Nüüd on ta siis käes, see jaanuar. Aasta kõige mõttetum kuu — külm, kõle, tardunud. Kõik on nagu välja surnud.
Pinnatuisk ja lumesadu. Oi, kuidas vihurid keerutavad ja lennutavad lumetolmu katustel. Korstnasuits tantsib oma sunnitud tantsu tuules. Tuul tugevneb ja sadu süveneb ning tuul peab oma pidu ja sakutab kõike, mis tema meelevallas.
Sedasi tulevad tuisanud teed — vaja välja otsida lumelabidad ja luud. Ma ei oska sellest täna rõõmu tunda. See on veidi isegi vastikust tekitav. Lihtsalt peab kohanema mõttega, et on käes lumine talv.
i
TÕNU MÄEPALU
