Järg 4.veebruaril ilmunud osale
Lisaks entusiasmile on kultuuritegemine erinevatel aegadel majanduslikku toetust vajanud. “Kaarepere raamatukogu kauaaegne juhataja oli Urve Kivi.
Tema abikaasa töötas Kalevi kolhoosi esimehena ja aitas majanduslikult kohaliku kultuurielu edendada. Majandi abi läks vaja ka siis, kui seitsmekümnendatel aastatel Kaareperes ülerajoonilise kultuuritöötajate päeva korraldasime. Majandusmured on kultuurirahvast ikka vaevanud. Riigi poolt oli vastavat raha ju ette nähtud väga napilt. Aitama pidi ikka majand või külanõukogu,” jutustas Hilja-Aliide Toome.
“Kaarepere sovhoostehnikum kindlustas meie ansamblitele transpordi. Majandijuht Villu Reiljani eestvedamisel toetati esinemisrõivaste, Põhja-Tarumaa rahvarõivaste, ostu koorile laulupeol osalemiseks. Villu Reiljan aitas kaasa sellelegi, et rahvamaja lagi remonditud saaks. Kui segakoor Eha 1996. aastal kümneaastaseks sai, aitas toonane Palamuse vallavanem Märt Jallakas korralda kahepäevase ekskursiooni Hiiumaale. Hea koostöö oli ka eelmise Palamuse vallavanema Urmas Asteliga ja kauaaegse vallavolikogu esimehe Toomas Tuulaga.
Niinimetatud katuserahadest on Kaarepere rahvamaja toetanud riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul ja Aivar Kokk. Jõulupeol kehastus Kokk jõuluvanaks ja hoidis rahval tuju üleval,” kõneles Liidi Vaino.
Kõrvalpõige Johannes Lotiga
Omaaegne kultuurijuht Hilja-Aliide Toome jutustas kõrvalpõikeks vaimuka loo kokkupuutest Eesti NSV kultuuriministri Johannes Lotiga. Lott tuli kultuurivaldkonda parteitöölt. Kord külastas ta Põltsamaa kultuurimaja ja märkas, et lavakohal polnud ühtegi “punast” loosungit ja hakkas pahandama. Mina hakkasin talle vastu.
Ministeeriumis olevat ta hakanud alluvatelt uurima, mis inimene see Toome on. Kui ise mõned päevad hiljem ministeeriumisse läksin, küsisid sealsed töötajad, mida ma olen korda saatnud.
Ma vastasin, et ministrid on tulnud ja läinud, kuid Toome on ikka paika jäänud. Siis hakati naerma ja teema lõpetati.
Maakultuurimajad püüdsid end sotsialistlikust ideoloogiast võimalikult vabadena hoida.”
Tülikate klientide tembud
Lisaks ülepolitiseeritud direktiividele on rahvamajadele olnud nuhtluseks liialt lärmakad ja vahel ka vandaalitsevad külastajad. 1962. aasta 23. oktoobri Jõgeva rajoonilehes Kolhoosnik kirjutas Kaarepere kultuurimaja kunstiline juht Ragul juhtumist, kus peo lõpu lähenedes mõned ülemeelikus tujus noormehed hakkasid kiskuma alla laes rippuvaid värvilisi õhupalle ja linte, mis põimiti ümber oma tantsupartnerite.
“Need noored unustasid, et saal kuhu nad sisse astuvad peo algul, peab jääma sama korralikuks ka peo lõpul, kui kõik lahkuvad. Nad solvasid kaaskodanike esteetilisi tundeid sellise huligaanse käitumisega ning rikkusid korda,” kurjustas kunstiline juht ja lõpetas jutu lausega: “Avalik hukkamõist kaaskodanike poolt on aga kõige parem rohi.”
Populaarne näidend mängukavas
Sama aasta 22. novembri Kolhoosnikus kirjutas kunstiline juht Ragul, et Kaarepere kultuurimaja näitering on õppinud selgeks A Makajonoki näidendi “Minu naine orbiidil”. Ta märkis, et näidend on küllat ulatuslik ja kõvaks pähkliks isetegevuslastele. Rõhutades näidendi tähtsust toonitab Ragul veel, et “Naine orbiidil” on erilise populaarsuse võitnud NSVL Liidus. Oma esitamisrohkuse poolest seisab ta kolmandal kohal. Kogu tegevus laval on seotud peategelase Levon Smõhhi võitlusega oma “sarvilise armuvalu” pärast.
- aastal asus Kaarepere kultuurimaja kunstilise juhina tööle paikkonna kultuurielu teenekas eestvedaja Helgi Kaeval. Varem oli Lääne-Virumaa juurtega naine ametis Kaarepere lasteaias. “Olime kunstilised juhid koos Silver Michelsoniga. Õieti jagasime kahekesi ühte töökohta. Silver oskas mängida klaverit ja teisigi pille ja tegutseb muusikavaldkonnas tänaseni. Silveri ema Maimu juhendas aga ühte rahvamaja segaansamblitest.
Korraldasime regulaarselt kohvikklubide õhtuid, kuhu tavaliselt kogunes üle saja inimese. Ansambli kutsus kohale kultuurimaja juhataja, kuid iga laudkond pidi ette valmistama ühe meelekahutusliku etteaste. Traditsiooniks said ka viljakoristusperioodi järgsed lõikuspeod, mida peeti aga Luua mõisas, toonases Kaarepere sovhoostehnikumi õppehoones.
Koos abikaasaga lõime kaasa näiteringis. Mäletan, et ühel valimistepäeval mängisime näidendit, kus tegelasteks röövpüüdjatest kalamehed ja nende jälitajad. Ühiselt kooliõpetajate näiteringiga tõime lavale Eduard Vilde “Vigased pruudid”.”
Helgi Kaeval on juhendanud Kaarepere rahvamajas naisansamblit ja naised laulavad tema eestvedamisel praegugi. Tema juhendamisel on tegutsenud ka laste käsitööring. “Praegugi käib minu juures neli tüdrukut meisterdamas. Voldime järjehoidjaid. Igasuguseid häid ideid leiab internetist. Kasutame ära soovitusi taaskasutuseks.”
JAAN LUKAS
