Tahab Jüri Leesment või ei taha, aga ikka tuleb tal tunnistada, et oma pinginaabri Alo Mattiiseni isamaalauludele tekstide kirjutamine on kõige olulisem asi, millega ta oma senises elus hakkama on saanud.
“Aga siis, kui ma neid tekste kirjutasin, ei osanud ma seda küll ette näha. Seda näitas alles aeg,” ütles täna viiekümneseks saav luuletaja ja ajakirjanik.
Küsimusele, kuidas kaks väikesest Jõgeva linnast pärit meest suutsid nii noorelt (isamaalaule kirjutades olid Alo ja Jüri 27-aastased) midagi kogu Eesti jaoks nii olulist ära teha, vastas Jüri, et tema puhul oli määrava tähtsusega lapsepõlve kasvukeskkond. Tema kodus seisid eestiaegsed ajakirjad ja raamatud, Vabadussõja ajaloo köited sealhulgas, rahulikult raamaturiiulis ja Lahaveres elanud vanatädi pööningki oli täis eestiaegseid ajakirju, mida Jüri suure huviga luges.
Päris pisikesena kuulas Jüri aga oma hoidjatädi Mutsu Hilda jutte ja mängis Hilda kommunistide poolt maha lastud abikaasa Aleksandri vabadusristiga. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete kuulamine oli Jüri kodus aga igapäevane asi ning seal kõneles ka tema kauge sugulane, USA Eesti Rahvuskomitee esimees ja Ameerika Hääle eesti toimetuse juhataja Heikki Leesment.
“Vaimses mõttes elasin ma ikka ümbritsevast nõukogude tegelikkusest väga erinevas maailmas,” ütles Jüri.
Nende kahe maailma totaalne erinevus, aga ka muud tegurid hakkasid üsna ruttu mõjutama Jüri käekäiku kooliseinte vahel. Kaheksandas klassis koos koolivendadega organiseeritud streigi (selle põhiloosungiks oli “Lõpp bürokratismile Jõgeva Keskkoolis!”) tõttu ei tahetud Jürit oma kooli keskkooliossa võtta ning saadeti pooleks aastaks Põltsamaa Keskkooli “ümber kasvama”. Pärast kümnendat klassi oleks Jüri aga peaaegu Sindi erikutsekooli saadetud. Tänu Alo ema Helmi tutvustele pääses ta siiski Jõgeva näidissovhoosi metsa- ja maaparandustöödele saatmisega.
“Mind aitasid palju ka tollane haridusosakonna juhataja Ants Orgulas ja näidissovhoosi metsaülem Raivo Kittus,” meenutas Jüri. “Meeldivad hetked need küll ei olnud, kui hommikuti, vildid jalas ja vatijope seljas, metsa pidin vantsima ning kooli tõttavad klassikaaslased mulle tee peal vastu tulid. Samas võisin metsas poole päevast rahulikult lõkke ääres lugeda, sest keegi mind ei kontrollinud, ning kaugõppekeskkoolist sain kaasa hea tunnistuse, mis võimaldas mul Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialale kahe eksamiga sisse saada.”
Ehkki sekeldusi oli palju, on Jürile Jõgeva Keskkoolist mällu sööbinud ka palju helgeid hetki, nagu üks joonestustund, mille tema, Alo ja õpetaja Anne Kütt tervenisti Voldemar Pansost kõnelemisele pühendasid. Jõgeva-aegsete sõprade Toomas Muru, Margus Miti, Margus Sihveri ehk Sami ja Peter Panoviga pole tema side aga tänini katkenud.
Jõgeva ja Tartu pere
“Sam on see, kelle juures ma Jõgeval käies alati peatun ning Peteri peret nimetan ma praegu oma Tartu pereks,” ütles Jüri. “Just Peteriga, kellel tänu luuletajatest vanavanematele Kersti Merilaasile ja August Sangale oli kirjandusringkondades palju tuttavaid, hakkasin ma koolipõlves tõsisemalt luulest ja kirjandusest rääkima.”
Pärast ülikooli töötas Jüri filoloogi jaoks mõnevõrra ootamatutes kohtades, nagu Tallinna Polütehnilise Instituudi arhiiv ja Tallinna Puhkeparkide Direktsioon. Esimene oli selles mõttes mõnus töökoht, et teha ei tulnud seal suurt midagi.
“Alo laulu “Ei ole üksi ükski maa” sõnad kirjutasingi TPI arhiivis istudes,” meenutas Jüri.
Tänu puhkeparkide direktsioonis töötamisele mäletab ta 1988. aasta öölaulupidude tausta natuke põhjalikumalt kui paljud teised.
“Kui 1987. aasta suvel läks rahvas tõesti spontaanselt lauluväljakule laulma, siis 1988. aasta öölaulupeod olid vanalinna päevade kavva ammu sisse planeeritud,” meenutas Jüri. “Ning kui puhkeparkide direktsiooni direktor Rita Mägar ühelt kolleegilt kuulis, mis toimus Tartu levimuusikapäevadel Alo ja minu isamaalaulude esitamise ajal, ning kaks laulu lindilt ka üle kuulas — teisi meil linti võetud lihtsalt polnud — tegi ta kiire otsuse, et need laulud tuleb ööpidude kavva võtta. KGB püüdis küll nende laulude avalikku esitamist lauluväljakul ära hoida, aga Rita saatis nad kuradile: ta oli erakordselt kange loomuga naisterahvas. Minu jaoks oli siiski kõige olulisem isamaalaulude esitamine Tartu levipäevadel.”
Jüri ajakirjanikukarjäär sai alguse 1991. aasta jaanuaris ehk peaaegu täpselt kakskümmend aastat tagasi ning on väikeste vahedega kestnud tänini. Jüri kinnitab, et ta pole kunagi ajakirjanikuks saada tahtnud, aga see lihtsalt läks nii. Ühel päeval vantsis hea sõber Sulev Valner uksest sisse ja kutsus teda ajakirja Kultuur ja Elu publitsistika- ja poliitikaosa toimetama ning Jüri võttis pakkumise vastu. Kultuur ja Elu ning Raadio Vaba Euroopa Tallinna toimetus ongi need paigad, kus ta ajakirjanikutööd kõige pikemalt on teinud — kummaski tervelt viis aastat. Vaba Euroopa toimetuses veedetud aega nimetab ta oma elu töökaimaks.
Julm, aga õiglane
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoBodyText” align=”justify”>“Sealne süsteem oli julm, aga õiglane: raha maksti ainult nende lugude eest, mis eetrisse läksid. Kui jäid näiteks trammist maha, ei jõudnud pressikonverentsile ega saanud lugu teha või kui tegid kehva loo ja see eetrisse ei läinud, siis olid rahast, kusjuures üsna suurest rahast, ilma. Lõpuks õppisid kõik mitte trammist maha jääma. Et meie palgaraha tuli Ameerika Ühendriikidest, siis seda riiki me sõimata ei tohtinud, see-eest olid meil Eestis toimuva kõigekülgseks kajastamiseks täiesti vabad käed. Minu lugusid isegi ei toimetatud. Kirjutasin, mida tahtsin.”Vaba Euroopa ajast on Jüril juurdunud ka põhimõte, et pole tähtis, millal, kus ja kuidas sa oma tööd teed, maksab ainult tulemus. Seepärast pole ta hiljem mitme väljaande peatoimetajana töötades ka oma alluvatelt n-ö tagumikutundide tegemist nõudnud.
“Ma arvan, et ma olen päris hea ülemus, aga väga kehv alluv, sest ma pole harjunud sõna kuulama. Kui see, mida kästakse, on täielik jama, siis ma seda käsku ei täida,” ütles Jüri.
Ajakirjanikutööd on ta teinud ka Maalehe, Vooremaa ja Tartu Linnalehe toimetuses. Ehkki Jüri sidemed Jõgevaga pole vaatamata tema vanemate Türile kolimisele (isa on nüüdseks juba surnud, ema elab seal tänini) kunagi katkenud, on tal Vooremaas töötamise ajast helged mälestused just sellepärast, et need sidemed said jõudu juurde ning juurde tuli uusi sõprugi.
“Mul ongi selektiivne mälu: halva ma unustan ja meeles seisab ainult hea,” ütles Jüri. “Ning tegelikult olengi ma kõigis toimetustes kolleegide või alluvatega väga hästi läbi saanud.”
Viimased ligemale kolm aastat on ta ametis olnud Viimsi Teataja toimetuses. Algul oli ta selle lehe peatoimetaja, nüüd lihtsalt toimetaja, sest meelitas oma kunagise Maalehe kolleegi Annika Poldre endale ülemuseks, et ise natuke vähem närvesöövat tööd teha. Viimsi valla leht ilmub kaks korda kuus, ent see-eest üsna suures, seitsme ja poole tuhandelises tiraazhis, sest Viimsi vald on rahvaarvult Eesti kaheksas omavalitsus (möödus just äsja Rakvere linnast!) ja kasvab kiiremini, kui vallajuhid seda sooviksid.
“Kui ma Viimsisse tööle läksin, kujutasin ette, et satun mingisse rikkurite ja tõusikute paradiisi, aga tegelikult on Viimsis väga soe ja sõbralik seltskond,” ütles Jüri.
Küsimusele, kas väikeses vallalehes tegutsemisest piisab tema ajakirjanduslike ambitsioonide rahuldamiseks, vastas Jüri, et ega ta ajakirjandusele rohkemat enam tahakski anda, sest nüüd võiks juba midagi tõsisemat teha. Kasvõi näiteks laulutekste.
Nende kirjutamises oli Jüril pärast Alo surma üheksa-aastane paus. Kuni Jüri lemmikansambli Ultima Thule vaimne juht Riho Sibul välja pakkus, et nad võiksid koos plaati tegema hakata. Jüri puikles algul vastu, öeldes, et ei oskagi enam laulutekste kirjutada. “Sellist asja ei unustata,” ütles Sibul, ja nüüdseks on Jüri osalusel ilmunud juba kaks Ultima Thule albumit: 2005. aasta albumil “Ingel ja suli” on kuus Jüri tekstiga laulu, 2010. aasta albumil “Jälgede jälgedes” kaheksa. 17. veebruaril toimunud Eesti Muusikaauhindade galal tunnistati “Jälgede jälgedes” aasta albumiks ning Ultima Thule aasta ansambliks ja aasta rokkartistiks.
Alo ja Riho
Teisel albumil on Jüril ka mitu koolivend Raul Vaiglaga kahasse tehtud laulu. Jüri uuesti laulutekste kirjutama meelitanud Riho Sibul on aga kummalisel kombel väliselt üsna sarnane kadunud Alo Mattiiseniga. Seesmiselt on nad Jüri arvates siiski üsna erinevad inimesed.
“Sellist koostööd, nagu meil Aloga oli, ei saa enam kellegagi korrata. Aga ka Rihoga on meil selliseid kokkulangevusi maailmatajus, mis koostööd soosivad. Ta on väga erudeeritud inimene ja temaga suhtlemine on väga arendav,” ütles Jüri Leesment, lisades, et ka tema nelja aasta taguse luulekogu “Saada mind kiusatusse” ilmumisel oli Riho Sibulal üsna suur roll.
Lähenevate Riigikogu valimiste valguses küsisin Jürilt, kas ta ei tunne endal kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele kaasa aidanul olevat moraalset kohustust Eesti poliitikaelus kaasa lüüa. Jüri vastas, et enam ei tunne. Enda sõnul oli ta 1994. aastani poliitikaga üsna tihedalt seotud, kuuludes riburada Heinakuu klubisse, Sõltumatusse Infokeskusse, ühendusse Res Publica (kaht viimast ei tohi segamini ajada hilisemate sama nime all tegutsenud nähtustega!), Vabariiklaste Koonderakonda ja Isamaaliitu. Pärast Isamaaliidu 1994. aasta lõhenemist ja tulutuid katseid vaenutsevaid pooli lepitada tõdes Jüri, et ta ei sobi poliitikasse, sest on liiga emotsionaalne ja otsekohene ega talu igasuguseid topeltmänge.
“Samas ei suhtu ma poliitikasse küüniliselt ega pea seda mingiks räpaseks asjaks,” kinnitas Jüri. “Kui minu ajakirjanduslikku tegevust kuidagi lahterdada, siis olengi ma olnud ju eelkõige poliitika- või arvamustoimetaja.”
Viiekümneaastaseks saamist Jüri enda jaoks mingiks rõõmustavaks sündmuseks ei pea, küll aga on tänulik klassivend Toomas Murule, kes tema täna Betti Alveri muuseumis peetava sünnipäevapeo korraldamise enda peale võttis.
“Mul on üldse elus ropult vedanud, sest mind on tohutult hoitud ja aidatud ning seda ka Jõgeva inimeste poolt,” ütles Jüri. “Inimlikkus ongi minu jaoks kõige tähtsam omadus ning ma usun, et inimlikkuse ja headusega saavutab alati rohkem kui jõuga. Mul on isegi üks luuletus, mille pealkiri on “Ilmavaatelt inimene”. Usun, et see ütleb minu kohta mõndagi.”
Toomas Muru, klassivend ja Betti Alveri muuseumi juhataja:
Jüri on suuresti “süüdi” selles, et ma eesti filoloogiat õppima läksin: ta oskas kirjandusest, eriti luulest nii huvitavalt rääkida. Ka sellest, mida nõukogude süsteem endast kujutab, oli Jüril juba maast-madalast selge pilt ning tänu temale ka ta sõpradel. Nii ei tekkinud meil mingit skisofreenilist kaksikmõtlemist ega olnud meil tarvis paarkümmend aastat tagasi oma põhimõtetes ka midagi muuta.
Jüri on väga hea luuletaja ja laulutekstide autor. Viimast tõestab ka Ultima Thule viimase plaadi, millel Jüri tekstid on enamuses, edu. Ettepaneku Jürile linna teenetemärk anda tegin hiljuti ka sellepärast, et Jüri on kõigele vaatamata jäänud Jõgeva patrioodiks.”
i
RIINA MÄGI
