Lapsepõlv tuletab end meie argi- ja pidupäevades, meie mõtetes ja tegudes vahel kõige kummalisemal kombel meelde. Lapsepõlve tagasi vaatamine võib lahendada mõne probleemi, aga võib pakkuda ka lihtsalt vaheldust halli argipäeva. Jõgeva maakonna kunstnike tänavune ühisnäitus vaatabki tagasi autorite lapsepõlve.
Põltsamaa kunstiseltsi hallatav galerii pART on natuke „kreisi“ õhustikuga näitusepaik. Eksperimenteeriv ja avantüristlik vaim tunneb end seal koduselt. Maakonna kunstnike ühisnäituse korraldamisel ilmnes avantürism selles, et kindlat kuraatorit näitusele ei määratudki. Põltsamaa kunstiselts kuulutas mõned kuud enne avamist välja vaid teema ning andis teada, mis kuupäeval ja kellaajal autorid — kõik jõgevamaalased, kes end kunstnikuks peavad — kohale tulla ja oma taiesed üles riputada võivad.
Olgem ausad, igas olukorras nii lõtvade vabaduspiiridega näituse korraldamise viisi katsetada ei tasuks, aga antud juhul risk õigustas ennast. Õigustas end ka teemavalik: lapsepõlv inspireerib igaüht, ka kunstnikke.
Kui näitus avamispäeva, 10. oktoobri õhtupoolikuks valmis oli saanud, selgus, et 23 kunstnikku on kohale toonud 27 tööd. Autorite hulgas on ka mõned, kes Jõgevamaal ei ela, kuid omavad meie maakonnaga mingit sidet. Tartu Ülikooli maaliõppejõud Jüri Kask näiteks sõidab Kolga-Jaanis asuvas sünnikodus käies pidevalt Põltsamaalt läbi ning on galeriis pART juba mitu enda ja oma õpilaste näitust teinud. Päris vahva, kui sellised korüfeedki endal väikese Jõgevamaa-identiteedi iva küljes tunnevad olevat!
Lapsepõlvele on autorid lähenenud otsesemaid ja käänulisemaid teid pidi. Üks sirgjoonelisemaid teid on olnud omaenda lapsepõlvepiltide kasutamine — kas suisa fotona või foto põhjal valminud maalina. Heli Järv on oma lapsepõlvefoto asetanud näiteks laiadest vanadest laudadest massiivsesse raami, nii et raam muutub fotost justkui olulisemakski. Piret Järv astub sealt sammu edasi: tema on lillelisel aasal mängiva väikese tüdruku mustvalgest fotost arendanud välja videoinstallatsiooni. Liikumatu mustvalge tüdruk on endale selga saanud värvilised liikuvad haldjatiivad. Päriselus ja palja silmaga neid ei näe, installatsioonis on need nähtavaks saanud — justkui tõestamaks, et on hetki, mil nähtavast olulisem on nähtamatu liikumine.
Võilill ja raamatupäike
Üsna sirget otseteed lapsepõlve on kasutanud ka näiteks Aime Gretško, kes jäädvustanud idüllilise stseeni aias einestavast perest, ja Maie Luht, kes kujutanud võililleseemneid laiali puhuvat tüdrukut (teate te kedagi, kes lapsepõlves sel viisil lustinud poleks?), vanaema kahe lapsega aasal jalutamas ning jõuluvana (aga võib-olla hoopis näärivana?) lapsele pai tegemas. Robert Suvi on jäädvustanud Pedja jõe äärse vaate, mis tuttav Jõgeva alevikus veedetud lapsepõlvest. Jaan Luik on aga vaatajate ette toonud oma esimesed, 1960. aastate algusest pärit katsetused skulptuuri vallas.
Emotsioonide laviini võib aga esile kutsuda ka teistsugune lähenemisviis. Raamatusõber kaifib kindlasti Margit Karu taiest „Raamatupäike“, millel päikesekiired koosnevad lapsepõlve lemmikraamatute kaantest. Mõttemängude harrastajale meeldib kindlasti Ene Kõnnussaare poroloonmattidest kuubik, mille saab täheklotsideks lahti võtta ning tähtedest lapsepõlvega seonduvaid sõnu moodustada. Elita Järvela „KALLI LAPSe KALLIs LAPSepõlv“ mängib vaimukalt sõna „kallis“ kahetähenduslikkusega: taies on kokku pandud nimelt autori poja poolt lapsepõlves joonistatud rahatähtedest ja pärisraha fotokoopiatest.
Head kavatsused
Eike Salu „Head kavatsused“ kisub juba psühhoanalüüsi valdkonda. Avamisel tuletanud autor nimelt meelde, kuidas ta lapsepõlves hommikul tõustes ikka päev otsa hea laps tahtis olla, aga kuidas ta õhtuti üsna sageli pettunult tõdema pidi, et tema head kavatsused ühel või teisel põhjusel liiva on jooksnud. Taies koosneb lapsepead kujutavast pliiatsijoonisest ning nöörile riputatud lapserõivastest ja –jalatsitest. Veelgi tugevama psühhoanalüüsi maiguga on Ethel Hakkaja taies „Kingitus“, mille idee sai autor ühelt teraapiaseansilt. Autori sõnul on vaatajad selle taiese kohta algsest ideest hoopis kaugele minevaid tõlgendusi leidnud ja see ongi huvitav.
Avastamisrõõmu jätkub lapsepõlve teemalisel näitusel igatahes tükiks ajaks. Näituse avamisel jätkus kauaks ka maitsmisrõõmu: sinna võtsid kunstnikud nimelt kaasa oma lapsepõlve lemmiktoitu ja seda sai kokku päris suures koguses.
Põltsamaa lossihoovi galeriis pART saab maakonna kunstnike ühisnäitust vaadata küll vaid ülehomseni, ent uus võimalus samade taiestega tutvumiseks saabub jaanuaris, mil need pannakse välja Jõgeva kultuurikeskuse galeriisse.
Põltsamaa pARTis avatakse pühapäeval kell 16 Ene Parsi tekstiilinäitus „Uuesti uus“. Samas majas asuvas kunstikooli savikojas saab aga 10. detsembrini vaadata näitust „Rooma
„Lapsepõlv“ on juba kolmas maakonna kunstnike ühisnäitus. Sarnane ettevõtmine on plaanis ka tuleval aastal. „Lapsepõlve“ avamisel käidi selle tarvis välja valik teemasid, millest sobivaimaks hääletati Sirja Ohaka pakutud „Aega on“.
i
RIINA MÄGI
