Soovitus enne Pariisi kippumist Nuustakul ära käia on juba klassikaks saanud. Selle rahvatarkuse järgi Juula külaseltsi korraldatud pikal reisil toimitigi: teel Miila külla Lääne-Virumaal tehti mitu peatust kodumaakonna huvitavamates paikades.
Siniallika nime kandvaid lätteid on Eestimaal teatavasti palju, kuid Laiuse kihelkonnas Vilina külas asuv on kahtlemata üks erilisemaid, sest ei jää kunagi kuivaks ega kasva kinni, kuigi asub kõrgel voorel. Lätte ümber laiub soo, sestap on vesi turbakarva ja selle lõhngi pole suurem asi, kuid et usul ja lootusel on teatavasti suur jõud, põlvitas nii mõnigi reisisell vee ligi, et seda pihkudega korduvalt näole tõsta, sest nii on juba ammu enne meid tervendatud silmi ja ravitud muidki hädasid. Männiroika abil sai ka lätte sügavust mõõdetud: umbkaudu kaks ja pool meetrit.
Kuldne tuba ja iidne kindlus
Laiuse liigirikkas aiandis said rohenäpud endale mõned istikud ja pistikud hankida, nagu soovitas reisi peaorganisaator Madli Kaasik, aga kel vaba ruum aias juba otsas, vaatas niisama imetlevalt ringi.
Õletuba Kuldne Õlg, mis on praeguseks saanud kena ja hubase asupaiga kunagise kihelkonnakooli renoveeritud hoones, on Laiuse üks esindusasutusi. Ning kahtlemata on selle rajaja, peaaegu kõigi imeliste eksponaatide autor Aime Lang endale sel moel eluajal ausamba püstitanud.
Nii, nagu aiandit ja õletuba, olid paljud ekskursandi ka imposantseid Laiuse kindlusevaremeid seni vaid pildilt näinud. Nüüd avanes neil võimalus 14. sajandil müüriks laotud kive oma käega katsuda ning mõtiskleda, mida kõike need tänaseni säilinud seinad näinud on.
Kantküla kunagises meiereihoones tegutseva Veski külalistemaja toite on kiitnud kõik, kes neid maitsnud. Tõesti, nii praad kui magusroog kippusid keelt kaasa viima!
Järgmine peatus tehti juba Lääne -Virumaal Rägavere vallas. Lavi küla Ohvriallikas on tõeline looduse ime ja andis ka lootust, et vähemalt silmad peaksid siit küll väge ja selgust saama. Vesi, mis mitme meetri laiuse jõena maapinnale välja „keeb”, on imeliselt selge ja puhas. Niisugust varandust hardalt silmile tõstes oli kahju vaid sellest, et polnud kaasas hõberaha ja teravat nuga, et lättele vastuanniks hõbevalget jätta.
Männiniidu aiandis said need, kel Laiusel ostuplaanid veel lõplikud polnud, oma rahakotti kergendada, ülejäänute osaks jäi vaid silmailu, millele kogu sealses majapidamises märkimisväärset rõhku on pandud.
Veel mõned kilomeetrid metsavahelist teed, aga eksimishirmu, mis vahepeal kummitas, enam polnud, sest juba Männiniidule tuli vastu Miila külaseltsi esindus, et võõraid õigel kursil hoida.
Miiliaugud ja põlevad kivid
Et külavanem Raigo Rebane just tol pühapäeval Roheliste rattaretkel kilomeetreid läbi väntas, tutvustas Miila rahva ettevõtmisi, külamaja ja huvitavamaid talusid tema abikaasa Katrin Kärner-Rebane. Küla nimi on tõepoolest tulnud miilamisest ehk söepõletamisest, mida oli omal ajal tarvis sealsetele arvukatele sepikodadele. Seppadel oli aga palju tööd tänu raudteele. Et Miilaski rändavad suust suhu võllanaljad, kuidas põllult vale kivi saunakerisele toodi ja mis siis kõik juhtus, teevad siin muret samad probleemid, mis lähinaabritele Ida-Virumaal: põlevkivi, ahvatlev fosforiit ja muidugi karstiala, kus looduse tasakaal kärme paigast minema, kui maapõue häirima hakatakse. On Rägavere valdagi tuldud mesijuttudega uutest töökohtadest ja suurest kompensatsioonirahast, kuid siiani on vallajuhid oma rahvaga ühel nõul oldud: „kosilastele” on ära öeldud ning valitud rahulik elu ja puhas kaevuvesi.
Külamaja on aga sündinud, nagu mitmel pool mujal, praktiliselt tühjale kohale, rahaliste raskustega, aga õhinapõhiselt. Miila rahva kokkusaamiskoht oli kunagi hobusetall, kuid kui vana hoonet renoveerima hakkad, jääb teatavasti enamasti alles vaid mõni sümboolne detail, Miila omadel näiteks mõtteline osa maakivimüürist.
Siin viiakse läbi õppepäevi, peetakse koos peredega pidusid, mõnikord ka spontaanseid kokkamisõhtuid, kui kellelgi selles valdkonnas hea idee tuleb.
Kurisud, kiskjad ja Kolgata tee
Miila on tõepoolest hajaküla musternäide. Tee Kurestiku tallu viis läbi metsa ning taluõuelt polnud naabri korstnatki näha.
Kurestiku ise, kus peremees Aado Tõevere külalislahkelt naeratades vastu tuli, oli aga tõeliselt mõnus koht. Peremehel oli pakkuda esimest tänavust mett, põnevaid lugusid, mis siinsetes metsataludes sõja ajal juhtusid, ja pisut närvikõdi neile, kes tahtsid näha, kuidas sülemlev mesilaspere tarusse juhatatakse.
Kurestiku nimi on aga tulnud kurisoost, teadusliku nimega kurisust, kus vesi ootamatult maa alla neeldub. Selliseid lehtreid võib kohalike kinnitusel siinsetel põldudel sageli märgata – karstiala ju.
Võõrustajate auto kannul jõudis buss uudistajatega järgmisele koduõuele, kus hakkasid kõigepealt silma paabulinnud, isevärki kanad ja palju lilli ning kohe seejärel perenaine Valli. Moodsamat sorti elumaja ja võrdlemisi värsked kõrvalhooned vihjasid, et tegemist on uue taluga, ning uusmaasaajateks Valli ja Toomas Jürna ennast nimetasidki. Talu nimeks aga Kolgata?!
Uue aja tulles alustas pererahvas siin nii, nagu tollal paljud parandamatult optimistlikud ja uskumatult visad eestlased –
praktiliselt tühjalt kohalt. Kui lehmadele oli mingisugune varjualune olemas, siis kunagist elumaja meenutas vaid rohtunud küngas. Karja tuli aga huntide ja karude eest valvata, esialgu telgis, hiljem juba saunas elades. Ja et tee metsakolkasse oli esialgu praktiliselt olematu ja tundus seepärast lõputu, polnud vaja just väga palju fantaasiat, et seda Kolgata teeks ja talu Kolgataks kutsuma hakata.
Praegu on aga Kolgatal ilusad ja lootusrikkad ajad. Kunagisest laudast on saanud külaliste öömaja ning avarates valdustes arendab noorperemees turismimajandust.
Tugeval ja stiilsel kiigel istudes, imekena õue ja suurt õitsvat viljapuuaeda silmates tekkis mõte, et vaevalt soojadel maadel, kus kapitaalsematele ehitistele eriti palju rõhku panema ei pea, ette kujutada suudetakse, millist vaeva meie kliimas ja oludes selle nimel eluaeg nähakse, et oma unistused täide viia ning midagi ka tulevastele põlvedele jätta.
KAIE NÕLVAK
