Kaarepere küla rahvas on juuli lõpus ikka küla- või kodukandipäeva pidanud. Tänavune kodukandipäev leidis aset möödunud laupäeval ning meenutas eri värvi kildudest kokku pandud mosaiiki.
Kaareperes on igat sorti meisterdamine au sees. Rahvamajas saab alailma teoks mõni sedalaadi koolitus või töötuba. Näpud sai tööle panna ka kodukandipäeval. Kristi Kleini juhendamisel sai valmistada salvrättidest rosette, Laine Pärna juhendamisel meisterdada näpunööri ning Urmas Udso juhendamisel taimmaterjalist kaunistusi.
Räpinas elav pensionärist pedagoog Urmas Udso oli oma töötoa sisse seadnud rahvamaja õuele püstitatud suurde telki. Sinna oli ta toonud mitmesugust kuivatatud materjali. Tema enda käte vahel valmis parasjagu üks toruja kujuga kaunistus.
“See on küllusesarv,” ütles meister kavalalt muiates. “Kuidas keegi seda kasutab, on juba iseasi. Naisterahvas paneks sellesse arvatavasti lilled, vanaisa peidaks aga piirkonnavoliniku eest ära puskaripudeli.”
Küllusesarve vormimise kõrvalt oli Udsol aega jagada juhiseid ka Piret Võsule, kes järveroost päikest meisterdas.
“Praegu pole kunstpäikest tuppa seinale vaja, aga talvel, kui päris päikest vähe, kulub see marjaks ära,” ütles Piret Võsu ja lisas, et kodukandipäeva lahedas atmosfääris on väga mõnus meisterdada: keegi räägib kõrval mõnusat juttu, kusagilt kostab muusikat ja muud melu.
Muusikat tegid kodukandipäeval vaheldumisi Läänemaalt pärit päevajuht Ivar Malmet ning kohalikud lõõtsameestest kaksikvennad Jaan ja Mihkel Reino. Ivar Malmet korraldas ka lõbusaid võistlusi. Kaks neist eeldasid täpset silmamõõtu. Naised pidid näiteks lõikama nööri otsast täpselt 53 sentimeetri pikkuse jupi ning mehed saagima märja lepakaika küljest täpselt kilogrammi raskuse tüki.
Kehakinnituseks pakuti kodukandipäevalistele külasuppi. Kel sellest väheks jäi, sai külakohvikust lisa osta. Ka garderoobi täiendamiseks oli kodukandipäeva täikal odavaid ja suisa tasuta võimalusi.
Teravaid elamusi
Sõna otseses mõttes teravaid elamusi pakkus ajaloohuvilise Hillar Kaevali väljapanek: ta oli rahvale näha toonud kirveste kollektsiooni, mis tavaliselt paikneb tema ema Helma asutatud Nurga talumuuseumis.
Kaarepere kodukandipäevalt käis nelja tunni jooksul läbi üle saja inimese. Praeguste kaareperelaste kõrval leidis aega kohale tulla ka mõni selle küla endine elanik. Üks neist, Vaido Suimets oli aastatel 1961-1966 Kaarepere jaamaülem.
“Kui mind pärast raudteetehnikumi lõpetamist 23-aastasena siia tööle suunati, olin Eesti kõige noorem jaamaülem,” meenutas Vaido Suimets. “Enne mind oli Kaarepere jaamaülemaks minu äi. Tema kolis koos ämmaga Kaareperest ära ja mina võtsin siin tema töö üle.”
Tema sõnul oli omal ajal raudteetöö plussiks see, et kui sind juba kohale määrati, siis said ka korteri. Kaareperes asus jaamaülema korter jaamahoone teisel korrusel ning pinda oli seal tervelt 110 ruutmeetrit. Palk oli jaamaülemal samas üpris nadi: 85 rubla kuus. Aga sellele andis lisa teenida.
“Jaama saabus ümberkaudsete majandite jaoks väetisevaguneid ja kui sellise üksinda tühjaks viskasid, võis kena palgalisa teenida,” meenutas Vaido Suimets. “Mööbli ostsimegi korterisse väetiseviskamisega teenitud raja eest.”
Ronge liikus tollal raudteel tunduvalt rohkem ja Kaarepere jaamas oli tööl suisa 15 inimest, peale jaamaülema viis jaamakorraldajat ja üheksa pöörmeseadjat. Endise jaamaülema sõnul olid jaama meestöötajad huvitaval kombel priid nii joomis- kui ka suitsetamispatust, küll aga leidus nende pahede küüsis olijaid naistöötajate hulgas.
Kaareperes töötamise ajast mäletab Vaido Suimets innukaid heakorratöid. Jaamatöötajate ühiste jõududega lammutati maha jaama ümbrust risustanud lagunenud hooneid ning istutati kenasid hekke. Hekitaimi, puuistikuid ja lilletaimi sai tollal tasuta ja piiramatus koguses raudteevalitsuse Elvas asuvast aiandist.
“Hekke istutasime koos pöörmeseadjatega. Kahe rongi vahel jõudis päris palju tööd ära teha,” ütles Vaido Suimets.
Kord oli kõva
Kord oli tema sõnul raudteel väga kõva. Kui jaamakorraldaja andis näiteks telefoni teel pöörmeseadjale korralduse saabuvale rongile tee ettevalmistamiseks, pidi pöörmeseadja öeldu sõna-sõnalt üle kordama: siis võis kindel olla, et ta kõigest õigesti aru sai.
Kõvale korrale vaatamata juhtus ka tollal raudteel õnnetusi.
“Minu enda vahetuse ajal jäi purjus mees Kaarepere jaamas kaubarongi alla, nii et puruksrebitud inimkeha tükid lendasid,” meenutas Suimets. “Isegi paljunäinud miilitsad ei suutnud minna neid kokku korjama. Mis mul siis muud üle jäi, kui ise hark kätte võtta ja need mehel seljas olnud musta kilemantli siss kokku tõsta.”
Laiem avalikkus tollal raudteel juhtunud õnnetustest aga suurt midagi teada ei saanud, sest kogu info salastati. Kui keegi juhtus fotoaparaadiga midagi jäädvustama, korjati aparaat ära ja film hävitati. Suur saladuseloor ümbritses ka sõjalise iseloomuga raudteeveoseid. Kui Tartu jaamast saabus vagun rakettidega, siis oli saatedokumentidelt näha ainult see, et nad on saabunud Tartust, kust nad algselt teele olid saadetud, seda välja lugeda polnud võimalik.
“Ning igas järgmises jaamas adresseeriti saadetis ümber, nii et ka veose sihtkoht jäi saladuseks,” ütles Vaido Suimets ja lisas, et pärast Kaareperest lahkumist oli ta veel kümme aastat Tapa kaubajaama ülem, siis kaks aastat Tartu jaamaülem. Seejärel lahkus ta raudteetöölt. Mees arvas, et ta võiks oma raudteelaseelust suisa raamatu kirjutada. Sellest saaks üks päris tahe lugemine.
Kaarepere kodukandipäeva lõpetuseks saabusid külla Jõgeva aleviku motomatkajate klubi Must Leegion ja Tallinna klubi Pikne esindajad. Nad olid samal päeval osalenud Sinimägedes toimumud 20. Relvagrenaderide diviisi veteranide kokkutulekul.
“Meie sõprusklubi Pikne esindajad on käinud Sinimägede kokkutuleku korraldajatel abiks juba mitmel aastal, tänavu läksime ka meie,” ütles Musta Leegioni kapten Kalle Vilms.
“Motomatkajad otsustasin meie kodukandipäevale kutsuda selleks, et meie kohalikud võrrihuvilised näeksid, et motomatkamine võib olla ka tõsine harrastus,” ütles kodukandipäeva peakorraldaja, Kaarepere rahvamaja juhataja ja külaseltsi eestvedaja Helgi Kaeval.
Kodukanddipäeva korraldamist toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
RIINA MÄGI
