Tänavusel talvel möödub seitsekümmend aastat päevast, mil Jõgeval pandi alus jäähokimängule. Kui toonane keskkooli õpetaja Valdur Rajalo seda mängu Jõgeva poistele õpetama hakkas, olid püsivad hokitavad olemas vaid Tallinnas ja Tartus. Väikelinnast Jõgevast kujunes tänu eestvedajatele ja noorte poiste innukusele aga kiiresti Eesti jäähoki üks taimelavadest paljudeks aastateks.
Kui väike keskus ei suutnud alati oma meeskondadega sel maailma suuralal tippkonkurentsis püsida, siis vähemalt kasvatati mängijaid ja treenereid teistele Eesti klubidele ja koondistele.
Siinsed järjepidevad jäähokitraditsioonid jäävad seega oma pikkuselt alla vaid kahele Eesti suurlinnale. 1987. aasta talvel tähistati esmakordselt Jõgeva hoki sünnipäeva. 1996. aastal oli põhjust märkida 50 aasta juubelit. 2006. aastal tähistati pidulikult Jõgeva jäähoki 60. sünnipäeva. Nüüd, talvel 2016, juubeliaastal,valitseb Jõgeval pahaendeline vaikus. Jaanuaris oli meil suurepärane talveilm, aga siin jäähokit enam ei mängita.
Jõgeva legendaarne Mustvee maantee ääres asuv hokiväljak, mis ehitati samuti seitsekümmend aastat tagasi kunagiste kooliõpilaste toel, seisab tühja. Põhjuseks erimeelsused jäähokiga tegelevate inimeste vahel, mida pole suudetud või tahetud kahe aasta jooksul lahendada.
Jõgeva pidas kaua vastu
Jäähoki oli looduse meelevallas olemisele vaatamata kümnendeid Eestimaal populaarne spordiala. Eesti meistrivõistluste erinevates liigades osales meeskondi paarikümnest linnast või rajoonikeskusest. Isegi Jõgeva on olnud lisaks rajoonikeskusele esindatud Põltsamaa, Jõgeva näidissovhoosi ja Puurmani meeskonnaga. Peale Jõgeva olid Eesti hokikaardil teisedki väikesed, kuid tugevad hokikeskused nagu Türi, Järvakandi, Põlva, Viljandi, Kallaste, Aseri jmt. Pärast seda, kui Eesti NSV spordikomitee lugupeetud juhid otsustasid jäähoki (nagu ka jalgpalli) oma kulukuse ja medalite vähesuse tõttu üle parda heita, hakkas ala kandepind kahanema. 1980. aastatel kadusid hokikeskuste seast mitmed traditsioonidega paigad, kuid Jõgeva püsis.
Jõudis kätte omariiklus ning Jõgeva jätkas edukalt konkureerimist Tallinna, Narva, Kohtla-Järve ja Tartuga, kus see ala oli vahepeal lakanud juba olemast. Sest Jõgeval olid sel alal tugevad tavad ja eestvedajad, omavalitsusjuhtide ja ettevõtete-firmade toetus.
Kui esimesed kümme aastat vedas Jõgeva hokit Valdur Rajalo ihuüksi, siis järgmisel kahel kümnendil jätkasid tema teed Uno Veski, Märt Räli, Hillar Kroodo, Ants Saar jt. Ja 1980. aastal alustas vahepeal uinuma kippunud hokielu turgutama Kaido Poom. Eelkõige tema õlul püsis see spordiala viimased aastakümned.
- aasta talvel toimus aga spordiklubis Pedja pereheitmine, kui osad mängijad polnud enam nõus Poomi taktikepi all jätkama. Mõistagi jäi ka aastakümneid hokile elanud ja seni igasuguse tunnustuseta Poom endale kindlaks. Kuna kahe poole dialoog tulemusi ei andnud, moodustus uus klubi – Olivia Oilers. SK Pedja lõpetas jäähokiga tegelemise, kuid et ka Jõgeva legendaarne hokiväljak Kaido Poomi kaudu SK Pedjale kuulub, jäi tekkinud uus meeskond ilma kodujääst.Õigemini ei suudeta jää hinnas, mida oleks ju võimalik teha ja välja üürida, kokku leppida.
Muide, hokiväljaku pidi Poom 1990. aastatel erastama, muidu oleks linn selle ärilistel kaalutlustel lihtsalt maha müüdud. Võimalik, et siis ehiks seda kohta praegu mõni hoone või laoplats. Jäähoki säilitamiseks Jõgeval oli Poomi toonane otsus päästerõngaks.
Aga treeninguteks ja võistlusmängudeks on jääd vaja ka uuel klubil. 2014. aasta kevadel arutati väljaku teemat Jõgeva linnajuhtide ja spordiliidu Kalju tegevjuhiga. Olivia Oilersile anti lootust, et üheskoos leitakse poordid ja koolimajade vahelisel alal taastatakse hokiväljak. Kes teab küll, kui mitu korda viimase viiekümne aasta jooksul on sinna väljakut ehitatud ja siis jälle lammutatud, põhjused alati erinevad. Kuigi oli selge, et ainuüksi poortide olemasolu on vaid üks komponent. Vaja on ka kõike muud, mis väljaku juurde kuulub, et seal normaalselt treenida ja võistelda. Rääkimata sellest, et keegi peab hakkama jääd tegema ning seda hooldama.
Piinlik lugu igatahes
Nüüd saab sellest varsti kaks aastat. Nagu karta oli, pole juhtunud midagi. Ei ole poorte, ei väljakut. Teisisõnu: vana kaev aeti enne kinni, kui uut ehitama hakati. Oilers treenib kord nädalas 50 minutit võõrsil, peab kodumänge Kohtla-Järvel, Tartus või Viljandis. Mängib hästi ja on saanud mitmeid turniirivõite, kuid…
Jõgeva nime kandvad meeskonnad võivad mängida kus iganes Eesti nurgas. Samuti mängib jõgevalasi ka praegu mitmetes teistes klubides üle riigi. Kuid selge on see, et Jõgeva jäähoki pole praeguse valemiga jätkusuutlik. Sisuliselt on sellega surmaotsus allkirjastatud.
Kui eelmisel, väga nigelal ja lühikesel talvel võis jää puudumise Jõgeval veel kuidagi alla neelata, siis tänavu on selline olukord ikka ülimalt totter. Detsembri lõpust on talv missugune, erandiks ehk viimased päevad. Jää said siis meie lähedal valmis Adavere, Põltsamaal, Tamsalu, Lähte. Väike-Maarjas on jää olemas isegi viilhalli katuse all. Rääkimata kaugematest paikadest. Õiged jäämeistrid valavad jää ikka nelja-viie päevaga (vähemalt 15 kastmiskorda), mitte ei oota kuu aega kestvat pakast, et parimal juhul kord ööpäevas jääd kasta. See on ju ebamugav töö, õues on külm. Aga keegi selle tegemist koolinoortele ka ei nõua, nagu seda tehti aastakümnete eest.
Tulemuseks on nüüd see, et ainuke oaas, kus enam hokiväljakut pole ja jäähokit ei mängita, on Jõgeva. Ja seda juubeliaastal.
“See on ikka häbi küll, et Jõgeval ei ole enam hokijääd,” kurvastas mõned päevad tagasi vana hokiveteran Tiit Mets. “Kui vana Rajalo Ets seda näeks, vajuks piinlikkusest kasvõi maa alla.”
Juba varem on sama toonitanud taas Jõgeval elav kauaaegne Eesti koondislane Vello Mõtte, kes hokiväljakust pea iga päev möödub.
Oma jääväljaku puudumine viis nüüd selleni, et Jõgeva Olivia Oilersi meeskonda, eelmise aasta Eesti Loodusliku Jääliiga meistrit tänavu enam loodusjääturniirile ei lubatud. Sest turniiril võivad osaleda vaid need klubid, kes treenivad ja mängivad looduslikul jääl. Igati loogiline otsus, kuid meie jaoks ikka päris piinlik olukord. Nii et Jõgeva hoki on nüüd nagu kahe kuhja vahel: pole tehisjääd ja pole enam ka looduslikku jääd.
Kokkuvõttes on kõik see sündinud ikka sellest, et teineteisega ei suudeta rääkida ega ühise laua taga mängureegleid kokku leppida. Ükskõik kui kõvad mehed kõik eraldi võttes on, lühinägelik on selline tegutsemine ikkagi. Sest kaotajaiks jäävad kõik, võitjaid selles vägikaikaveos pole. Tihedas turukonkurentsis on aga kindlasti ka neid, kes jäähoki kadumisest rõõmu tunnevad, sest ühe ala kadumisega tekib teistele jälle päikese all veidi rohkem hingamisruumi.
TIIT LÄÄNE
