Meil, eestlastel, pole kunagi olnud oma aristokraatiat. Teatud mööndustega võib meie oma aristokraatideks siiski nimetada ülemöödunud ja möödunud sajandi kapteneid-reedereid, kelle elu kulges märksa avaramas maailmas, kui tavalisel eesti talupojal. Pärnumaal Kablis võib kaptenite aja jälgi praegugi leida.
Paar kuud tagasi sõprade seltsis Kablisse sattunud, tajusin seal kohe möödunud, aga mitte unustatud hiilgusaja hõngu. Just sellist, nagu teises tuntud kaptenite külas, põhjarannikul asuvas Käsmus. Kabli rahvas on olnud isegi nii tubli, et on küla keskele püsti pannud kaheosalise mälestusmärgi. Ühelt poolelt võib lugeda, et selles paigas ehitati esimesed eestlaste kaugsõidupurjekad, teisel seisab nimi Markus ja aastaarv 1861. Markus oli esimene selles piirkonnas ehitatud puidust kaugsõidupurjekas, see kuulus legendaarsele reederile Mats Grantile. Kahesajatonnise kandejõuga alus lasti vette Kabli rannas aastal 1861. Järgnevatel aastatel veeti samas rannas ellingutelt maha ligemale 150 purjelaeva.
Suure mälestusmärgi kõrvalt leiab veel mitu väiksemat tahvlit kuulsate kaptenite nimedega ja sõnumiga, et “Kabli küla nime maailmameredele viijaid mälestavad Kabli elanikud”. 2011. aastal, kui Markuse vettelaskmisest möödus 150 aastat, sai küla veel ühe mälestusmärgi: Tartu lodjakojas valminud jaala Kaja. Jaala ehk jaal oli väike rannasõidupurjekas, millega ruhnlased hülgeid püüdmas või Riias, Tallinnas ja Kuressaares kauplemas käisid. Kabli külaseltsi tellimisel valmistatud Kaja (laeva nime esimene pool märgib Kablit ja teine pool jaalat) seisab praegu küll alusel, ent tegelikult on täiesti merekõlbulik.
Vananenud info
Kunagise hiilguse jälgi võib näha ka Kabli küla hoonete arhitektuuris. Meilegi hakkas silma üks kaunis puitpitskaunistuste ja klaasverandaga sinine maja. Kaasas olnud turismitrükis andis teada, et tegemist on kapten Jakob Marksoni 1889. aastal valminud kodumajaga, mis on koos kõrvalhoonetega muinsuskaitse all ning avatud muuseumina kui tollele ajale iseloomulik meremeheelamu. Trükise ilmumisaasta – 2008 – jäi mul õnneks märkamata. Õnneks selles mõttes, et olnuks ma info aegumisvõimalusest teadlik, poleks me Marksoni maja väravast nii julgelt sisse astunud.
“Kuidas te just praegu siia tulla oskasite?” küsis Jakob Marksoni lapselapselaps Dora Kesper meid üllatunult vaadates. Selgus, et muuseumi pidamisest loobus ta juba mitu aastat tagasi, sest see hakkas talle üle jõu käima. Tema põhielamine on Audrus. Ja nüüd, kui ta pärast kahenädalast vaheaega Kablisse saabus, sadasid napilt viis minutit hiljem kohale uudishimulikud huvireisijad. Üllatav kokkusattumus tõesti.
Uksest välja Dora Kesper meid siiski ei saatnud, vaid kutsus sisse ja näitas meile lahkesti oma kuulsa esiisa elamist. Tema sõnul on murdvargad sealt küll hulgaliselt väärtuslikke asju juba minema viinud, ent sellele vaatamata veetsime seal põneva tunni.
Kohe uksest sisse astudes köitis meie tähelepanu koduorel.
“Jakob Markson oli usklik inimene,” ütles Dora Kesper. “1891. aastal laskis ta endale Pärnus tegutsenud meistril oreli ehitada ja õppis ära sellel lihtsamate koraalide mängimise. Eks see orel olnud natuke uhkuse asi ka: ega siis igaüks saanud endale orelit lubada!”
Orel on ka uuemal ajal meistrikätt tunda saanud ja praegugi töökorras. Dora demonstreeris meile selle kõla ja kinnitas, et unikaalsel pillil on musitseerinud nii mõnigi tuntud eesti organist.
Valgusküllases magamistoas kraamis Dora välja mõned uskumatult peenest kangast ja uskumatult rikkalike pits- ja pilukaunistustega pesuesemed. Need on ühe Dora naissoost sugulase kätetöö. Too daam suundus sõja ajal pagulusse, ent tema surma järel toodi tema kaunid näputööd Eestisse: kaugel maal poleks need esemed enam kedagi kõnetanud, siin aga küll.
“Tundub uskumatu, et sõjapõgenikul võisid sellised asjad kõigi vintsutuste kiuste säilida!” ütles Dora Kesper.
Rahvarõivad nukkudele
Enamik pilte, mida Marksoni maja eri tubade seintel nägime, olid Dora enda maalitud. Oma elutöö tegi ta agronoomina, ent, pensionipõlves otsustas ta õlimaalikursusele minna. Omandatud oskusi on ta rakendanud kuulsate kaptenite portreid, Kablis ehitatud laevu ja Kabli tuntumaid hooneid maalides.
Dora Kesperil on teisigi loomingulisi harrastusi. Ta on aastaid tegelnud portselanimaaliga ja riietanud nukke rahvarõivastesse. Nukkudele rahvarõivaste tegemine kujunes tema jaoks vahepeal, piltlikult öeldes, haiguseks: uued riided said selga kõik oma ja sõprade peredes “ära mängitud” nukud. “Haiguse” üheks vallandajaks oli asjaolu, et 1994. aasta laulupeo aegu tulid Pärnus müügile Sindi kangavabrikus (see siis veel tegutses) valmistatud Pärnumaa rahvarõivaseelikute kangad. Mitmele nukule ta päris ehtsaid rahvarõivaid võimalikult täpselt kopeeriva minikostüümi teinud on, ei osanud Dora öelda, aga paarisaja ümber on neid kindlasti. Aga lisaks eesti rahvarõivais nukkudele leiab Marksoni majast ka Prantsusmaa eri maakondade rahvarõivaid kandvaid nukke.
“Minu juures käis kunagi üks eesti rahvarõivastest tohutult vaimustunud prantslanna. Varsti pärast tema visiiti sain pakiga kaksteist tema kodumaa rahvarõivastes nukku. Siin nähtu pidi talle siis ikka sügavalt hinge minema,” ütles Dora Kesper.
Kui Jakob Markson oli tema vanavanaisa, siis eelpool mainitud Mats Grant oli tema vanavanavanaisa: Jakob Markson oli nimelt Mats Granti väimees ja tema laevaäri ehitustööde korraldaja. Sestap pole ime, et Dora ja tema lapsed on pärinud Kabli kaptenite ettevõtlikkuse. Dora on näiteks talletanud oma suguvõsa ja Kabli inimeste lood raamatukaante vahele, tema tütar Karin korraldab aga sel suvel juba kümnenda toimumiskorrani jõudnud Kabli päikeseloojangu festivali. Selle raames on saanud Marksoni majapidamiseski mitut puhku muusikat kuulata ja öökino vaadata
Meie külaskäigu päeval saabus Dora Kesper Kablisse tegelikult selleks, et õhtul külalisi võõrustada: tema juurde pidi saabuma bussitäis soomlasi ühest Pärnu tervistusasutusest.
“Anname neile siin võimaluse romantilist päikeseloojangut nautida, orelimuusikat kuulata, minu maalitud tassidest kohvi juua ja omaaegsetest kaptenitest rohkem teada saada,” ütles Dora Kesper ja märkis, et kunagi käisid soomlased tema juures üsna tihti, ent nüüd ei taha nende “kultuuriprogrammi” peale Ainaži alkopoe külastamise enam muud mahtuda. Noodki põhjanaabrid, kes tol päeval pidid Kablisse tulema, olid sanatooriumi huvitegevuse koordinaatori sõnutsi algul näod üpris vingu tõmmanud, kui kuulsid, et neid viinarallile ei viidagi, ent usun, et lahkusid nad Dora õdusast majapidamisest hoopis teises meeleolus.
RIINA MÄGI
