Oskar Lutsu näidendis „Kapsapea“ varastab peremees Pliuhkam oma saunanaise Krõõda peenralt suure kapsapea, et see väljanäitusele viia ning viis rubla ja kiitusekiri välja teenida. Selgub, et Paunveres on kapsastel tänapäevalgi „jalad all“: möödunud nädalal kadus Palamusel ette valmistatava suvelavastuse „Nõiutud kevade“ mänguplatsilt üks 125st butafoorsest kapsapeast. Proovid sellepärast soiku muidugi ei jäänud ja esietendustki pole plaanis edasi lükata.
Kapsapea kadumise lool on natuke paunverelik-lutsulikku mekki man. 125 kapsast koosneva kuhja kavandas lavastuse kunstnik Toomas Hõrak mänguplatsi keskseks elemendiks just seepärast, et kapsas kui kujund viitab Lutsu loomingule ning arv 125 Lutsu 125. sünniaastapäevale. Ajalehtedest ja kilest koosnevad kunstkapsad meisterdasid valmis Põlva kunstikooli õpilased.
„Kapsaste tegemise ajal juhtus Põlvas olema Siimustist pärit näitleja Tiit Sukk, kes siis ühele kapsale autogrammi andis. Ning just see kapsas kaotsi läkski,“ ütles „Nõiutud kevade“ produtsent Tiina Tegelmann.
Seega võib oletada, et tegemist oli vähemasti kultuurihuvilise kapsavargaga. Oskar Luts on aga võib-olla õnnelikki, et ta sellisel veidral kombel aasta nooremaks tehti.
Toomas Suumani kirjutatud ja Madis Kalmeti lavastatavas „Nõiutud kevades“ teevad kaasa kutselised näitlejad Argo Aadli, Alo Kõrve, Maarika Mesipuu, Indrek Ojari, Erik Ruus ja Mart Toome, rohkem lauljana tuntud Bonzo ning kohalikud harrastusnäitlejad Õie Kurg, Kristiina Kõiv, Kerli Kärmas, Viive Likk, Allar Malbe ja Laile Sukk. Kandvad rollid on usaldatud siiski proffidele. Seitse näitlejat ja lavastaja (sooliselt koosseisult — võta või jäta — Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi!) elavad möödunud esmaspäevast väikese õdusa „kommuunina“ Palamuse pastoraadis ja teevad kaks pikka proovi päevas.
„Ehkki ma polnud kunagi varem Palamusel käinud, tundus mulle kohale jõudes siin kõik hämmastavalt tuttav: see on igale eestlasele tähenduslik paik ja koha vaim ilmutab end siin kohe,“ tõdes Tallinna Linnateatri näitleja Argo Aadli, kes lavastuses Kiirt kehastab.
Küsimusele, kas „Nõiutud kevade“ tekst suvelavastuse jaoks pisut depressiivne pole, vastas Argo „Aadniel“ Aadli, et tema meelest mitte.
Töö ja puhkus
„Lihtsalt realistlikku üks-ühele Lutsu oleks palju igavam teha olnud,“ ütles Aadli. „Suuman läheneb „Kevadest“ tuttavatele motiividele huvitava nurga alt. Ta tunneb „Kevade“ õhustikku hästi ning asjad, mis tunduvad esmapilgul arusaamatud, on tegelikult põhjendatud. Meile on selle tüki mängimine värskendav kogemus ning küllap on selle vaatamine siis ka publikule. Luts on niipalju klassik küll, et teda üht- ja teistmoodi tõlgendada tohib.“
Kui tavaliselt on „Kevadet“ lavale tuues oht, et tegelaskujud trafaretseks muutuvad, siis „Nõiutud kevade“ puhul pole see Argo Aadli meelest üldse mingi teema.
„Vaatasime ühel õhtul rahvamaja saalis suurelt ekraanilt ka „Kevade“ filmi ning siinsesse õhustikku sisse elanuna hakkasime seal hoopis teisi asju nägema. Samas tuleme me oma lavastuses vahepeal rahvale omasemaks saanud filmi-„Kevade“ juurest just raamatu-„Kevadele“ lähemale,“ ütles Argo Aadli ja tõdes, et „Nõiutud kevades“ kaasa tegemine on tema jaoks pigem tore puhkus kui töö, sest keskkonnavahetus on teatriinimesele väga tähtis.
„Nojah, Argole on see tõepoolest puhkus: tema teeb oma paar efektset stseeni ära, riisub publikult kogu aplausikoore ja ülejäänud aja võib tõesti lõõgastuda. Ülejäänud peavad laval aga palju pikemalt rabama,“ tõdes Tallinna Linnateatri näitleja Alo Kõrve sõbraliku irooniaga.
Saduküla kandist pärit Alo Kõrve on Palamusel loomulikult ennegi käinud. Aga suveteatrit teeb ta Jõgevamaal esimest korda.
„Loodan, et „Nõiutud kevadet“ tulevad vaatama ka minu Jõgevamaal elavad sõbrad ja tuttavad,“ ütles Alo Kõrve. „Ega nad muidu ju minu teatritegemistega eriti kursis ole, sest Tallinna Linnateatrisse nad kuigi tihti ei satu.“
Kaks leeri
Alo Kõrve sõnul on „Nõiutud kevade“ trupi põhiliikmetel päris tore ka omavahel tuttavaks saada. Neil ongi justkui kaks leeri: osa inimesi on Tallinna Linnateatri, osa Rakvere Teatri taustaga.
„Vaba aega meil küll palju ei jää, sest suurema osa päevast veedame proove tehes,“ ütles Alo Kõrve.
Lavastaja Madis Kalmeti sõnul on tema ja näitlejad proovides kõige rohkem vaeva näinud sellega, et leida Tooomas Suumani kirjutatud tekstile võimalikult adekvaatsed tegevuslikud vasted.
„Suumani teksti žanrimääratlus — unenäoline tragikomöödia — on täpseim, mis üldse olla saab,“ ütles Madis Kalmet. „Näidendi tegevus toimubki eluõhtule jõudnud Lutsu kujutlustes. Teda hakkavad painama tema enda teoste tegelased. Lisaks Lutsule teeme „Nõiutud kevadega“ kummarduse temaga ühel aastal sündinud maailmakuulsale prantsuse kunstnikule Marc Chagallile, kes oli pärit sealtsamast Vitebskist, kus Oskar Luts Esimese maailmasõja ajal viibis ning kus tutvus oma abikaasa Valentinaga. Mine tea, äkki puutusid Luts ja Chagall seal tookord kokkugi.“
Madis Kalmet tõdes, et taeva vaimud on senini olnud teatritegijate poolt ning lasknud neil enam-vähem vihmata proovi teha. Samas on Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi hoovil asuv mänguplats nii hea ja kompaktne, et seal ei sega ka väike vihm etenduse andmist. Küsimusele, kas tükk laupäevaõhtuseks esietenduseks ikka lavaküpseks saab, vastas lavastaja:
„Pole muud võimalust, Palamuse ja kogu Eesti rahvas ootab.“
i
RIINA MÄGI
