Täna möödub seitsekümmend aastat päevast, mis muutis Eesti ajalugu. 14. juunil 1941 avaldus ühe totalitaarse võimu totaalne vägivald okupeeritud riigi territooriumil, vallutatud rahva kodanike kallal. See võõrvõimu koletislik tegu, mida kvalifitseeritakse inimsusevastase kuritööna, tähendas tuhandetele perekondadele isiklikku tragöödiat. See tähendas surma, vanemate lahutamist lastest, perekondade lahutamist oma kodust. See oli võõrvõimu soov – pillutada laiali meie rahvas, hävitades meie parimad pojad ja tütred. Katse lõhkuda Eesti ning hävitada mälestus omariiklusest ja võimalus iseseisvuseks.
Meie hulgas on siiski inimesi, kes pääsesid tollest hävituskatsest eluga. On perekondi, kellel õnnestus tulla tagasi Eestisse ja kasvatada üles uued põlved. Need inimesed väärivad meie austust.
Head kaasmaalased! Asetades täna pärjad ja lilled mälestussammastele üle Eesti, mälestagem nende saatusekaaslasi, oma kaasmaalasi, kellest said kuritegeliku kommunistliku režiimi süütud surmaohvrid.
Jah, juuniküüditamisega 1941 vajutati jälg Eesti ajalukku – Eesti rahvas pidi neil päevil ja öil tunda saama esimest nii massilist inimsusvastast kuritegu, kus kommunistlik totalitaarrežiim avas end kõige jõhkramast küljest. Unistust iseseisvast, demokraatlikust Eesti Vabariigist ei õnnestunud rahva seest aga välja juurida. Vastupidi: riiki ei õnnestunud hävitada, see küpses rahva põues nii siin kui sealpool raudkangast. Ja kui tuli aeg, siis sai õigus ikkagi võidu ja juriidilisest järjekestvusest on nüüdseks tõusnud turvaline ja kaunis, rahvusvaheliselt edukas Eesti Vabariik. See, mida me tunneme ja näeme enda ümber praegu.
14. juuni 2011
i
TOOMAS HENDRIK ILVES
ANDRUS ANSIP
