Oleme ses lõolauluses ja kaunist kevadpäeva tõotavas hommikus kurbnaljakas ja maavillane rongkäik. Kõige ees astub isa, äsja teritatud kahemehesaag vööna ümber keskpaiga, saepead kõhul teineteise taha haagitud. Isa järel kõnnib ema, allakäänatud säärtega kummikud jalas ja kirves õlal. Tema kannul, vahetpidamata näägeldes ja itsitades mu suur õde ja vend, esimesel kilumannerg joogiveega, teisel laastukorv toidupoolisega näpu otsas. Protsessiooni lõpus vantsin mina, mõjudes oma unise, mossis näo, bembergist pearäti ja sõsaralt päranduseks saadud palituga väikese tõsise vanainimesena. Lepikualused valendavad ülastest, päike alustab päevateekonda ja aasta on 1959.
Töö käib kindla korra järgi. Puud langetatakse ja laasitakse, suuremad oksad leiavad paiga haovirnas, väiksemad kantakse pragisevasse lõkkesse. Nii toimivad endale kütte- ja tarbepuid varuvad pered ning ka majandi metsamehed.
Vaene, ent ometi rikas lapsepõlv
Aasta-paari pärast punetab puhtas kännustikus säärasel hulgal maasikaid, et nende rohkust ei jõua ära imestada. Seisan väluserval, paar numbrit suur sitskleit seljas, lömmis alumiiniumkruus käes, ning tean, et just niimoodi, küpsete metsmaasikate ja laanetaguste, juulituules hällivate mesikapõldude järele lõhnab vaene, ent ometi rikas lapsepõlv.
Täna lähen vanaisakodusse käima. Talumaja ja kõrvalhooneid pole enam ammu, nende asemel lainetab ühistu rukkiväli. Pole ka palkidest saunahütti, kus veetis üksildasi, ehtmetsamoorilikke elupäevi mu vanatädi, ega kooguga kaevu, kus häbelik noorkuu öösiti kümblemas käis.
Osaliselt on maha võetud ka vanaisa talumets, mille kallal toimetamise voli kuulub ühele taadi lapselastest. Täna näen, et raieala on avardatud. Vaatan, ja süda tõmbub valust kokku: moodne langetamis- ja väljaveotehnika on maapinna armetult lõhki käristanud, põlvekõrguste kändude vahel vedeleb purustatud alusmetsa tüvekesi läbisegi oksarisuga ning kogu selle rüüste keskel vangutavad päid paar-kolm mastimändi, äikese-eelsetes iilides kaitsetult kummargil. Arvan kuulvat üraskite ja puukide kahjurõõmsat itsitamist ning mõtlen kahetsusega, et mitte kunagi ei saa selle sõjatandrile sarnaneva raiesmiku kõrval seisma väike tüdruk, kruus peos ja magus maasikalõhn sõõrmeid kõditamas.
Täiesti võõras maailm
Tean veel üht paika, kus koos abikaasaga aastaid seenel olen käinud – metsvintide hoiatustest “siit-siit-metsast-ei tohi-võtta-mitte-üks-pirrutikk” helisev kuusik, vanad väärikad puud varbaidpidi pehmes, puhtas samblavaibas ja Looja heldel käel siia-sinna pillutud pisikesi päikselisi lagendikke. Pärast leebeid sadusid kullendas siin nii palju riisikanööpe, et koduteed ei raatsinud me jalge alla võtta enne, kui lisaks korvidele ka mütsid ja jopehõlmad täis olid korjatud.
Läksime sinna metsa ka mullusel sügisel ja arvasime esialgu, et oleme kohaga eksinud, leides end otsekui võõrast maailmast. Mühavast kuusikust ja lagendikulappidest oli saanud ülessongitud, tuultele avatud stepinurk, kaetud puuokste ja -latvadega. Niisugused vaatepildid on tänase Eesti lahutamatu osa ja möödub mitmeid aastakümneid, enne kui halastav aeg suudab maapinna haavad kinni kasvatada ning puujäänused kõdundada.
Mulle kangastub justkui teises elus kohatud nimetu eideke, haokubu seljas, ja ma mõtlen neile vaevalt ots otsaga kokku tulevatele pensionäridele, keda küttepuudega kauplevad ärimehed sageli petavad, tuues vanuritele halge koguseliselt vähem või kuivade asemel pooltooreid. Omanike poolt ära põlatud ja vedelema jäetud küttematerjaliga täidetud raielankide kohal aga mökitab taevasikuna kellegi sandistunud arusaam lagastamisest, laristamisest ja (loodus)säästlikkusest. Raha vastu saavad vahetatud mitte ainult metsad, vaid ka hoolimine ja südametunnistus.
Metsa taga ei ole mets
Olin kümneaastane, kui nägin postkontori müügiriiulil kummalise pealkirjaga raamatut “Metsa taga ei ole mets”, autoriks Juhan Saar. See oli esimene trükis, mille ma endale ise ostsin, kasina taskuraha eest. Lugesin ega ulatunudki mõistma, mida kirjanik selle pealkirjaga öelda tahtis. Kombanud looduslapse hulkurimeeltega oma väikese maailma piire, olin ammuilma jõudnud selgusele, et silmapiiride tagant libisevad välja uued silmapiirid ja kodulähedaste metsade taga kohisevad hoopis suuremad ja salapärasemad laaned. Täna tunnen, et see pealkiri omandab õige tähenduse, sobitudes imehästi praegusesse aega. Metsa taga ei ole sageli mets, vaid paar-kolm pilvi puudutavat mastimändi, haavatud maa ja risusse mattunud kännustik. Oma pojapojale aga, kes kaks kuud tagasi siiailma saabus, räägin ma kord muistse jutu maasikavälust, lömmis alumiiniumkruusiga tüdrukust ning vaesest, ent ometi rikkast lapsepõlvest.
URVE TINNURI
