Tänavusel juubeliteaastal sai 20-aastaseks ka Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts. Millises seisus on sõjaajaloo uurimine Eesti Vabariigis ja sõjaajaloost kui ideoloogilisest relvast imagoloogilises sõjas räägib seltsi juhatuse liige Jüri Kotšinev.
Kutsusite eesti sõjaajaloolasi üles mitte ainult kirjutama ja loenguid pidama, vaid mõtlema, kuidas koondisena mehitada seni katmata rinnet imagoloogilises sõjas bolševismiga.
Mu põhiteema on Napoleoni armee prantslastest ohvitserkonna vanuseline koosseis, see on kitsas ja sügav teema, kuid ma olen peale Napoleoni jälginud ka kõike muud ja pannud tähele, et kõik raamatud, mis on venekeelsele lugejaskonnale mõeldud, mitte ainult endises SRÜ-s, vaid kogu maailmas, on Kremli poolt doteeritud.
Sõjaajalugu on Venemaal võetud imagoloogilise sõja relvaks. Kui suured riigid teisenevad, siis hakatakse minetatud hiilgust mentaaltasandil taastama. Nii on Venemaal tema kuulsusrikkale sõjaajaloole tuginedes hakatud bolševistlikke kindraleid Peeter Suure, Juhan Julmaga jne kokku sulatama. Venemaa ideoloogiline ja sõjaline doktriin baseerub ikka veel 1826. aastal Nikolai I poolt kehtestatud õigeusklikul militaardoktriinil, mis tähendab seda, et kus vene sõduri saabas on kord astunud, sealt ei taganeta.
Kuidas ja kus Venemaal seda propagandat tehakse?
Kaitseministeeriumile allub sõjaajalooline teenistus, kus vene sõjaajaloo uurijad saavad oma töid tirazheerida väga suurtes numbrites, aktsentidega mängides. Kultuuriministeeriumile alluvad bürood, näiteks Nikita Mihhalkovi büroo, kus puhvitakse üles Aleksander III aegset hiilgust. Vene filmitööstus ja teletranslatsioonid suudavad maailmaturule paisata väga palju ideoloogilist ajupesu. Inimesed, kes elavad Ameerikas, Prantsusmaal või Narvas, Eesti Vabariigis, vaatavad, ja neile jääb mulje, et Venemaa on võimas, kuigi sellel propagandal pole midagi pistmist tegeliku eluga.
Kui Mihhalkov käib Californias või Alabamas, kus on palju 6. ja 7. põlve emigrante, ja seletab neile, et Venemaa ootab neid tagasi, siis on nad väga õnnelikud ega saa aru, milleks neid tegelikult kasutatakse. Vene elanikkond tunnetab, et peab olema koondunud ajaloolise kodumaa teljele, ja neil on hea teada, et neil on seljatagune. Nad tunnetavad end superriigi esindajatena ja ka tema poolt ka kaitstuna. See, mis toimus 2007. aastal Tallinnas, pole varnast võtta, see on aastatepikkune ajupesu.
Mida on väikesel Eestil imagoloogilises sõjas vastu panna?
Meil ei ole kahjuks aru saadud, kui tähtis see ideoloogiline ajupesu on. Ma üritan seda selgeks teha viimased 7-8 aastat, aga meie poliitiline ülemkiht, kelle käes on kõik riigis olevad hoovad, sellega ei tegele. See jääb mulle täiesti mõistmatuks, nagu seegi, kuidas eesti poliitikud ise oma eesti rahvuslust materdavad.
Eesti vajab kaitsmist, just mentaalset kaitsmist lollide mõtete, valede, eurolurri ja globaliseerumise eest. Eesti Vabadussõda uurivad ajaloolased, muistset vabadusvõitlust uurivad ajaloolased ja üldse sõjaajaloolased peaksid aru saama, et keegi teine seda ei tee. Laidoneri muuseum on ammu kaldunud meelelahutusse, ta on muutunud kaitseministeeriumi sanatooriumiks.
Kui palju Teilt on küsitud, et miks te eestlaste pärast muretsete?
On küsitud, et kes mu siia saatis, kus on minu loodud 5. kolonn, kes tõi mind üle Narva jõe, kes tõi mu raamatu Eestisse, kes tõlkis ta eesti keelde. Delfi kommentaariumis on paar korda ahju ka soovitatud, aga niimoodi küsitud ei ole.
Miks te seda Eesti asja siis ajate?
Eestit tuleb kaitsta, sõltumata sellest, et ma ise eestlane ei ole. Kui inimesel kaob ära rahvustunnetus, siis on ainult samm selleni, et ta ei hooli enam, kes olid tema esivanemad, 5. ja 6. põlv. Ta lakkab olemast inimene. Temast võib saada eurokodanik, lihtsalt kahejalgne, kiirtarbija. Mina võitlen bolševismiga ja selles võitluses on isegi eestlased väga head liitlased.
Kas Teie jaoks on olnud kunagi küsimus, kes te olete?
Loomulikult, eriti pärast Gruusia sündmusi. Olen Eesti Vabariigi kodanik, kuid olen eluaeg kuulunud vene kultuuriruumi, mis mulle tähendab ka lapsepõlve, kodu, äravõetud riiki. Olen Vene emigrant – see on mu identiteet. Ja minus on ka grusiini. Olin raekoja platsis Gruusia lipuga ja eesti raadio vene ringhäälingu reporter küsis, miks. Vastasin, et kui Tbilisi pommitaks Moskvat, siis ma oleksin teise lipuga. Täna aga pommitavad vene väed Tbilisi ümbrust ja ma olen siin Gruusia lipuga. Iseenda jaoks oli ikka õudne küll. Ei saa ju esmaspäevast reedeni olla venelane ja reedest esmaspäevani grusiin, pealegi on mõlemad kristlikud rahvad. Minu jaoks on see vennatapusõda, mille taga on bolševistlik militarism. Küsimusi pole, aga enesetunne on vilets.
1917. aasta vari ajab mind taga. Vahet pole, kas ma olen Pariisis, Californias või Tallinnas. Olen elanud ka Taanis ja Saksamaal. Minu jaoks pole midagi muutunud, aga ei saa ju niisama istuda ja nostalgitseda, kuulata lõputult vene plaate, emigratsioonilaule, Rebrovi näiteks, ja lõpuks ennast sellest tohutust valust maha lasta.
Kindlasti olete unistanud ka Venemaa muutumisest. Mis tingimustel oleks see võimalik?
Kui Venemaal taassünnib kirik, kui vene rahva teadvusse jõuab arusaamine sellest õudusest, mis saadeti korda 1917. aastal. Punaterror on Jumalaga võitlemise rezhiim, mis võitleb aina edasi. Ainuke abinõu on Vene Kiriku jõuline tõus ja Venemaa muutumine kiriku poolt juhitavaks rahvusriigiks. Kui Venemaa suudab loobuda impeeriumlikest ambitsioonidest, ainult siis on vene rahvuslusel võimalus. Kas see juhtub või ei juhtu — kõik on Jumala käes.
Nii et kirikuinimene on teistmoodi venelane?
See on hoopis teine vaimsus. Õigeusklikuks ei saada üleöö. Need inimesed, kes sündisid usklikku perekonda, olid nõukogude ajal loomulikult sisemises emigratsioonis. Mina olen õigeusklik, allun Moskva patriarhaadile, nagu mu esivanemadki. Praegu käin Nõmme Ristija Johannese kirikus, enne aga käisin Koplis Nikolai kirikus. Võin kinnitada, et kirikutes käivad täiesti normaalsed vene inimesed ja soviette meie hulgas ei ole.
Mida tuleks teha soviettidega?
Nendega, õigemini nende vaimsusega, tuleb nende endi päästmise nimel võidelda. See, mida kujutab endast ajuloputuse saanud postsoviett, on kohutav! See on tohutu barbaarne jõud. Seal on, mida karta. Narkarid jne. See on tugev energeetika, mida reprodutseerib praegune Vene võim.
Kuigi see on ebamugav, on parem nendega tegelda praegu, hoopis raskem on seda teha hiljem. Nende hulgas on ka inimesi, kes ei taha sellised olla. Üle poole immigrantidest, kes Eestis elavad, tahavad rahulikult elada ja oma tööd teha. Aprillisündmused 2007 näitasid, et välja ei tulnud paljud, aga kes tulid, olid lärmakad.
Kohalikud venelased selle sigadusega kaasa ei läinud, kuid kuivõrd mõjutatavad nad on? Võitlus käib nende pärast. Eesti peaks kasvatama oma kodanikke sõltumata rahvusest, aga ta peab hakkama kasvatama Eesti Vabariigi kodanikke, mitte vähemusgruppe.
Hiljuti käisite Narvas loengut pidamas, mis tunnetega sealt tulite?
Kui satud Narva ja neid näed, nende õpetajaid jne, siis saad aru, et ühe, kahe ega ka kümne loenguga ei korva seda, mis kultuuri- ja eelkõige haridusministeerium on tegemata jätnud! Eesti riik on Narva ära andnud ja see on sisejulgeoleku seisukohalt kuritegelik! Narvas koolitatakse lend lennu kaupa inimesi, kes on meelestatud sellesama riigi vastu, kus nad elavad! See on lubamatu ja ometi on selline olukord tekkinud võimude tasemel.
Kuidas vene propaganda mõju all olevad Eesti riigi poolt unustatud noored mõtlevad?
Ollakse siin sündinud, tahetakse olla vanem vend. Ei taheta ära minna, vaid et Venemaa siia tuleks, see on mugav. Venemaal on venelasi palju, seal ei märkaks neid keegi, aga siin nad tunnevad ennast erilistena ja ka käituvad vastavalt. Kõik see põhineb teadmatusel ja virtuaalsel maailmal. Vaadates teleklippe ja lugedes propagandaraamatuid, jääb mulje, et sellel on power taga. Kui need inimesed elaksid Venemaal aastakesegi, tuleksid nad sealt õudusega tagasi. Sellepärast nad ongi sellised, et nad ei tea.
Eesti riigil oleks palju ära teha. Praegu meie siin räägime, aga vene propagandamasin töötab.
Kui suvaline venelane vaatab suvalist eestlast, mida ta näeb? Ja mis võiks olla see, mida venelane peaks austama?
Ta näeb alahoidlikku, arga ja kerget saaki, nagu hunt, kes vaatab kana. Nad näevad seda, mis on.
Austust vääriksid jõud ja mõistus, aga see jõud peab olema kindel ja seda tuleb kasutada mõistusega, mitte nii, et 100 grammi on sees ja siis karjud. Jõud peab põhinema eneseväärikusel ja oma ajaloo tundmisel. Venelastel on see olemas. Nende sõjaajalugu on võimas. Ka eestlased peaksid seda hakkama üles ehitama kui oma selgroogu. Siiamaani seda tehtud ei ole.
Miks eestlastele on omane nutta ja halada, mitte oma sangaritest rääkida?
Rahvuslik uhkus on olemas mõnel üksikisikul, aga tavaliselt on nad põlu all või maha surutud. Alustada tuleks rahvusliku kasvatusega, mis annaks rahvusele eneseväärikuse. Eestlastel oleks küllalt, mille üle uhked olla, meenutatagu kasvõi Schekenbergi Mustpeade linnakaitse rühmi, mis Liivi sõja ajal Tallinna kaitsesid, ning Tartu kaitsmist Põhjasõja ajal. Küsimus pole selles, et eeskujusid ei oleks leida, vaid Eestis on sõjaajalugu kui selline lihtsalt põlu all ja seda sellepärast, et sõjaajaloolased on suhteliselt iseseisvad.
Mis jõud see oleks, mis hakkaks selle puudumist probleemina nägema? Mul on absurdne tunne, et vene inimene peab rääkima eestlastele nende Vabadussõjast. Kui aga mingeid katseid enam ei teeks, siis võiks rahulikult sõita Stockholmi ja abirahadest elatuda.
Mis muutub inimeste suhtumises, kui avanevad II maailmasõja arhiivid?
Halvustav varjund kaob ära.
Mu vanaonu oli kord oma naisega kuskil Moskva all ekskursioonil, kus peatati Saksa armee. Giid rääkis sakslastele saksa keeles, et siin peatas Punaarmee fašistid. Vanaonu naine ütles, et ei, peatati Saksa Wehrmacht. Giid ei osanud midagi öelda. Kahe ilmasõja haavad pole mitte paranenud ega armistunud, vaid nad mädanevad edasi!!! Brüsselis ma nägin surnud Euroopat. Türgi kvartalis on see väga veenev, see on hävitav kogu euroopa kultuurile. Vietnamlane Tallinnas oma õigusi nõudmas mulle ei meeldi, ülbe hindu veelgi vähem, neegritest ja muust ma üldse ei räägi.
Mõni poliitik oma lõpmatus tarkuses ütleb kindlasti, et niimoodi ei jõua me kuhugi. Aga kas me niimoodi jõuame, nagu praegu tüüritakse? Võib-olla see ongi siht, et ei jõutaks. Probleem ise on igipõline, aga eestlastel enam vingerdada ei anna. Tuleb tulla mõistusele, panna prioriteedid paika, julgeda olla ise ja iseendana suured. Kui seda ei juhtu, siis ei oska enam sellest kahju ka tunda, kui tahetakse olla suure Euroopa ääremaa. Need ei ole väärikad inimesed, kes iseennast ära vägistada üritavad.
Kas Euroopa ei peaks koos võitlema — mitte kellegi vastu, vaid iseendaks saamise eest?
Jah, peaks. See oleks tõeline rahvavalgustamine, tuleks astuda konkreetsed sammud, et inimesed saaksid taas aru, mis inimlik mõõde üldse on: loov üles ehitav jõud. Iseseisvus pole varnast võtta, ta peab baseeruma iseolemise tahtel. Faktide ümber tuleb kasvatada emotsionaalset espriid ehk vaimsust.
Jüri Kotšinev
Sündis 1960. a Tallinnas. Emapoolne vanavanaisa jäi pärast Loodearmee desarmeerimist Eestisse, isa suunati Tallinna tööle Tbilisist.
Lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse erialal.
Raamatud Venemaa ajaloost: “Kahepäise kotka tiiva all. Venemaa hiilgus ja hukk. 862-1917”; “Borodino. Kahe keisri kaardivägi”.
Luulekogu “Kaduvik” — luuletused eesti ja vene keeles aastatest 1979-2007.
JAANIKA KRESSA
