Eks raskel ajal on keeruline toime tulla nii riigialamal kui riigil. Tore, kui on tööd. Kahjuks küll pisema palgaga. Töötuks jäämise korral peab pingutama uue töökoha saamise nimel ja hea, kui seejuures on abiks töötuskindlustus. Kui aga uut töökohta leida ei õnnestu, jääb üle kõigile makstav toimetulekutoetus.
iii
Ehk on järgnev võrdlus veidi kohmakas, kuid Eesti Vabariiki saab tänasel hetkel võrrelda töötuskindlustuse abil toime tuleva riigiga, sest käiku on lastud varem kogutud varad. Seejuures on töötuks jäänul kaks valikut: kas õppida uut ametit või loota vanadele oskustele ja teadmistele.
Vaja tegelikku riigimehelikkust
Inimlikum ja mugavam on muidugi vana ameti peale loota. Seejuures on risk selle tulemusel mingi aja pärast toimetulekutoetusele jääda kahjuks suurem, sest valikuvõimalusi on vähem. Võimul olev valitsus käitub just viimasel moel ja tõenäosus, et Eesti Vabariik jääb mõne aja pärast Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt makstavale toimetulekutoetusele, üha kasvab. Sest plaani õieti pole ja tõsisteks otsusteks peaks võimuliitlastel olema rohkem tegelikku riigimehelikkust. Just tegelikku, mitte deklareeritut.
Kevadel päästis valitsus end Lutsu “Kevadest” laenatud lausega ja pool rehkendusest jäi teadlikult tegemata. Nüüd on selge, et teine pool jääbki suure tõenäosusega liiga keeruliseks ülesandeks, sest ideid ei ole ja needki, mis on, lihtsalt ei tööta. Valitsusliit koosneb hetkel kahest erakonnast, kes püsivad võimul Strandbergi ja tema sõprade toel. Reformierakondlikud müüdid on langusaastate jooksul lihtsalt kokku vajunud. „Nui neljaks” tasakaalu viidavast eelarvest ei räägi enam keegi, sest majanduslanguse tingimustes ongi tegu absurdiga. Usk edusse maksude pideva langetamise abil ei leia kinnitust praktikas ja valik ei seisne enam selles, kuidas ja milliseid makse langetada, vaid milliseid tõsta. Siinkohal tegi valitsus kevadel vale valiku ja suurendas keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust. Ehk siis tegi seda, millele sotsiaaldemokraadid valitsuses olles pidevalt vastu olid.
IRL jätkab vanas vaimus
Ei tahaks kuidagi minna isiklikuks, aga ikkagi. Kas ei peaks Reformierakond mõtlema sellise peaministri peale, kes ei räägiks nii palju — igal teemal ja korduvalt üht seda sama, ning vastutuse veeretamise asemel oleks valmis juhtima ka valitsust? Tuleks kasuks nii riigile kui Reformierakonnale endale.
Kahjuks jätkab vanas vaimus ehk uut ametit õppimata ka IRL. Kaks aastat nägin seestpoolt, kuidas loosunglikes juhtlausetes kutsuti üles kärpima ja veelkord kärpima ja pandi pahaks, et miks ei kärbita. Ja kui kärpimiseks läks, polnud kärpijaid kuskil. Selle viimasega ei taha ma ütelda, et kärpima peab, sest kui pole kuskilt võtta, siis pole, ja tuleb otsida muid lahendusi. Kõik jääb aga ebasiiraks ja mitteriigimehelikuks, kui ükskõik kui kõlavate strateegiliste loosungite taga ei ole mitte tegelikke tegusid, vaid tühipaljast poliitilist punktilugemist.
2010 rahvusvahelise abita?
Hinnangu olukorrale meie rahanduses andis tegelikult meie partner Eesti Telekomis oma sooviga osta aktsiaid. Seejuures hinnaga, mis sobib neile ja niivõrd mitte meile.
Aktsiate müük ei aitaks valitsusel parandada eelarve tasakaalu mitte üks raas, sest seni aktsia kujul olnud vara muutub lihtsalt rahaks. Küll aga aitaks see samm valitsusel täita neid kohustusi, mis tal raha kujul katta on vaja, sest palka ja pensione on vaja välja maksta mitte aktsiates, vaid kroonides. Selle ettepanekuga tunnistasid meie partnerid, et Eesti valitsuse jaoks ei ole niivõrd enam küsimus selles, kui suur on eelarve puudujääk, vaid selles, kas riik suudab oma kohustusi riigikassast välja maksta. Ehk oht minna üle toimetulekutoetusele IMF–i juhtimisel on palju suurem, kui varem. Kas siinjuures on mõtet „kuldmune munevat kana” müüa, on tõesti vaid hinna küsimus.
Valitsuselt oleks kindlasti raske loota, et julgetaks tunnistada oma võimetust viia Eesti paari aasta jooksul eurole. Ning krooni kui suuruse huvides pole seda ehk ka vaja.
Küll aga peab 2010. aasta eelarvest olema võimalik välja lugeda seda, kuidas saadakse hakkama ilma rahvusvahelise abita. Kui me suutsime sisuliselt aasta jooksul unustada eelarve tasakaalu nõude, ehk siis suudame sama sujuvalt lugeda ka Maastrichti kriteeriumid kaugemaks eesmärgiks, millest loobuda pole vähimatki põhjust. Selle teadmise juures peavad olema aga hädavajalikud riiklikud kavad sotsiaalsete pingete leevendamiseks, töökohtade loomiseks, siseturu ja ekspordi elavdamiseks. Eurole aga võimul olev valitsus Eestit ei vii. Selleks puudub tal poliitiline võimekus, tahe ja juhtimine. Kahjuks on valitsus ka Eesti eelised lõunanaabrite ees käest lasknud ja need on tänaseks paljuski olematud.
iii
EIKI NESTOR, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
