<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>
Ei tule just kuigi sageli ette, et kevadpühad ehk ülestõusmispühad nii hilja peale jäävad, et jüripäevaga “kokku jooksevad”. Nii see tänavu siiski juhtus.
Ülestõusmispühad, mida me riigi taasiseseisvumisest saati ametliku riigipühana kolm päeva tähistame, tekitavadki pisut vastakaid tundeid. Nõukaajal piirdusid ju need, kes kiriklikke pühi ei pidanud, vaid koduse munavärvimise-koksimisega, nüüd aga on ametlik püha ka suur reede. Ja ei pea olema sügavalt usklik, et teada, mida tähendavad piibliloos suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ja pühapäevane ülestõusmine.
Arvatavasti meenub paljudele, kes kevadisi pikki, kuid tõsiseid pühi talveprahti riisudes või peenramaal sonkides veedavad, et tegelikult ju nii käituda ei tohiks. Aga ajad muutuvad ja meilgi on tulnud koos nendega muutuda. Ja sellest on meile kombeid külge jäänud, mida mõned ehk taunimisväärseiks peavad. Nii loodamegi pühade ajal reha, labida või mõne muu tööriistaga varustatult õue minnes, et nii tõsiusklikud kui ehk taevataatki meid mõistavad, sest kevad on kiire aeg.
Laupäeva õhtul jürituld süüdates tuletagem aga meelde, et näiteks soomlastel on tava ka vaikse laupäeva õhtul lõke süüdata, et kurje vaime peletada.
21. aprill 2011
