“Väike Laura – ta pole üldse minu lasteaiarühmast —, võttis mu ümbert kinni ja teatas rõõmsalt teistelegi: “See on minu tädi!” Pean seda suurimaks tunnustuseks,” meenutab pedagoogikateaduste magister artium, nelikümmend aastat lasteaias kasvataja, juhataja ja õpetajana töötanud Juta Tubin.
Juta Tubina tööpäevad mööduvad juba üheksandat aastat Torma lasteaias Linnutaja. Varasemad 31 töötas ta Jõgeva aleviku lasteaias kasvataja ja juhatajana. Pärast Tartu Pedagoogilise Kooli lõpetamist 1968. aastal suunati ta õpetajaks Alliku algkooli, kuid sai seal kõigest aastakese olla, siis see väike külakool õpilaste vähesuse tõttu suleti. Seetõttu otsustaski nooruke õpetaja hakata lasteaiakasvatajaks ja peab seda ainuõigeks valikuks tänini.
Töö kõrvalt lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudigi koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialal. Järgnenud teadus- ja uurimustööd olid samuti lastega seotud . Juta Tubina mitmed uurimused on ka trükis ilmunud, näiteks “Kasvatajate poolt andekaks hinnatud laste vaimsest kooliküpsusest” ja “Andekad koolieelikud”, milles määratakse kindlaks koolieeliku vaimsed võimed: mälu, mõtlemise mõningad aspektid, kujutlusvõime, taju kiirus ja täpsus. 1994. aastal kirjutatud “Ei ole ühtki andetut last! Arendamata andeid on küll!” teema ja sisu selgub juba pealkirjastki. Tallinna Pedagoogikaülikoolis viis aastat kestnud magistriõpe päädis Jutal uurimustöö “5-7 aastased lapsed lasteaias” kaitsmise ja magister artium teaduskraadiga. See oli kümme aastat tagasi, kui selline teaduskraad oli vaid mõnel õppejõul, kuid ükski tegevlasteaednik polnud enne teda magistrini veel jõudnud.
Vaikuse muusikat kuulamas
“Õppimine ja õpetamine, lastega tegelemine ongi mu hobi ja samas ka meeldiv töö, mida olen tahtnud juba tüdrukutirtsust saati. Oma lapsepõlvekodus Pala vallas Haavakivi külas kooli mängides tahtsin olla ikka õpetaja, ja seda ma olingi. Ma pole lasteaias käinud, kuid lugemise ja veidike rehkendamist sain juba enne kooliminemist üllatavalt ruttu selgeks. Pikad raamatutest loetud jutud ja kümnete kaupa laulusalme olid samuti peas, nii et esinemisjulgust oli mul tollalgi ja seda jagub tänini.
Isa oli kolhoosis veoautojuht ja käis üsna tihti Leningradis lambaliha müümas. Ta tõi mulle sealt suupilli, õppisin sellelgi mõned lood selgeks. Hiljem hakkasin mängima akordioni, peda-koolis õppisin klaverit, see kuulus kohustuslike õppeainete hulka. Kui mu 87-aastane ema praegugi mu pillimängu kuulab, siis meenutab ta ikka ja jälle, et väiksena olla ma koukinud sõnnikuhunnikust ühe kuivanud lauajupi, sõrmitsenud seda nagu mingit saatepilli ja aina laulnud,” meenutab Juta. Pillimängu ja lauluta ei saa ta siiamaani olla – ei tööl, kodus ega puhkehetkelgi.
“Kui elasin ja töötasin „sordis” ( nõnda kutsutakse seda Jõgeva alevikus asuvat sordiaretusinstituuti tänini), laulsin aastaid sealses naisansamblis, käisin ka Jõgeva segakooris “Laulik”, tantsuorkestris tuli vahel aga öö läbi mängida kohvik-klubis, vahel ka sünnipäevadel ja pulmades. Nüüdki võtan akordioni üsna tihti kätte. Mõnikord, kui kuulen mingit puurimise mürinat, paneelmajas kostab see aga kõvasti ja kaugele, siis mõtlen, mida sa kurivaim aina suristad! Võtan „kortsu” kätte ja mõne meloodia üles … ja puurimine jääbki vakka.”
Jutale meeldib nii kerge kui ka tõsine muusika. “Vivaldi “Aastaajad” on ääretult mõnus, Beethovenil aga viies sümfoonia – just see, kus saatus koputab. Muusikat kuulates ei tule mul küll need pärispildid silme ette, aga ma tunnetan, millised võiksin nad olla. Kasutan oma loovust ja mõtisklen, mida helilooja on tahtnud selle teosega öelda, ning siis saan selle elamuse ja tunde ka enda sisse. Mulle meeldib kuulata. Naudin vihma ja tuisu häält, ka vaikust saab kuulata. Tahan, et mu lapsedki oskaksid kuulata ja hääli eristada. Linnutaja lasteaial on looduse õpperajad — see on maailma parim õppemeetod! Vaatleme, mis on looduses täna teistmoodi kui eile, seisatame ja kuulatame; on see linnu, looma, tuule, kaaslase hingamise või hoopiski mõni tehishääl. Kõike saab kuulata, igas hääles on omamoodi muusika. Oska vaid leida veidike aega ja kuula – see on imetore ja rahustav,” soovitab ta sellist pingemaandamist teistelegi.
Lumehelbeleib ja piirakas
Nagu rohkem kui poole sajandi elukogemustega inimestega vesteldes ikka, kaldub sellelgi kohtumisel tahes-tahtmata jutt lapsepõlveradadele. Eks me kõik ole ju pärit oma lapsepõlvest.
“Elasime kõik kolm põlvkonda Haavakivi külas metsade ja võsade vahel vanaisa kätetööna 1922. aastal valminud Jõe talus. Maja asus Anna Haava sünnikodu lähedal, jõe ääres. Seda jõge enam praegu pole, looklevat vett saab vaid talust tehtud piltidelt näha. Meid oli kolm last: minust noorem vend Kalle, õde Ülle ja mina. Käisime Alliku algkoolis, sinna tuli oma neli kilomeetrit hobuseteed. Talvel rullisingi siis iga ilmaga end üle lumehangede, muidugi sai sellest õige tihti nina tatiseks ja haigusedki tulid kallale. Kolmandasse klassi pandi mind juba Pala kooli, sest seal oli internaat. Antigi siis mulle kodust nädala kuueks koolipäevaks toidumoon kaasa ning pidin sellega läbi ajama. Toiduvaruks oli suur, rukkijahust küpsetatud piirakas, milles soolapekk, muna, sibul, silk ja kartuliliistakud sees. Alles hiljem hakati koolis tegema sooja ühistoitu, mille jaoks toodi kodudest juurvilja ja muud toidukraami.
Varasemast lapsepõlvest on jäänud meelde ka minu lemmikvõileib: hommikul võtsin suure kääru koduleiba, määrisin sellele lund peale või ootasin, kuni sellele parasjagu lumehelbeid sadas. Nii ma limpsisin ja maiustasin, kuid tihtipeale jäigi leivakäär tuppaminekuni terveks,” teeb Juta lühiretke oma lapsepõlve. Värske, oh kui hea koduleiva lõhn ja maitse on tal siiamaani meelel ja keelel. Leivakakukest kasvatada, tainast sõtkuda ja küpsetada ta oskab. Maalaps pidigi tollal kõiki töid vanematega kaasa tegema: rohtu kitkuma, heina niitma ja riisuma, loomi söötma, lehmi lüpsma, laudast sõnnikut välja viskama. Hiljemgi, Allikul abikaasa kodus elades, oli Jutal aiamaa ja omad loomad: lüpsilehm, neli siga ja kukk kahekümne kanaga.
Krahvinna oma kolmetoalises korteris
Kuigi Juta elab juba üle paarikümne aasta Jõgeval, pole ta jõudnud ega tahtnudki üdini linnastuda . “Tundub, et maalapseks ma jäängi. Seisan kindlalt kahe jalaga maa peal ega hõlju pilvedes, ning mu töökohadki on olnud maal. Praegugi on mõnusam sõita Tormasse ja seal töötada. Sõidan bussiga, autot mul pole, kuid juhiload on ja Saaremaal saan tütrepere autoga ise sõita. Poeg elab Tallinnas, kuid seal ei kipu ma mingil juhul rooli. Samuti ei kipu ma kuhugi Kanaari saartele puhkama ja peesitama, mulle piisab Voore- ja Saaremaastki. Tahan olla looduses — see on ju tohutu jõuallikas ja pealegi tasuta. Varem lihtsalt jalutasin linnast välja, nüüd olen juba mitu aastat kepikõndi teinud. Ei ma mõtle aastaajale, ilmale ega vaata kella. Kui tuleb pähe, et ei taha enam kodus olla, võtan kepid kätte ja panen Pedja äärde või kaugemale. Mis sellest, et vahel lööb tuisk hinge kinni või ladistab vihma. Las olen läbimärg – ma pole suhkrust, et ära sulaksin. Koju tagasi jõudes olen emotsioonidest jälle rikkam ning heas vormis. Tunnen ennast krahvinnana oma kolmetoalises korteris lillede keskel ja teen, mis tahan. Olen kassita ja koerakeseta daam, vaba ja vallaline. Vabadus ja sõltumatus ongi üksielamise eelised,” muigab Juta.
Üksindust ja igavust pole ta kunagi tundnud. “Mul ju poeg ja tütar, lapselapsed ning õige palju lasteaia- ja koolilapsi, kes kõik mulle väga armsad. Kodus on mul aga üle kolmekümne toalille. Poputan neid ja räägin nendega. Tahab ju lill nagu laps ja iga teinegi elusolevus suhtlemist, lähedust, hellust ja kiitust ning tunnustust. Oligi mul üks lilleke, kes polnud juba mitu aastat oma õiteilu näidanud. Ju ma olin pööranud rohkem tähelepanu oma lemmikule, 25 aastat tagasi tollase Jõgeva Näidissovhoosi direktori Mart Uudla kingitud draakonipuule. Hakkasin siis lillekest turgutama ja temaga rääkima, lõpuks ütlesin talle isegi seda, et ega ma saagi sind enam kauem pidada, kui sa oma täit ilu ei näita. Ja ennäe, temake hakkaski taas õienupukesi ajama!”
Parim arvuti on OP
Headus ja õnn – need on Juta arvates kaks paremat asja maailmas. “Eks igaüks ise teab, mida ta õnne all mõistab. Olen üldiselt optimist ja õnnelik inimene. Elul pole ju häda midagi, kui sa ise oma elu liiga keeruliseks ei muuda. Elu koosneb paljudest lihtsatest asjadest, ja kui neid järgida, siis oledki õnnelik. Oled tervem, töö laabub ja oma hädaldamise, virisemise-irisemisega ei riku sa teiste meeleolu. Vaatan ning mul on kahju, et näen nii palju kurbi nägusid, elust, enesest ja teistest kibestunud inimesi. Enda arvates olen ja elan teistmoodi. Igaüks elab oma elu ju ise, ega keegi teine saa sind kogu aeg kätel kanda. Pean neid, kes kogu aeg hädaldavad ja leiavad, et teised kõiges süüdi on, haigeteks inimesteks. Olen püüdnud pidada kinni headusest ja mõelnud optimistlikult ning tänu sellele polegi mul oma senises elus tulnud midagi kahetseda. Usun headusse, see aitab elada ja teeb õnnelikuks.
Muidugi tuleb siinilmas võtta kõike oma peaga. Olen ikka öelnud, et kõige tähtsam ja parem arvuti on OP – see on oma pea,” ütleb ta ja soovitab teistelgi seda raali rohkem kasutada. Õnneks peab ta sedagi, et on saanud hea hariduse ja lisaks oma lastelastele on ka palju väikesi särasilmi, kes teda lasteaias ootavad. Praegu peabki ta Linnutaja lasteaeda oma teiseks koduks.
Armastuse nelinurk
Juta kinnitab, et kasutut aega pole tal olnud ja igavust pole ta kunagi tundnud. “Oskan aega kasutada. Kui mitte muud, siis võtan mõne saksakeelse lugemise kätte. Saksa keel mulle meeldib, vahel taban end koguni selles keeles mõtlemas. Tahangi end Saksamaale sõiduga kunagi premeerida. Korra, see oli vene ajal, õnnestus mul haridusosakonnalt sinna preemiareis saada ja ehk järgmisel aastal, siis mul vast aega rohkem, lähen uuesti.
Praegu käib minu elu ja armastus mööda nelinurka: oma kodu Jõgeval, tütre pere Saaremaal, poja pere Tallinnas, töökoht Tormas.” Küsimusele, mida hakkaks ta pensionile jäädes tegema, vastab särtsakas daam kelmikalt: “Seda on teisedki küsinud ja olen vastanud, et siis on rohkem aega ja kõigepealt lähen mehele. Võetagu seda naljaviluks öelduna või kuidas tahes, mind see ei loksuta. Ühes olen aga kindel — suits jääb mul proovimata ja kõrvadesse augud tegemata.”
iii
RAIT RANDVERE
