Tänavu juulis, kaks päeva pärast Suure Prantsuse revolutsiooni ja BastilleŽi vallutamise aastapäeva toimus Euroopa Liidus jäätmerevolutsioon. Ajalooks said kõik EL-i nõuetele mittevastavad ladestuskohad – seda nii Eestis kui ka enamuses teistes liikmesriikides (mõnel riigil kehtib siiski veel liitumisel saadud üleminekuaeg).
Kõik see oli EL-is laiemalt teada juba aastal 1999 (Eestis 2001 juunist), kui jõustus nn prügilamäärus. Kui endisel Lääne-Saksamaal (jm Lääne-Euroopas) asuti endiste prügiaukude arvu järsult vähendama juba 70-ndate algul (Saksamaal 50 000-lt 500-ni), siis Eestisse jõudis see teadmine suuresti EL-i kiirustamise tuhinas.
Jäätmekäitlus on ühiskondlike arutelude ääremaa – ebameeldiv ja tühine teema paljudele, meenudes vaid siis, kui sodi on laiali või jäätmeveo hinnad tõusmas. Ka see eristab meid vanast Euroopast, kus tajutakse, et tarbimisühiskonna elustandard on privileeg, mis peab sisaldama ka tarbimispeo jääkide koristamise kohustust. Samas, ega Eesti probleemid ole erilised, Soomeski oli veel 10-15 aastat tagasi probleeme prügistamise, maanteeameti konteinerite muutmisega küla prügimäeks jne. Paraku on Eestis kõike seda negatiivset suurusjärgu võrra enam, sest puudub tõsine arutelu ja struktuurne valmisolek.
Kartulikoored maa ja mere taha?
Juulikuu suure muutuse sisu oli vanade ehk ilma põhjata ja nõrgvee kogumise ning puhastuseta prügilate sulgemine, sest keskkonnale on need suureks riskiks. Hulk selliseid prügilaid suleti juba alates aastast 2001, neist enamus on nüüdseks ka korrastatud. (Ka praegu suletutele pakub EL korrastustöödeks kokku 600 miljonit krooni toetusraha). Suuremat tähelepanu on pälvinud muudatuste mõju teenuse hinnale, sest see arvatakse olevat otseseoses veokaugusega. Siiski ei sõltu hind veokaugusest otseselt. Läänemaa segajäätmed veetakse juba üle kahe aasta 140 km kaugusele – ometi on seal teenuse hinnad madalamad kui Pärnus, kus prügila on suisa linna kõrval, kuid paraku pole suudetud rakendada korraldatud jäätmevedu.
Teenuse hinda ei määra niivõrd veokaugus, kuivõrd just tehnilised (ümberlaadimine) ning korralduslikud asjaolud. Eeldatavalt suunab suurem kulu mõtlema ka jäätmekoguse vähendamisele. Uuringud näitavad, et seni ladestatud olmejäätmetes on 30-35 protsenti köögijäätmeid ehk üldistatult kartuli- ja banaanikoori. Nii Saare- kui ka Võrumaal teeb see aastas kokku umbes 2000 tonni. Aga miks peab kartulikoori sellises koguses maa ja mere taha vedama? Ehk tuleks korraldada nende liigitikogumine ja kompostimine kohapeal?
Sama kehtib paberi, pakendite jms kohta. Senine 700 krooni/tonn ladestamise eest kohalikus prügilas tundus sedavõrd odav, et ei motiveerinud sortima. Seega motiveerib vanade prügilate sulgemine ja saastetasude tõus koos taaskasutusele mõeldud toetustega edendama jäätmete sortimist ja taaskasutust.
Korraldatud jäätmevedu kontrollib teenuse hinda
Korraldatud olmejäätmevedu pole ülemäära populaarne. Võib isegi nii väita, et paljud vallad-linnad on jäätmeseadust ka selles osas pikaajaliselt lihtsalt eiranud… Nüüd on siis näha, et “räästa alla” just nemad jäävadki, sest nn vabaturul on jäätmeveohinnad märgatavalt kerkinud, samas kui korraldatud jäätmevedu on hinnad stabiliseerinud.
Nii Eesti seaduste kui ka üldise EL praktika raames on olme-tavajäätmete käitlus omavalitsuste korraldada. Eestis on omavalitsusi jätkuvalt üle 200 – nende koostöö aga edeneb visalt. Seal, kus on suudetud ühised struktuurid käivitada – Kesk-Eestis, Valgamaal, Saare- ja Hiiumaal – on näha edenemist. Enamasti aga oodatakse jäätmekäitluse lahendust kui taevamannat! Näiteks veel 2008. aastal lubati ühe maakonna omavalitsusliidu tasandil lahendada jäätmeprobleem sellega, et püüti jäätmed alati odavamasse käitluskohta viia. Õige, aga siis peaksid sellised käitluskohad olemas olema – valikuks suisa mitu –, aga kuidas nad tekivad, kui omavalitsused ei osale nende arendamisel?
Probleem on jätkuvalt seotud ka haldusterritoriaalsete ümberkorraldustega. 220 omavalitsust on selgelt ebasobiv tasand jäätmekäitluse arendamiseks. Seni aga puudub alternatiiv (olgu siis omavalitsuste liidu või maavalitsuse näol), kellele see ülesanne panna. Ka on jäätmekäitluse korraldamine otseselt seotud muude omavalitsustele antud ülesannetega, mistõttu ei ole selle täielik lahutamine mõistlik. Optimaalne oleks 5-15 linna/valla koostööstruktuuri (Leedus on 10, Soomes 38), neid aga meil napib. Selle tagajärjeks on projektide pidurdumine, omavaheline konkurents (nagu see käib Ida-Virumaal Narva linna sorteerimistehase ja teistele omavalitsustele kuuluva Uikala prügila vahel), mis asjatult põletab meie kõigi raha.
Jäätmekäitlus kohalike valimiste teemaks!
Kohalike valimiste kampaania on stardijoonel. Väga oluline on, et arutlusteemade hulka mahuks ka jäätmekäitlus. Ja ärgem keskendugem siis sellele, kuidas saada kogumissüsteemist vabastus, vaid küsigem omavalitsusjuhtidelt näiteks seda, miks pole paljudes maakondades jäätmejaama teenus kättesaadav (üks jaam ja seegi maakonnakeskuses).
Miks on mõned jäätmejaamad elanikele avatud vaid kaks tundi nädalas? Miks pole rakendatud korraldatud jäätmevedu, mis tagaks kindlad teenusehinnad? Miks on osa elanikke (kohati kuni kolmandik) veosüsteemiga liitumisest vabastatud – tõstab see ju teenuse hinda nendele, kes on süsteemis.
Ja paraku jõuavad just vabastatute segajäätmed metsa ja kohaliku omavalitsuse avalikku konteinerisse, mille koristamine ja tühjendamine käib taas kõigi kulul. Ka maanduvad sel juhul segajäätmed hoopis pakendikonteineris, mis sunnib firmasid neid hoopis kõrvaldama ja jäätmeid ei saa eraldi koguda.
Need on lihtsad ja Euroopas teada seosed, mida Eestis veel vaevaliselt omaks võetakse või hoopis eiratakse.
Riik panustab miljardeid
Eesti vajab lisaks 16. juuli “väikese revolutsioonile” veel mitut sellist – sh mõtlemises, et jäätmekäitlust hakataks samuti nägema majandusena. Siiani on riik 90 protsendi ulatuses kinni maksnud uute prügilate ehitamise, vanade sulgemise, jäätmejaamad, mitmed sorteerimistehased jms. Praeguses vääringus saab rääkida tavajäätmete prügilate rajamise-sulgemisega seoses juba miljardi kroonini küündivatest kuludest. Umbes samapalju on lähiaastatel veel tulemas, kusjuures see raha ei kajastu teenuse hindades tarbijatele ehk jäätmetekitajatele. Ometi kuuleme sageli nurinat, et riik toetab jäätmekäitlussüsteemi arengut vähe. Pigem on siiski põhjust väita, et Euroopas on vähe maid, kus riiklikud toetused jäätmekäitlusse on osakaalult Eestiga võrreldavad. Enam-vähem võrrelda saab küll EL toetusrahasid, kuid Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskuse mudeliga sarnanevat ma mujalt ei tea. Just KIKi kaudu on meil liikunud kokku miljarditeni ulatuvad keskkonnainvesteeringud.
Et olla jäätmekäitluses Euroopaga vähegi võrreldav, tuleb Eestil seada eesmärgiks liigitikogumise osakaalu kahekordistamine (25-lt 50 protsendini), segajäätmete efektiivne energiakasutus spetsiaalsetes põletustehastes (4 tonni ladestatud segajäätmeid võrdub kütteväärtuselt ühe tonni naftaga), jäätmejaamad peaksid maapiirkondades jääma maksimaalselt 10-15 kilomeetri kaugusele (nii mõneski EL riigis kogutakse just jäätmejaamades üle poole liigitikogutud jäätmetest).
Majanduslangus ja sortimise elavnemine vähendasid 2008. aastal olmejäätmete ladestamist 20 protsenti, samavõrra väheneb ladestamine tänavu. Majanduse hoogustudes suurenevad ka jäätmekogused ja jäätmete vältimine muutub aina tõsisemaks teemaks. Seega – areng jätkub, 16. juuli 2009 oli üks väga oluline vahejaam.
iii
PEETER EEK, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja
