Kirjastus Varrak, mille loomisest möödub tuleva aasta veebruaris 25 aastat, jõudis oktoobris olulise teetähiseni: andis välja kolme tuhandenda raamatu. Juubelihõngulise järjekorranumbri sai trükis, mis oluline ka meie kandi kirjandussõpradele: see sisaldab nimelt Jõgevalt pärit luuletaja Betti Alveri ja tema teise abikaasa, kirjandusteadlase Mart Lepiku kirjavahetust.
Kuulnud, et selline raamat ilmunud on, tekkis siinkirjutajal kõigepealt küsimus, miks kaks Tartus ja hiljem suisa ühe katuse all elanud inimest üldse teineteisele kirjutama pidid. Raamat andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Selgus, et kirjavahetus algas juba 1947. aastal, mil Betti Alver elas Tartumaal Pühastes, kuhu tema vanemad 1930. aastate lõpus talu olid ostnud.
Ka siis, kui Alver juba Tartus elas (sinna kolis ta 1949. aastal), andsid kirjavahetuse pidamiseks põhjust Mart Lepiku töölähetused Tallinna, Riiga, Leningradi ja Moskvasse: enamasti käis ta arhiividest Eesti kultuurilooga seotud dokumente otsimas. Hilisema eluperioodi kirjad on valdavalt haiglast ja haiglasse.
1947. aasta juulis alanud ja 1970. aasta märtsini kestnud kirjavahetus koosneb ühtekokku 261 läkitusest ning neid võib lugeda kui romaani kirjades. Nagu üks raamatu koostajatest, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Eve Annuk eessõnas märgib, on Betti Alveri konspektiivsed päevikud pigem mälu abivahendid, tema kirjad Mart Lepikule on aga palju enam kooskõlas ettekujutusega sellest, kuidas võiks luuletaja oma igapäevaelu reflekteerida.
“Betti Alveri kirjades leidub väljenduse ilu, sõnastuse ülevust ja luulet — kõike seda, mis iseloomustab poeetilist keelekasutust. Ka Mart Lepiku kirjad on rohkem kui lihtsalt sõnumid, neiski on vihjamise võlu ja poeetilist eneseväljendust,” kirjutab Eve Annuk.
Betti Alveri abielu Mart Lepikuga on tihti nimetatud mõistuseabieluks, mis aitas olmemuresid lahendada, või koguni fiktiivseks abieluks. Nende kirjavahetus kõneleb aga hoopis muust: soojadest vastastikustest tunnetest, teineteisest hoolimisest, teineteise pärast muretsemisest ja südamevalust, kui tuleb lahus olla. Alver ja Lepik leiutavad teineteisele lõpmatult hellitusnimesid, justkui verinoored armunud, ehkki leidsid teineteist alles küpses eas (neljakümnendates).
Kommentaarid aitavad
Eessõnas avaldab Eve Annuk arvamust, et Alver võis ise kaasa aidata, et tekiks müüt tema teise abielu fiktiivsusest.
“Võimalik, et abiellumine Mart Lepikuga ei sobinud kokku kuvandiga Betti Alveri ainsast tõsisest suhtest Heiti Talvikuga. Teistkordset abiellumist võinuks tõlgendada reetmisena, sest Heiti Talviku surmast oli möödunud veel liiga vähe aega,” kirjutab Eve Annuk.
Tundeavalduste kõrval leiab kirjavahetusest aga ka kahe kirjandusele pühendunud inimese professionaalset suhtlemist. Samuti kajastuvad kirjades, kord otsesemalt, kord kaudsemalt, ahistavad ja absurdsed ühiskondlikud ja olmeolud.
Raamatusse koondatud kirjade lugemist hõlbustavad arvukad kommentaarid
“Kommentaaride koostamine võttis aega omajagu, ent siiski mitte ülearu palju,” kinnitas e-posti teel tehtud usutluses raamatu teine koostaja, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Kristi Metste. “Selle raamatu juures kulges üldse kõik kuidagi kergelt ja lihtsalt. Eks eeltöid on olnud rõõm teha juba oma paarkümmend aastat, nii Betti Alveri kui ka Mart Lepiku uurimisel. Mu esimene tööülesanne kirjandusmuuseumis oli mälestuste kogumine Betti Alverist, mõni aasta tagasi oli hea juhus koos Enn Lillemetsaga kokku panna raamat “Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused”, mis koondab olulisemaid biograafilisi dokumente tema kohta. Mart Lepikuga lähendas ühine töövaldkond. Tema oli põhjalikumaid F. R. Kreutzwaldi ja F. R. Faehlmanni tundjaid ning ka mul on olnud võimalus nendega tegeleda, Faehlmanni osas jätkata koguni seda tööd, mis Lepikul pooleli jäi.
Peale selle, ja see võib-olla on kõige olulisem: meie arhiivis, s.t Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, on materjalid korrastatud nii selgelt ja üksikasjalikult, et kui tekkis mõni küsimus, tuli ainult arhiivinimestik välja otsida ja vaadata, kust vastust leida. Arhiivimaterjalide korrastamise põhimõtted töötas kirjandusmuuseumi algusaegadel aga välja just Mart Lepik. Pool tööd on tänu temale uurija eest juba ära tehtud!”
“Detektiivitöö” sobis
“Detektiivitöö” — segaste asjade selgitamine ja uute andmete leidmine — pakkus Metstele tema enda sõnul suurt naudingut. Koostöö kirjastuse Varrak inimestega (Reelika Rahu, Kai Nurmik ja kujundaja Päivi Palts) oli aga igati meeldiv ja tõhus: raamatut tehes oldi ühel lainel.
Küsimusele, mis teda Alveri ja Lepiku kirjades kõige rohkem üllatas, vastas Kristi Metste, et kirjades tema jaoks üllatusi õigupoolest polnudki.
“See, mida olin aimanud-kogenud muude Betti Alveri materjalidega töötades, sai ainult kinnitust: suur tunne, suured ilusad inimesed. Pühadus, puhastus ja sügav tänulikkus, et nad on olnud olemas ja on jätkuvalt meie kõrval,” ütles Kristi Metste. “Üllatused tulid pigem kommentaarideks materjali otsides. Teravalt puudutasid mõned kultuuriloolise arhiivi, tollal kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna koosolekute protokollides sisalduvad etteheited Mart Lepikule. Näiteks pandi talle pahaks, et ta ei korralda käsikirju. Lepik, kellel oli tollal käsil töömahukas Kreutzwaldi kirjavahetuse publitseerimine, vastas: “Inimese võimetel on piirid…”. Uuriti ka, miks reisib Mart Lepik kogu aeg ringi kirjanike käsikirju taga ajades. Lepik: “Sest keegi teine ei ole seda ülesannet enda peale võtnud.” Insuldi olevat Mart Lepik saanud kirjandusmuuseumi direktori kabinetis. Mida temalt tookord küll taheti, mida talle ette heideti? Miks ei hoolita elavast inimesest enda kõrval? Kuhu jääb väärikus?”
Kirjade raamatu ilmumisest tõusnud kasu võttis Kristi Metste lühidalt kokku nii: “See raamat võiks aidata asetada paljud inimesed Betti Alveri ümber nende õigele kohale. Mart Lepiku esmajoones.”
Betti Alveri ja Mart Lepiku vahelist kirjavahetust sisaldavat raamatut “Minu lamp põleb” (pealkiri on tsitaat ühest Betti Alveri kirjast) esitletakse Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis 25. novembril algusega kell 16.
“Minu lamp põleb”
* Raamat, millesse on koondatud Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastatest 1947-1970
* Koostanud Kristi Metste ja Eve Annuk
* Raamatu illustreerimiseks kasutatud fotod pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumist
* 300 lk
* Raamatu on üllitanud kirjastus Varrak oma kolme tuhandenda trükisena
RIINA MÄGI
