|
|
Kääpal peeti möödunud laupäeval laata ning tähistati Kalevipoja muuseumi sünnipäeva. Kümne tegutsemisaasta jooksul on muuseum etendanud olulist rolli piirkonna arengus. |
Sisukas päev algas laada avamisega. Kauplejaid oli küll mõõdukalt, ent potipõllumehed võisid leida päris suures valikus lille- ja köögiviljataimi ning puu- ja põõsaistikuid. Kui mullu kevadel oli tippsibul päris suur defitsiit, siis nüüd oleks seda Kääpa laadaltki kasvõi terve põllu jagu osta võinud.
“See on ehtne Peipsi-äärne sibul, mis mitu mugulat alla kasvatab,” ütles Kalevipoja laadale kauplema tulnud kolkjalanna, kes oma nime lehes näha ei tahtnud. “Paraku on viimasel ajal välismaalt nii palju sibulat ja tippsibulat sisse toodud ning seda Peipsi sibula pähe müüdud, et meie aus kaup kipub müümata jääma. Ühest küljest sellepärast, et importsibulat müüakse odavamalt, teisest küljest sellepärast, et inimesed enam ei usugi, kui sa väidad, et pakud tõelist Peipsi sibulat.”
Peipsi hõngu tõi laadale ka Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu. Nende telgi juures keetsid Rutt ja Urmas Pirk ning Kersti Oja kalasuppi.
“Suppi keedame kallist ja heast Peipsi kalast — kohast ja ahvenast,” ütles Rutt Pirk. “Veel läksid supi sisse kartul ja porgand. Sortsu viina paneme ka, et Neptunit meeles pidada: ega tema suu seinapragu ole.”
Kui supp valmis, sai suur pada tühjaks nii kiiresti, nagu oleks Kalevipoeg ise sööjate hulgas olnud.
Ideed eeposest endast
Kalevipoja muuseumi sünnipäevapeol, mis algas tund pärast laada avamist, tõdes Saare vallavolikogu esimees Aivar Kütt, et sadade valla elu puudutavate otsuste hulgas, mida volikogu vallale omavalitsusliku staatuse andmisest möödunud kahekümne aasta jooksul vastu on võtnud, on muuseumi asutamise otsus olnud üks olulisemaid. 2001. aastal suleti nimelt Saare Põhikool ning tänu otsusele koolihoonesse muuseum rajada ei jäänud see suure emotsionaalse ja vaimse väärtusega paik tühjana lagunema.
“Idee pühendada muuseum just meie muinaskangelasele Kalevipojale, kes eepose teksti järgi oma mõõga siiasamasse Kääpa jõkke kaotas, tuli minu teada vallavalitsusest või –volikogust,” meenutas muuseumi esimene juhataja Viivi Lani. “Idee oli hea, ent minu kui endise ajalooõpetaja jaoks oli Kalevipoja temaatika algul üpris võõras. Nii et kõigepealt lugesin eepose mitu korda eest tahapoole ja tagant ettepoole läbi. Eepos ise ongi muuseumi ekspositsiooni kujundamisel ammendamatu ideede allikas.”
Ühe esimese asjana palus Viivi Lani kunstihuvilisel Terje Kõrel joonistada sarja “Kalevipoja” sündmustikku illustreerivaid pilte, millelt leiab ka tekstikatkendeid.
“See pildiseeria seletab eepose nii ilmekalt lugude kaupa lahti, et mõnigi seda näinud õpilane on oma “Kalevipoja”-teemalise koolitöö tehtud saanud eepost lugemata,” ütles Viivi Lani muiates.
Peale Kalevipoja-teemalise on muuseumisse kogunenud hulk koduloolist materjali. Kohalikele inimestele on muuseum väga hingelähedane ning nad annetavad sinna vanavara hea meelega.
“Kümne aasta jooksul on meie muuseumis käinud ka väga prominentseid tegelasi,” ütles Viivi Lani. “Üks neist, kirjanik Mihkel Mutt oli meie lihtsast külahõngulisest kodulooalasest väljapanekust väga vaimustuses ning ütles, et ärgu me seda mingil juhul klaasivitriinide mängutoomisega ära rikkugu.”
Hooaeg alanud
Muuseumi praegune juhataja Ulvi Tamm on selles ametis olnud veidi rohkem kui aasta. Varem pidas tegi ta samas giiditööd.
“Hooaeg algas meil umbes kuu aega tagasi,” ütles Ulvi Tamm. “Sestpeale on õpilasgruppe käinud päris tihedalt. Hästi palju on tellitud just eeposekoolitusi. Ka juhuslikke möödasõitjaid käib. Pole harvad juhud, kui inimene õhtusel ajal muuseumi juurest helistab, et tahaks majja sisse ka vaadata. Olengi siis läinud ja muuseumiuksed lahti teinud.”
Kas lastekaitsepäevast tingituna või muul põhjusel, aga eriti palju gruppe soovib muuseumi tulla 1. juunil. Nüüd peabki muuseumi juhataja hinge kinni, et kõik grupid õigel ajal kohale tuleksid, sest kui keegi graafiku hilinemisega nihkesse lükkab, siis jäädakse teiste teenindamisel ajahätta.
“Külastajaid käib meil iga aastaga ikka rohkem,” ütles Ulvi Tamm. “Peale kaugemate külaliste on meil aga endiselt teretulnud kohalikud inimesed. Tähistame siin emakeelepäeva ja küüditamise aastapäeva, korraldame näitusi ja muid üritusi.”
Ulvi Tammgi rõhutas, et kohalikud inimesed on usinad muuseumile vanavara annetama ning enamikule toodud esemetele püütakse ekspositsioonis ka koht leida.
“Tõstamegi siin kogu aeg asju ümber, et uusi esemeid ära mahutada,” ütles Ulvi Tamm. “Giidijuttu ajame me eelmise juhataja Viivi Laniga ka veidi erinevalt. Nii et isegi need õpetajad, kes õpilastega korduvalt muuseumis käinud, tunnistavad, et uuesti tulles on jälle huvitav, sest nii palju on muutunud.”
Kalevipoja muuseumi suurejoonelistest ümberkujundamis- ja nüüdisajastamiskavadest on Vooremaaski juttu olnud. Praegu seisavad nende teostamine Ulvi Tamme sõnul raha taga. Viivi Lani sõnul pole aga kõik kohalikud uuendamiskavadest sugugi vaimustuses. Näiteks kaheldakse, kas vana koolimaja pööningule mitmesuguste atraktsioonidega nn põrgu rajamine omal ajal rahva raha eest ehitatud hoonele surmahoopi ei anna: vana maja konstruktsioonid ei pruugi suurenenud koormusele ju vastu pidada. Kahju oli Viivi Lanil ka sellest, et katkenud on muuseumis kirjandusõhtute korraldamise traditsioon. Omal ajal leidnud neil Linda Olmaru eestvedamisel käsitlemist paljude eesti kirjanduse ja hariduse suurkujude elulood ja looming.
Muuseumi sünnipäevapeo ajal käis selle kõrval asuva rahvamaja teisel korrusel usin kudumistöö: igal soovijal oli seal võimalus Aili Reinthali juhendamisel kududa oma triip pikka-pikka kaltsuvaipa, mis leiab tulevikus koha muuseumi ekspositsioonis.
Laada- ja sünnipäeva lõpetasid Assikvere külateatri etendus ning Kalevipoja jõukatsumised. Kaheksa rammumehe osavõtul peetud võistlus koosnes kahest alast: haabja vedamisest ja kiviviskamisest. Mõlemal alal oli parim ja võitis seega ka kogu võistluse Romek Velt Jõgevalt, teist ja kolmandat kohta jäid jagama Saare valla noored spordimehed Siim Raja ja Sten Veelak. Esimene on tuntud jõutõstjana, teine kolmikhüppajana.
i
RIINA MÄGI
