Jahipidamine ei puuduta otseselt väga suurt hulka elanikkonnast. Organiseerunud jahimehi loetakse 9000 ringis ja lisaks sellele veel 4000 nn jahipidamise õigust omavat isikut. Maaomanike arv, kelle maadel jahti peetakse, on aga kordades suurem. Riigimaadel jahipidamise korraldamine aga puudutab kaudselt iga kodanikku, sest kelle oma on maa, kui ta kuulub riigile?
Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Varaõiguse osas pidi see kaasa tooma omanike õiguste ennistamise. Põhiliselt eraomandile rajatud riigis on omandireform praktiliselt lõppenud. Jahindust reguleerivates õigusaktides on hästi paika pandud maaomanike kohustus taluda jahipidamist, kuid õiguste osas on jäädud deklaratiivseks. Seni on jahipidamine toimunud möödunud sajandi 70-ndatel välja kujunenud jahiseltside kaudu, mille juhtideks reeglina valiti kohalikku elu tundvad ja loodust armastavad jahimehed. Peale on kasvanud uus põlvkond jahimehi, kes vanu traditsioone jälgides on kohanenud uute omandisuhetega. Üldiselt võib jääb mulje, nagu polekski vaja midagi ümber korraldada. Paraku on elus nii, et päris ilma seadusteta ei saa ja halvad seadused tekitavad probleeme, mis omakorda põhjustavad järgmisi.
Ulukikahjustused on olnud läbi aegade probleem, mille lahendamine ilma jahiõigust omava maaomanikuta ei ole mõeldav. Eesti Erametsaliit on tellinud juriidilisi ekspertiise, milles on otsitud võimalust ülemääraste ulukikahjude korvamiseks. Paraku on tulnud leppida teadmisega, et nõuet ei tasu esitada ei jahimaa kasutaja ega riigiasutuse vastu, sest seadusandja on jätnud vastutaja määramata. Põhiseadusest tulenevalt oleks võimalik muidugi alustada pikaajalist protsessi riigi vastu, kuid see on liialt aeganõudev ja kulukas võrreldes tekitatud kahju suurusega ning saadud kogemust on tülikas edaspidi praktikas kasutada.
Enam kui neli aastat tagasi tegid metsaomanike ja talupidajate esindajad ettepaneku jahiseaduse muutmiseks. Nägime ette metskitse ja metssea nimetamist väikeulukiteks, kellele jahipidamist korraldab seadusega lubatud korras iga maaomanik ise. Siis soovitas Riigikogu keskkonnakomisjon oodata uue jahinduse arengukava valmimist, sest selle koostamisel arvestatakse väidetavalt kõikide osapoolte huvidega. Uuringutele tuginedes ja asjatundjatega arutades leidsid arengukava koostajad, et meie jahinduse põhiväärtuseks on ulukipopulatsioonide soodne seisund ja pikaajalised traditsioonid. Mõlemad on tekkinud tänu suurulukitele kehtestatud suhteliselt suurtele jahipiirkondadele (min 5000 ha). Samas seati ka eesmärgiks, et maaomanikele tuleb tagada paremad võimalused jahiõiguse realiseerimiseks ning õigusaktidega luua tingimused, kus osapooled sooviksid kokku leppida ulukite põhjustatud kahjude lubatud ulatuses.
Kuna arengukava seadis põhimõtteliselt täiesti uued eesmärgid ja arvestada tuli ka riigijahipiirkondade vähendamisega kaasnenud muudatustega, tegi keskkonnaministeerium osapooltele ettepaneku alustada uue jahiseaduse eelnõu koostamisest.
Regulaarsed kohtumised ja arutelud keskkonnaministeeriumis nõudsid kannatust ning üha uusi järeleandmisi. Nii mõnedki piiravad sätted tekitasid pahameelt maaomanike hulgas. Näiteks jahipiirkonna minimaalne suurus 5000 ha, jahirentniku vahetamiseks 2/3 maaomanike nõusoleku vajadus ja ainult maksimaalselt 1000 krooni/ha kohta kahjunõude esitamise võimalus.
Teisel pool külvas segadust jahimaa kasutamise eest võetava tasu suuruse määramata jätmine ja selle ümber tekkinud hirmujutud rikaste huvist rakendada jahipidamine oma äritegevuse vankri ette.
Suurte jahipiirkondade ja maaomanike jahiõiguse kokku sobitamine on jahinduspoliitika peamine küsimus ning seda saab teha ainult päevapoliitika üleseid kokkuleppeid sõlmides. Seepärast kutsume jahimehi jätkama arutelu ja koostama sellist seaduse eelnõud, mis võimaldab ning vajadusel ka sunnib maaomanikke jahimeestega kokkuleppeid saavutama ja sellekohaseid lepinguid sõlmima.
Algamas on järjekordne jahihooaeg ja looduses viibija võib senisest enam märgata punaste vestidega jahimehi metsateede ääres kütiliini seadmas või kuulda lõbusat jahikoera kilkamist. Aga karjääripoliitikuid, kes konkurente rahumeelsete jahimeeste Toompeale kutsumisega ähvardavad, tahaks hoiatada, et meie hulgas võib leiduda ka selliseid võimule pürgijaid, kes oma sisimas eesmärkide saavutamise tarvis isegi “inimjahilubadele” alla kirjutaksid.
i
Vastuseks Karel Rüütli artiklile “Üks tont käib metsas ringi”
i
ANTS VARBLANE, erametsaliidu tegevjuht, maaomanik, jahimees
