Et valdavalt kasvavad siinsetel liivarikastel maadel siiski männid, ei oskagi enam keegi eriti põhjendada, miks külale just Kaasiku nimeks sai ja mitte näiteks Männiku või midagi muud. Ilmselt on Kaasikul kuidagi kodusem ja rahulikum kõla, mis muud.
Lapselaste ring
“Meie külast polegi maju võõrastele müüdud,” ütleb Kai Prii, üks siinsete põliselanike järeltulijaid, kes oma perega praegu isakodus elab ning Mustvee Gümnaasiumis huvijuhi ametit peab. Priide lapsed on suureks kasvanud ja praegu kodus ei ela, aga nad on tunnistanud, et koduküla on nende jaoks kuldaväärt koht. Kai teab, et nii arvavad paljud teisedki siit külast pärit noored, kes mujal elavad.
Neid, kes siia kunagi esimesed kodud rajasid, pole enam elavate hulgas. Uued kodud on juba sellesse külla ehitanud mõnedki nende lapselastest. Nii peaaegu polegi võõraid tulijaid. Kaasiku küla eripära tundub olevat seegi, et mujalt külla elama tulnud on enamasti mehed, siinsete peretütarde abikaasad.
Mustvee-Kallaste maanteelt külateele pöörates jääb Omedu jõe äärde küla nähtavam ehk uuem osa. Kaugemal elab metsarahvas, nagu omakeskis nimetatakse. Võrreldes sellega, et mõned aastad tagasi moodustasid siinsed majad lihtsalt väikese osa suurest Murru külast, on praegune Kaasiku küla õige väike, asetsedes peamiselt seal, kus Omedu jõgi moodustab kaare, et siis küla taga võtta endasse Kullavere jõgi ja veel hiljem Kääpa. Nii oleks Omedu jõgi pisikese Kaasiku küla justkui oma teel turvalisse kaissu võtnud. “Te ise ei saa arugi, kui ilusa koha peal te elate,” on öelnud mõnigi võõras.
Üle ja ümber vee
Peipsisse suunduval Omedu jõel on siitkandi rahva jaoks oluline osa. Esimesed elanikud, kes metsast põldu rajama hakkasid, tulidki omal ajal teiselt poolt jõge Omedust. Seal, jõe ja järve vahel, ei jätkunud maad. Vanemad inimesed teavad rääkida, kuidas parvedega üle jõe sõideti, kui veel silda ei olnud.
Räägitakse ka, et neis paigus on olnud mitmete põlvede jooksul noorte kohtumispaigad. “Oi, siin on nii romantilisi kohti,” ütleb Kai Prii. Tänase küla männikus peeti aga kolhoosi ajal suuri pidusid.
Praegu avaneb jõeäärsete majade juurest enamasti vaade suurele maanteele ja sillale ning kalasadamale teisel pool jõge. Kalmu-pere maja kohal on oma ujumiskoht ja hüppelaudki valmis ehitatud. Nende perepoeg Kaarel, keda vahel koguni Omedu paadimeheks kutsutakse, sõidutab mõnikord külalisi ja omasid paadiga üle jõe. “Meil on oma pardid ja vesiroosidki,” ütleb Kaarli ema Tiia.
Et aga Kaasiku küla asub strateegiliselt tähtsa koha peal, tõendab see, et siit kulgeb enamasti läbi ka tähtsatele külalistele korraldatud huvi- ja lõbusõidu marsruut. Viimati lehvitas külarahvas siin omapoolselt kaldalt president Arnold Rüütlile.
On see nüüd eriliselt ilusa looduse, põlvkondade järjepidevuse või mõlema tõttu kokku, aga seda, et siin on sõbralik ja ühtehoidev rahvas, tunnistavad nii vanemad kui ka nooremad külaelanikud. “Meil on siin rahulikud elanikud, eriti ei rabele selliste asjadega,” arvatakse selle kohta, et külaliikumise asjadega ei ole hakatud kiirustama ja külavanem ka veel valimata. Peaasi on see, et kui kellelgi abi vaja, siis võib ta kindel olla, et üksi teda ei jäeta. “Vimma ja tülitsemisi ei mäleta siin olnud kunagi. Keegi ei laiuta, kõigil lastakse olla,” kinnitab üks alalistest elanikest.
Illari järgi võib kella õigeks panna
Ühed nendest, kes Omedu jõe äärde kodu rajanud, on Tiia ja Illar Kalm. Illari vanavanemad olid aga omal ajal küla esimeste asukate hulgas. Küla kaugemas osas elab praegu aga Illari ema.
Uute elamute hulgast on nooremate Kalmude kodu südapäeval ukse ees seisva suure bussi järgi üpris lihtne üles leida. Et pereema Tiia on praegu pesamuna, kaheaastase Kaisaga kodune ja Illaril pole uus bussiring veel alanud, võib ennelõunasel ajal kodunt korraga leida kolm viiendikku perest. Vanem poeg, 20-aastane Kristjan õpib Tallinnas kõrgkoolis ja 16-aastane Kaarel on Tartus ametikoolis.
Rannakülas sündinud Illarist kalameest ei saanud. Kuigi, nagu ta ise ütleb, töö kõrvalt on vahelduva eduga ikka kalal saanud käia ka. Pigem on teda tõmmanud siiski tehnika poole. Suurema osa senisest elust on tulnud kas auto- või bussiroolis olla. Kalandusega on vahest seost olnud niipalju, et omal ajal tuli töö tõttu koormate viisi vedada rääbiseid, mida nüüd Peipsis enam peaaegu ei leidugi, seejärel aga hakata vedama kalamehi. Nüüd sõidutab Illar juba mõnda aega koolilapsi. Varahommikul võtab kõigepealt peale lasteaialapsed, siis sõidutab koolilapsed nii Kasepää valla piiridest kui ka ringiga Ruskavarest, Palalt, Piibumäel ja mujalt Mustveesse mõlemasse gümnaasiumi. Pärast koolitunde ja lasteaiapäeva tuleb võtta ette uued ringid, et kõik lapsed jälle ilusasti koju viidud saaksid.
Nii lapsed kui ka mõned koolibussiga sõitvad täiskasvanud teavad kinnitada, et Illar on nii täpne mees, et tema bussi järgi võib lausa kella õigeks panna.
“Meil on tõeliselt tore bussijuht,” ütlevad ka õpetajad, sest Illariga olevat eriti kindel ja rahulik sõita, oskab talitseda nii ringisebivaid koolijütse kui ka kõik sõitjad õigel ajal liigse närvitsemiseta õigesse kohta viia.
“Mul algas nüüd ka kool,” ütleb Illar, kellel oma ameti tõttu tuleb koolidega ühte jalga käia. “Naabrimees vahel naerab, et mul juba ammu kool lõpetatud, sina lähed aga jälle,” naerab ta. Koolilapsed ongi talle enamasti tuttavad, vahel puhutakse juttugi, väiksemad näitavad oma joonistusi.
Ajast, mil Tiia ja Illar abiellusid ning praegusesse Kaasiku külla oma uut kodu rajama hakkasid, saab nüüd juba kakskümmend kaks aastat. Piibumäelt pärit Tiia tunnistab, et on leidnud õige mehe ja parima paiga elamiseks.
Seitsmekümnendatel aastatel asutasid Kaasiku külla kodu perekond Soome, Roio, Mänd jt. Kolm põlvkond elab koos Mägi peres, Aruväljade noor pereema Heidi, kes siit Mustvee Gümnaasiumi logopeedina tööle käib, on üks selle küla peretütardest ja nõnda edasi. Igal majal on oma lugu, mis väärib kõnelemist ja kõik ei mahu kaugeltki ühte väikesesse kirjatükki.
VAIKE KÄOSAAR
