Su kogu on nii heititalvikulik! Kuidas Sa temaga (tema luulega) esimest korda kokku puutusid ja kas tundsid kohe ära, et olete samast ainest?
Ei ole nõus. Mu kogu on minulik. Ja üldse pole mul ei otseseid eeskujusid ega autoriteete mingis valdkonnas. Lihtsalt vaimne lähedus ja äratundmisrõõm vahel. Heiti Talvikuga on mul loomulikult väga tihe side. Igatahes oma vanemale pojale panin Heiti nimeks. Teadsin seda ammu enne, kui ta armsa emme Merikesega käima hakkasime. Ka mu ülikooli lõputöö oli Heiti Talviku luulest.
Ka seda mäletan väga selgelt, kuidas esimest korda Talviku luulet kuulsin. Kuskil 14-15 võisin olla. Jõgeval, Vikerraadiost, hilisõhtul, mingi luulesaade. Jah, jäi kummitama. Hakkasin edasi uurima.
Üldse elasin ma teismelisena siin Jõgeval kummalist kaksikelu. Ühelt poolt koolis paha poiss, kes lärmas, veiderdas ja vaidles. Või jõi ja laaberdas. Õppimist ma üldse vihkasin. Palun ärge seda järele tehke!!! Samas elasin ma hoopis teises maailmas, raamatute keskel. Tasapisi killukestest mosaiiki kokku ladudes. Ega mul sellest eriti kellegagi rääkida polnud.
Loomulikult oleme Heiti Talvikuga vägagi erinevad. Nii elus kui loomingus. Aga vahel midagi vilksatab. Talvik arreteeriti Tartus Tähtveres August Annisti majas, kus ka Friedebert Tuglas mingit aega elas. Annisti tütar Mirjam Peil, kunstiajaloolane, kinkis mulle kunagi Talviku luulekogu, mille poeet oli Annistile kinkinud koos pühendusega ?minu urisevale sõbrale ja õpetajale?. Mina kinkisin selle oma pojale edasi. Nii oligi mõeldud.
Sinu mure Eesti pärast on liigutav. Sa nimetad Lihulat reetmiseks, aga usud ometi, et meil on demokraatlik riik, ega usu, et kellelegi tehtaks ülekohut…
No kuule, nii sinisilmne ma nüüd küll pole! Kõik normaalsed inimesed muretsevad ju oma riigi pärast. Ma olen lapsest saati sotsiaalselt väga tundlik olnud, lausa suurest vihast nutnud ?Vremjat? vaadates. Kuskil 13-aastasena hakkasin luuletusi kirjutama. Lihtsalt selleks, et end teistmoodi välja elada, kuna see sovetiriik oli mu jaoks arusaamatu õudusunenägu. Ma ei saa siiani aru, kuidas nii saab valetada.
Ühiskonnas toimuv huvitas mind siiski kaugelt rohkem kui luule. Esimesest klassist saati oli minu jaoks tõeline pidupäev entsüklopeedia (ENE) uue köite ilmumine. Siis ma jäin kaheks nädalaks haigeks. Istusin kodus ja uurisin. Ei, mitte nii, et hakkasin otsast lugema ? lihtsalt ühes artiklis olid alati viited mujale, mis tuli ka selgeks teha. Alles täiskasvanuna taipasin, et see oligi mu hariduse kõige olulisem osa, mille najal paraku sai isegi ülikoolis liugu lasta.
Muidugi on meil demokraatlik riik. Aga paraku ei saa suurem osa inimesi üldse aru, mida demokraatia sügavamalt süüvides tähendab. Jõuga seda suhtumist pähe peksta pole võimalik. Ülekohut tehakse muidugi, aga vastu saame sellele me ju kenasti kõik koos hakata. Ilma üksteist jalge alla trampimata.
Oled tuntud rahvuslikult häälestatud inimesena ja isamaalaulikuna. Kirjutasid isamaalisi laule ärkamisajal, kui kodumaa oli kui salanaine. Kes või mis on Eesti praegu?
Ei ole kodumaa mul kunagi mingi salanaine olnud. Minu kodus olid ka lapsepõlves Vabadussõja ajalugu ja teised eestiaegsed raamatud avalikult riiulil. Ja ma lugesin neid. Mu lapsehoidja Mutsu Hilda mees oli Vabadusristi (millega ma titena mängisin) kavaler, kelle kommunistid tapsid. Mu mõlemad vanaisad olid Vabadussõjas, mu isa oli metsavend? ja mu ema oli enne mu sündimist 8 aastat Viljandimaal kolhoosi esimees, enne kui 30-aastasena, mina kõhus, otsustati Jõgevale sordijaama tulla. Vastuolud? Ei ole. Ongi Eesti.
Nii et igati ehe eesti laps. Ma ei pea end nende laulude pärast kangelaseks, ma tegin lihtsalt seda, mis oli mu kohus. Nii, nagu poisid Sinimägedesse läksid.
Eesti on ikka Eesti, aga las igaüks seletab endale selle sõna sisu nii, nagu talle õige tundub.
Mille järgi Sa valid endale sõpru?
Sõpru ei valita, sõbrad tuntakse mingil hetkel lihtsalt ära. Nagu me Aloga teineteist ära tundsime, olles üsnagi erinevad. Olime päev otsa koolis ühes pingis, aga vahel koju minnes rääkisime seal endise miilitsamaja kõrval veel tund aega juttu, nii et kõik muu läks meelest ära. Või see tunne Tallinnas elades, et ma vahel lihtsalt pean ära sõitma ja Peter Panovi või Sami nägema.
Oled sõprade seas tuntud oma tohutu tolerantsusega ja mingis mõttes on Sul sõpru seinast seina. Mida teed ja tunned siis, kui Su head sõbrad omavahel tülli pööravad?
Jah, ongi täiesti erinevaid sõpru. Ma lihtsalt ei arva, et mul oleks õigus oma arvamust kellelegi peale suruda. Samas ei talu ma, kui keegi seda üritab. Aga minuga enamjaolt ei proovitagi. Mulle meeldib arvamuste paljusus, see teeb maailma rikkamaks nagu rahvusedki. Kui sõbrad tülli pööravad, ei vali ma pooli, vaid suhtlen rõõmsalt edasi nagu ikka.
Sinu püüd lepitamise ja headuse poole on imetlusväärne. Ometi on inimeste madalus tõesti nii talumatult kõrge, et seda kaine peaga välja kannatada ei saagi…
See inimeste madaluse talumatu kõrgus on osake meist kõigist. Tahame või mitte. Selleski on oma ilu ja võlu. Aga Sa viitasid vist ka sellele, et mulle vahel juua meeldib? Jah, ja mis siis, ju mulle nii sobib. Aga ärge seda palun järele tehke, pean kordama! Tegelikult on mu jaoks tõesti enamik inimesi väga toredad.
Su luulekogu pealkiri on ?Saada mind kiusatusse?. Kas parafraseerid piiblit?
Muidugi. Ka Jumalaga võib asju arutada. Meie Isa palve on mulle olemuslikult väga lähedane. Ma pole küll otseselt usklik, aga ikkagi selgelt kristliku ilmavaatega. Nii lummavaid hetki on olnud? kuidas mu noorema poja Martin Jaani ristimisel ütles kirikuõpetaja, mida see nimi algkujul tähendab: ?sõjakas rahunõudja?. Ma ei teadnudki. Või vana Harri Haamer mu vanaisa ja vanaema matmas. Tarvastu kirikus. Ja pärast ühe väikese poisi, minuga, rääkimas.
See ?Saada mind kiusatusse? luuletus on mu laste emmele Merikesele pühendatud, ja ma ei teadnud, millal see tekst valmis saab. Lihtsalt Riho Sibul (tohutult hea luuletundja) avastas mu arvuti taga istudes, oli pikalt vait, ja ütles, et kuule, aga see on ju päris. Tegi laulu ka. Võibolla sellest hetkest hakkaski see raamatuke mulle ise end ette kerima.
Mis on Sinu jaoks kiusatus? Mis on kreedo?
Kiusatus on üks inimeseks olemise võtmeid, millega saab vahel avada ust endasse, mida saab kaotada ja taas leida. Mida saab jagada. Ükskõik, mida me oleme väliselt saavutanud, ent kui me inimlikkuseni pole jõudnud, on kõik muu tühine. Õnnelik olla on palju parem kui edukas. No selline kreedo käib mulle küll.Su kogus on luuletusi, mis nimeliselt pühendet naistele, kes ka tunduvad olevat Su sõbrad. Kas armastus on ka sõprus?
Mitte ei tundu, vaid ongi. Muidugi on armastus sõprus, tõeline sõprus, millest vanemaks saades saab üha heldemalt aru. Aga no ega mulle just vanemaks saada meeldi. Kellele meeldiks?
Ja üldse meeldivad mulle naised rohkem kui mehed ka inimestena. Ma saan neist paremini aru, nad on sügavamad ja suurema empaatiavõimega. Aga olgu, ma tean, et see jutt (mida ma alati rääkind), võib mõne vihale ajada. Olen ka karmides meeste mängudes piisavalt hästi hakkama saanud.
Samas pean ikkagi käibetõde meelde tuletama, et mu ?poeetiline mina? ja päris ?mina? on erinevad isikud, nii et seda raamatukest nüüd mingi pihtimuste vihikuna küll võtta ei tasu. Nii näiteks pole üks võtmetekste ?Ingel ja suli? mitte niivõrd minu ja Di lugu, vaid mu enda erinevad poolused, millest ma Dianale jutustan.
Mu jaoks oligi selle kogu mõte lihtsalt see, et ma saaks sõpradele kinkides ?aitäh? öelda. Paraku (vist õnneks) on mul sõpru palju rohkem, kellele tahaks kinkida. Tegelikult ongi need tekstid ju möödujate nägudelt maha kirjutatud.
Elu aadress on armastus… See, kes niimoodi kirjutab, tundub tõesti teadvat olemise tegelikku väärtust. Huvitav, kui paljudele on antud sellest aru saada?
See on ilus ütlemine jah, mulle endale ka meeldib. Kuigi oli vahepeal meelest ära läinud. Tegelikult ma üsna juhuslikult leidsin paberitüki selle tekstiga, ja tuli meelde, miks ma nii kirjutasin. Kunagi ammu kribasin mingit lauluteksti, mu laps (vist 4-aastane siis) tuli tuppa, võttis laualt ümbriku, millele olin margi kohale risti joonistanud, ja ütles: ?rist on surma aadress?.
No ega ma saand lapse lauset endale võtta, aga ma hakkasin mõtlema fraasi absoluutväärtuse üle (vabandust võõrsõnade pärast). Mu jaoks on eesti luules tõesti üks lühike fraas, mis mind kogu elu saatnud: ?su saatus on su veendumuste ainus väljendus? (Paul-Eerik Rummo). Ma olen seda ka oma arvamuslugudes korduvalt kasutanud.
Või Karl Ristikivi: ?See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Aga naeratus jääb.?
Toomas Muru, klassivend:
Mul kerkib Jüriga seoses silme ette üks teatud tundetooni ja tagamaaga mälupilt. Spontaanselt.
Kõigepäält mingi kuramuse pioneeride kogunemine võimlas, vast viiendas klassis. Võib-olla ka pioneeriks astumine. Kõik ülevalt üles rivistatud, punased rätid kaelas nagu kolhoosi kari ära märgistatud. Jüri seisis väärikalt, pea püsti, aga temal oli kaelas ilus väike must lips. See paistis kohe väga silma. Üldse tõmbus ühe õpetaja ja pioneerijuhi suu karmiks kriipsuks kui sellistest ?pahadest poistest?, kes pioneerid polnud, räägiti. Jüri oli juba maast madalast kindlate poliitiliste tõekspidamistega tark poiss. Ta teadis, mis on õige, mis vale. Tegi oma iseseisva Eesti vabariigi valitsuse, kus jaotas meie, oma klassivendade vahel ametikohti. Pool mängult, pool tõega.
Jaak Valge, sõber:
Jüri on erakordselt soe ja südamlik inimene. Kohe haruldaselt. Õieti ma ei tea, mis tal seal sees on ? ta ei ole ju mingi ühekihiline tüüp, keda lihtsalt tundma õppida on võimalik. Tema tundlikus hinges võivad ju toimuda kompromissitud heitlused tema erinevate minade vahel. Aga see, mida ta selle tulemusena pealispinnale ja teistele eraldab, on küll soojus. Mina ei ole tigedat või õelat Jüri kunagi näinud, isegi vihast mitte, ehkki selliseid olekuid tal kuuldavasti siiski esineb. Kõige negatiivsem Jüri emotsioon, mida olen nende kümne aasta jooksul kogenud, mil tihemalt oleme lävinud, on viisakas sarkasm või põlglik eemaletõmbumine, aga sedagi üliharva ja poolnaljaga segamini.
Aga olgu looja, saatus või kes iganes tänatud? Jüri pole ka mingi igav ingel või püha Jüri. Inimesele on väidetavasti antud ühepalju nii positiivset kui negatiivset (kui me ikka teame alati üldse, kumb on kumb?) ning sel, kel pole negatiivset, ei saa selle loogika järgi ju ka positiivset olla ning nii tuleks kokku üks väga igav keskmine inimene. Olgu Jüri, kes ta on, aga viimast küll mitte. Niisiis ärgu jäägu siinkohal ütlemata, et kohati võiks Jüri olla vähem laisk ja rohkem püsiv ning eesmärgikindel.
Kuid ehk on need jooned just hinnaks sellele soojusele, mida ta eraldab? Sest kiire ja sihikindel tulemuse poole liikumine tähendaks kahinguid inimsuhetes, soojuse ehk sõprade hoidmise hinnaks võib paratamatult olla aga suurem rõhk eluprotsessile endale.
JAANIKA KRESSA
