Läbi ajaloo on paljud hooned pärast ümberehitamist uue kasutamiseesmärgi saanud. 1936. aasta lõpul kohaliku tuletõrje seltsi eestvedamisel avatud Kaarepere rahvamaja valmis kunagise magasiaida ümberehitamise tulemusena.
1938. aasta sügisel peeti Kaarepere rahvamajas lõikuspidu. Postimehe andmetel pidas avakõne Tartu maavanem (maavalitsuse esimees) Heinrich Laur. Esinesid orkestrid ja laulukoorid, toimus koosviibimine pidulauas. Heinrich Laurist veel niipalju, et enne Tartusse tööle asumist oli ta olnud Viljandi maavanem. Laur valiti ka Rahvuskogu esimese koja juhatuse teiseks abiesimeheks.
Kaarepere näitering käis esinemas ka ümberkaudsetes paikades. 1939. aasta jõulupühade viimasel päeval esineti operetiga “Saatuse tee” Tabiveres. Postimees nimetas väljasõidu eesmärgiks külakosti pakkumist naabritele, kellega on alati hästi läbi saadud.
Olgu vahemärkusena lisatud, et 1939 tõi muudatusi ka paikkonna omavalitsusellu. Toonase haldusreformi käigus likvideeriti Kaarepere vald. Viimasele vallavanemale Karl Tobrole andis vallavolikogu valla aukodaniku tiitli. 1938 oli Tobrot autasustatud ka Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.
Kultuurielu jätkus Kaareperes ka Saksa okupatsiooni ajal. Postimehest loeme, et 1943. aastal esines siinses rahvamajas Tartu Akadeemiline Meeskoor Richard Ritsingu juhendamisel ja kontserdi andis Vanemuise ooperiprimadonna Maret Pank. Toonase Vanemuise lootustandev esilaulja emigreerus sõjapõgenikuna läände, töötas kõrge vanuseni Minneapolise ülikooli muusikakolledži professorina.
Eks kultuuri rahastamisele on tulnud mõelda kõikvõimalikel võimudel. Postimehest võib lugeda, et 1944. aasta veebruaris määrati Kaarepere vabatahtliku tuletõrjeühingu rahvamajale toetuseks 375 riigimarka.
“Rahvamajal tuli aga täita ka sõjast tingitud ülesandeid. Nii kohandati maja 1944. aastal Saksa võimude eestvedamisel laatsaretiks, kuhu toodi 1944. aasta lahingutes haavatasaanuid. Olen vestelnud mõnegi mehega, kes siin haavatuna lebanud,” rääkis kauaaegne Kaarepere kandi kultuuritegelane ja koduloolane Helma Kaeval.
Ajastu ideoloogiast tingitud ülesannete täitmist nõudis Kaarepere rahvamajalt nõukogude võim. 1945. aasta septembrikuu Postimehes on stalinlikus stiilis artikkel “Kontrolliti Kaarepere täitevkomitee tööd”: “Kultuuritöösse on tarvis tõmmata laialdased töötava rahva hulgad ja viia kultuuritöö iga üksiku töötajani. Ka rahvamajas pole kõik korras, sest õpetajad ei ole rahvamaja tööst abistavalt osa võtnud. Täitevkomitee kultuurikomisjoni esimehele tehti noomitus loiu suhtumise pärast valla hariduselu küsimuste lahendamisel ja valla täitevkomitee abistamisel, mille tagajärjel koolide remont on teostamata, koolid ja rahvamaja küttega varustamata,” kirjutatakse.
1946. aastal nimetati Kaarepere rahvamaja kultuurimajaks. 2000. aastal taastati kultuuriasutusele rahvamaja nimetus.
Kriitiline artikkel “Noored ja kultuuritöö” ilmus ka märksa hiljem Jõgeva rajoonilehes Punalipp. Teemat on arutatud rajooni täitevkomitee koosolekul. Sellest lähtuvalt kirjutakse nii: “Rahule ei saa jääda noorte osavõtuga Kaarepere kultuurimaja (sellist nime kandis asutus 1946. aastast) tööst. Siin piirdutakse ainult sisuvaeste puhkeõhtute korraldamisega, kus peale tantsu midagi ei pakuta. Lasteringid ei tööta üldse. Aktiivi on kultuurimajal äärmiselt vähe. Täiesti eemale on jäänud Kalevi kolhoosi noored.”
Tagantjärele on raske öelda, kuivõrd põhjendatud kriitika oli. Pealegi on kultuuritöö kohta väga paljud usinad arvamust avaldama.
Ammustes ajalehtedes ei puudu Kaarepere kultuurimajast ka hingekostutavamad arvamused. 1956 aasta Sirbis ja Vasaras kirjutakse ühe teatritrupi ringreisist mööda Eestimaad. Märgitakse, et Kaareperes võtsid teatrirahvast vastu külmad ruumid, hakati juba häält tõstma, kuid just siis asus juhataja ahju kütma. “Tõepoolest iga väiksemgi vastutulelikkus valmistab rõõmu,” on loos toonitatud.
Teenekas isetegevuslane Raili Tarma mälestab Kaarepere rahvamaja viiekümnendate aastate algusest. “Meie pere kolis Kaareperesse 1945. aastal. Lõpetasin siin seitsmeklassilise kooli, keskkoolis hakkasin käima Tartus. Kui vabadel päevadel kodukanti jõudsin, hakkasin käima rahvatantsuringis. Varsti liitusin ka segakooriga, kus laulsime koos emaga. Koori juhatas mäletavasti Kaarepere kooli direktor Johannes Peets.
Hiljem laulsin naiskooris Eha, kooria juhendas teenekas kultuuritöötaja Liidi Vaino. Ehas laulsid naised mitte ainult Kaareperest vaid ka Luualt, Palamuselt ja teistestki paikadest. Koor esines ka üldlaulupidudel Tallinnas. Jõgeva rajooni laulupeod toimusid toona Siimustis.”
Raili Tarma sõnul on Kaarepee rahvamajas olnud kogu aeg väga hea õhkkond. “Kultuurimaja direktoriks oli võimekas ja tasakaalukas majandusmees Herman Kolk. Tema abikaasa Tiiu Kolk töötas Kaareperes apteekrina (hilisem legendaarne Palamuse apteeker), kuid juhendas ka lauluansambleid ja saatis neid klaveril.”
“Kaarepere kultuurielule on väga palju kasuks tulnud raudteejaama olemasolu. Tänu tihedale rongiliiklusele tuli siia rahvast murdu kokku. Võimalus oli ka öösel koju saada, sest siis läbisid Kaareperet rongid Riiga ja Pihkvasse.”
“Juba siis kui elasin Puurmanis, teadsin et Kaareperes on tugeval tasemel taidlus. Sealsed isetegevuslased käisid minu toonases kodukandis esinemas. Ise kolisin Kaareperesse 1962.,ˮ meenutas kultuuritöötaja Helma Kaeval, kes ise naisansamblit juhendanud.
Ka Helma Kaevaliga läks jutt rongiliiklusele. Väärikas eas daamil on meeles, et öösel peatus rong Kaareperes kell 2.
JAAN LUKAS
