Eesti põllumajandus on juba mõnda aastat kasutanud hooaja- ja ka muudel töödel teistest maadest, eriti just Ukrainast pärit tööjõudu. Nüüd on hooajatöölised sattunud eriolukorra tõttu keerulisse seisu.
Eriolukorra ettekirjutuste järgi ei pea Eestis viibivad välismaalased Eestist lahkuma, kui kojuminek on takistatud. Neil, kellel oli 12. märtsi seisuga seaduslik alus Eesti viibida ja kellel on takistatud koju tagasipöördumine, on seaduslik alus Eestis ajutiselt edasi viibida ning viibimisaja pikendamise taotlust esitada pole vaja. Küll peavad enne viibimisaluse lõppu Eestist lahkuma välismaalased, kelle elukohariiki tagasipöördumine ei ole takistatud.
Et politsei- ja piirivalveamet (PPA) rakendab ressurssi viiruse leviku tõkestamiseks, ei menetleta ajutiselt viisade, viibimisaja pikendamise, elamislubade, elamisõiguste ja lühiajalise töötamise registreerimise taotlusi. Uusi taotlusi võetakse küll vastu, kuid otsuseid nende suhtes ei tehta. Küll jätkab PPA lühiajalise töötamise registreerimise otsustamist nende välismaalaste puhul, kes viibivad praegu Eestis.
Ukraina väärt töömehed
Kehtestatud on erisus, mis lubab Eesti ja Läti elanikel naaberriigis tööl käia ja koju naasta, ilma et nad peaksid 14 päevaks koju jääma. Samal ajal, kui Eestis viibimine, juhul kui lahkumine on keeruline, on lubatud, siis pärast tööloa lõppemist see inimene töötada enam ei tohi.
Viljakasvatajal Urmas Jukkumil jäid kaks võimalikku töömeest vormistamise taha Eesti saatkonnas Kiievis. „Teised kaks taotlust sai ära saadetud PPAsse, aga neid praegu ei menetleta,“ ütles Jukkum.
Praegu on ta palganud mõned Eesti töömehed, sest kuigi mõndagi saab edasi lükata, on talus alati midagi teha. „Ukrainlastest on kahju, nad oskavad masinatega töötada ja teha kõike, külvist lõikuseni. Mul on nendega juba mitme aasta kogemus, selliseid mehi Eestist naljalt ei saa, need on juba mujal ametis,“ ütles Jukkum.
Üks põhjus, miks ta ukrainlasi tööle võtab, on see, et nemad tulevad tööle eesmärgiga võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult rohkem raha teenida. „Nad tahavad töötada seitse päeva nädalas 12 tundi järjest, kui vaja, ja hooajal on seda vaja,“ märkis ta.
Võrreldes eestlastega on loomulikult vahe palgakulus. „Ma maksan hea meelega heale töömehele head palka. Pealinna palkadega ei saa neid muidugi võrrelda. Pean mõtlema, kas kohustused panga ees saavad täidetud, sest Eestis on põllumajandustoetused ju väiksemad kui suuremas osas Euroopa Liidus,“ rääkis Jukkum.
Töötahe ja oskused
Peamine, mis samas ettevõttes juba töötanud meestele eelise annab, on nende töökogemus ja tänapäevaste masinate tundmine, oskus neid reguleerida ja lihtsamaid asju remontida. „Töömehega talus on nii, et ta peab iga põldu tundma, iga põllu jaoks tuleb masinad eraldi reguleerida – esimese aasta ta õpib. Peamine on tahe teha asja paremini, mitte lihtsalt ja kiiresti valmis saada.
Kui mul ka selline Eesti inimene on, töötab ta ühe hooaja üheksa kuud ja läheb otsib vahepealse ajaga endale uue töökoha. Ukrainlased teenivad siin aga üheksa kuuga rohkem kui seal aastaga,“ selgitas Jukkum, miks tema Ukraina töölised järgmisel aastal jälle tulevad.
„Leiva hind sellest sügisel kallim küll pole, see sõltub pigem saagist Euroopas ja mujal maailmas ning sadadest teguritest veel. Kui asjad õigel ajal ja hästi tehtud ei saa, on põllumehe rahakott tunduvalt õhem,“ lisas ta.
Sadala Agro juhatuse liige Ahti Kalde ütleb, et ukrainlasi töötab neilgi, kuigi enamasti pakuvad nad tööd ikka oma inimestele. „Küsimus ei ole kivikorjajates, vaid spetsialistides,“ ütles ta.
Kalde mõistab ka riigi seisukohta, et tööd peaks neis oludes andma eelkõige oma inimestele. „Meie vabad töökohad on töötukassas näha ja tööle on võimalik tulla kõigil soovijail. Eesti loomakasvatus ei püsi ainult Ukraina või ainult Eesti tööjõul, need täiendavad teineteist. Selge on, et praegu kipub tasakaal paigast nihkuma. Olen samuti seisukohal, et neil, kes siin praegu on ja kes võivad elamisloa lõppemise järel paigale jääda, on lahkumine keeruline. Nad ei lähe ju jala seljakotiga piirile, neid peaks kuidagi lennukitäie kokku korjama, sest tavalende ju ei toimu – neil võiks ikka lubada edasi töötada pärast tööloa lõppu. Praegu tuleks loobuda bürokraatlikest tõketest,“ rääkis Kalde.
Jõgevamaa põllumajandustootjate liidu juhatuse liige Raul Soodla seevastu arvas, et seis on väga nutune. „Välistööjõud võib siin töötada niikaua, kui tööluba kehtib, elamisloa lõppemisel võiks ta eriolukorrast lähtuvalt küll siia jääda, kui lahkumine on keeruline, aga kui tööluba lõpeb, siis töötada ei tohi ja praegu lubasid läbi ei vaadata ega pikendata,“ selgitas ta.
Soodla sõnul enamik neist inimestest, kes põllumajanduses töötavad, elavad ja tegutsevad maal, kus nagunii kokkupuutumist vähe ja nakkuse levimise oht väiksem. „Mu meelest võiks lubada neil, kes on endale töötamise kohaks Eesti valinud ja soovivad siin edasi töötada, ikka jätkata.
Nutune seis
Põhimõtteliselt kasutatakse neid inimesi hooajatöödel, ehitusel ja lautades. Seal on olukord kõige teravam ja isegi kiirelt kasvava tööpuuduse korral pole tõenäoliselt palju neid, kes linnast maale lüpsjaks tuleks. Julgen öelda, et pea kõigis Jõgevamaa lautades on tööl lüpsjaid Ukrainast. Me ei saa viia asja niikaugele, et tuleb hakata piimatootmist lõpetama. See on osa meie toidujulgeolekust. Näeme ju praegu, kui tugev see Euroopa solidaarsus kriisi ajal on. Kui nüüd ka veel aru ei saada, kui oluline on oma toidutootmine, siis ma ei oska enam midagi öelda,“ oli Soodla tõsiselt mures.
Sellega, et uute töötajate sissetoomine on praegu risk, oli ta muidugi nõus.
„Meie põllumajandusettevõtetes, Mangeni PM OÜs, Kõo Agro OÜs ja Õnne Piimakarjatalu OÜs töötab praegu 78 inimest, kellest kolm on Ukrainast pärit,“ kirjutas nende ettevõtete tegevjuht Maarika Susi Vooremaale.
„Meie Ukraina töötajate lühiajalised tööload lõpevad juunis-juulis, loodetavasti selleks ajaks on olukord Eestis natuke rohkem stabiliseerunud ning vajaduse korral saame endale palgata uued töötajad kas Eestist või töötajate puuduse korral mujalt. Enamik põllumajanduses olevast võõrtööjõust on hooajatöölised. Tavaliselt taotletaksegi maksimaalne, 270-päevane töötamise luba. Murekoht on hooajatöötajate tööaja pikendamine, mida erandkorras teha pole võimalik,” lisas Susi.
Tema sõnul annaks see võimaluse jätkata valdkonnapõhise töötasu maksmisega. Teine võimalus on taotleda töötamise luba teistel alustel, töötades 12 kuud 15 kuu jooksul, kuid siis tuleb töö tasustada Eesti eelmise aasta keskmise palga ulatuses, olenemata sellest, kas valdkonna töötasu sinnani üldse küündib.
„Peaksime maksma alates 3. märtsist normtööaja eest vähemalt 1407-eurost brutopalka, mis pole meie oludes võimalik. Meie palve on valitsusele, et vajaduse korral saaksid ettevõtted erandkorras ka hooajatöötajate tööluba kolme kuu võrra pikendada. Loomulikult eelistaksime töötajaid Eestist, kuid kahjuks pole põllumajandus väga populaarne ega ka kerge valdkond ning tihti võib tööaeg hooajal minna pikale. Need ongi põhjused, miks töötajaid on keeruline leida,” rääkis Susi.
Kuigi nüüd räägitakse pidevalt, et tööpuudus kasvab, siis kasvab see ju peamiselt linnades. „Ma küll ei näe võimalust, et inimesed hakkaksid linnast maale tööle käima, välja arvatud juhul, kui põllumajandustootja asub linna lähistel. Kütuse hinnad on endiselt kõrged ning tööl peaks käima ju oma autoga, mis tõenäoliselt „sööb“ suure osa sissetulekust ära, ka pole paljudel üldse transpordivõimalust. Ühistranspordiga põllumajandussektoris tööle ja koju pole võimalik saada – see pole töö, mida tehakse tööpäeviti kella 8–17. Meil on laudas töö 365 päeva aastas ning osaliselt öötundidelgi,“ selgitas olukorda Susi.
ANDRA KIRNA
