommentaaride jagamisel. Ta ei suhtu millessegi ega kellessegi pinnapealselt, kiirates inimlikku soojust nii õpilastele kui ka kolleegidele.
Kaia Lukatsi elukäik
*Sündinud 19. oktoobril 1970 Tartus.
*Lõpetanud 1986 Tartu laste kunstikooli, 1988 Tartu 12. keskkooli, 1991 Tartu kunstikooli nahkehistöö erialal ja 1997 Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti erialal.
*1991-1992 Tartu kunstikombinaadi ARS nahaateljee kunstnik-teostaja.
*1998-1999 Tartu kristliku kooli kunstiõpetaja.
*2000-2014 Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini ja restaureerimise osakonna nahadisaini lektor.
*11. augustist 2014 Jõgeva kunstikooli direktor.
*Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Köitekunstnike Ühenduse ja Eesti Nahakunstnike Liidu liige.
*Esinenud viiel isikunäitusel (kõik on toimunud Tartus) ning mitmekümnel ühisnäitusel Eestis ja mujal.
*Saanud mitu preemiat rahvusvahelistelt köitekunstinäitustelt.
RIINA MÄGI
