Kasvavate puude laasimise all mõeldakse puutüvedelt nii surnud kui ka elusate okste lõikamist puidu kvaliteediomaduste parandamise eesmärgil. Okste eemaldamisega soovitakse suurendada puidu tihedust, vähendada keerdkasvu, tüve koondelisust ning oksakohtade arvu tüve alaosas.
Laasimisega võivad kaasneda ka soovimatud kõrvalmõjud: lõikekohal koorearmid ja vaigupesad, laasimata okste läbimõõdu suurenemine, puude konkurentsivõime vähenemine ning mõningatel lehtpuudel vesivõsude teke. Valede laasimisvõtete kasutamine võib vähendada puude vastupanuvõimet seenhaigustele.
Puuliigi ja puistu valik
Esmaseks valikukriteeriumiks on puuliigi laasumisvõime. Laasuvuse kiirust mõjutavad puistu päritolu, kasvukoht ja tihedus. Varjutaluvad puuliigid laasuvad aeglasemalt kui valguslembesed. Seega Eesti tingimustes tasuks laasida põhiliselt vaid mändi, kuuske ja kaske, kuid otstarbekaks võib osutuda ka väärislehtpuude (tamm, saar) laasimine.
Laasimist võiks kasutada eelkõige puistus, millel on potentsiaali kasvatada kõrgekvaliteedilist puitu (I, II, ja III boniteet). Okaspuupuistutest on puidu tehniliste omaduste poolest selleks sobivaimad II ja III boniteedi puistud. Valides latiealist metsa laasimiseks, tuleks hinnata puistu tervislikku seisundit, kalduvust nakatuda seenhaigustesse, liitust ja okslikkust. Mõistlik oleks valida välja hektari kohta 500–600 puud, mis on hea tervisliku seisundiga, täiusliku tüvevormiga, hästiarenenud ühtlase võraga ja millel on potentsiaali kasvada valitsevaks või kaasvalitsevaks.
Eluspuude laasimisega tuleks alustada kohe peale noorendiku liitumist, kui puu rinnasdiameeter on vahemikus 5–12 cm või kõrgus 9–10 meetrit. Eelkõige tuleks siiski lähtuda rinnasdiameetrist.
Laasimise kõrgus ja aeg
Laasimist võib teha ühe- või mitmeetapiliselt. Üheetapiline laasimine ei ole nii levinud, sest siis peaks laasima liiga jämedas puistus, millega väheneb oksavaba puidu hulk ning suureneb seenhaiguste oht. Seetõttu on otstarbekas laasida kahe või ka kolmeetapilisena. Kahe laasimiskorduse vahelise aja pikkus sõltub eelmise etapi laasimiskõrgusest ja diameetrist. Üldiselt on õige aeg järgmiseks laasimiseks siis, kui diameeter soovitaval laasimiskõrgusel on üle 5–6 cm. Seega tuleks kaheetapilisel laasimisel esimesel korral laasida 2–3 meetri kõrguseni ja 6–7 aasta pärast eemaldada oksad kuni 6 meetri kõrguseni.
Üldiselt ollakse seisukohal, et mõõdukas elusokste laasimine ei kahjusta puud oluliselt. Laasitavate okste diameeter ei tohi ületada 2–3 cm, sest vastasel juhul on lõikehaav liiga suur ning selle kinnikasvamine aeglane. Elusokste lõikamisel tuleb vältida oksamõigu vigastamist ja pika oksajupi jätmist tüvele, mis võib soodustada seenhaigustesse nakatumist. Surnud oksad tuleks lõigata nii tüve lähedalt kui võimalik, et kiirendada haavade kinnikasvamist.
Sobivaim aeg laasimiseks on hilistalv
Haavade kinnikasvamise kiirus ja laasitud puude tervislik seisund sõltuvad laasimise aastaajast. Sobivaimaks ajaks elusokste laasimisel on puu puhkeperiood – hilistalv, varakevad või sügis. Männil võib kuivanud ja noortes (20–25 aastat) puistutes ka nõrgenenud elavoksi laasida aastaringselt. Kuusel võib kuivanud oksi laasida puu puhkeperioodil, noortes kuusikutes aasta läbi, kui oksad pole jämedad. Kuusikutes võib peale laasimist tänu metsaaluse avamisele kaasneda põdrakahjustuse oht.
Kasel tehakse esimene laasimine siis, kui puud on 7 meetri kõrgused. Esimese võttega laasitakse ca 3 meetri kõrguseni. Teist korda laasitakse kaski vanuses 20–30 aastat ja ca 5 meetri kõrguseni. Sobivaim aeg kaasikute laasimiseks on jaanipäevajärgne aeg kuni augusti alguseni, siis on kased parimas kasvuhoos ja võimelised võitlema mädanikutekitajatega ning lõigatud okste kodarikud kasvavad paremini kinni. Laasitakse nii surnud kui elusad kuni 1cm läbimõõduga oksad. Mädaniku levikuoht suureneb võrdeliselt oksa läbimõõdu suurenemisega.
Laasimiseks kasutatavad tööriistad
Lihtsaim tööriist on tavaline kaigas, mis on küll kuivade okste laasimiseks väga tõhus, kuid jätab okste murdumiskohad ebatasaseks ning töötamisel põrutab käsi. Kiin sobib peente okste laasimiseks, kuid piiratud on töökõrgus ning varitseb oht vigastada puu koort. Laasimiseks on vähesobiv oksasaag, millega töötades kaasneb oht vigastada oksakodarikke.
Kergete ja liikuvate teradega oksakäärid võimaldavad lõigata tüve lähedalt. Nende kasutamise puuduseks on piiratud töötamise kõrgus, samuti võivad oksakillud lõikeorganite vahele kinni jääda.
Parim töövahend on teleskoopvarrega universaallõikur, millega oksad näpistatakse puu küljest.
Mootoriga laasimismasinatest võiks kasutada teleskoopvarrega oksasaagi, millel on võimalik seadistada varre pikkust, kuid selle kasutamise puudusteks on koorevigastuste tekkimise võimalus, müra ja heitgaasid.
MÄRT BRATKA,
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse juhtivspetsialist
