35 aastat päästealal töötanud praegune päästeameti lõuna päästekeskuse Jõgeva päästepiirkonna juhataja Jüri Alandi on siinkandis kokku puutunud suurepäraste inimestega.
Nendeta poleks ta paigale jäänud. Samuti poleks pääste arenenud nii, nagu seni on arenenud. “Selle ajaga olen seda piirkonda armastama hakanud,” tunnistas mees.
Päästesüsteemi sattus juhuslikult
Alandi ütles, et päästesüsteemi tööle sattus ta täiesti juhuslikult. “Elasin Tallinnas, üks tuttav rääkis mulle, et tuletõrjevalitsus otsib inimesi olümpiaobjektide tuletõrjejärelevalve peale. Loomulikult polnud mul tol ajal mingit vastavat ettevalmistust. Tausta uurides selgus, et kõigepealt korraldatakse soovijatele kursused. Pakutav palk – 130 rubla – motiveeris mind samuti. See oli tublisti üle keskmise, sest haritud insener sai tol ajal pärast ülikooli lõpetamist 90-110 rubla. Olin äsja abiellunud, peres oli raha vaja. Abikaasa veel õppis, mina õppisin samuti.
Esimene objekt, millel tuleohutusjärelevalvet tegema asusin, oli ehitusjärgus Olümpia hotell. Hotelli valmimiseni 1980. aasta juunikuus olin ma seal ehitusjärelevalve juures, vaatasin, kuidas soome ja vene ehitajad kõrvuti töötasid. Nägin, milline oli töökultuur ida poolt tulnutel ning milline läänes. Sain korraliku kooli, nähtu pani tõsiselt mõtlema.”
Kui hotell valmis sai, suunati Alandi olümpia purjeregati ajaks Piritale olümpia purjespordikeskusse. Ta käis vahetustega tööl, pidevalt oli keegi n-ö objektil. Alandi töötas hotelli ja ujula poolel, jälgis, et keegi režiimi ei rikuks.
“Abikaasa lõpetas tehnikaülikooli, meil tuli valida elu- ja töökoht. Suunamine tuli Jõgevale. Mina vaatasin, kas tuletõrjevalitsuses tööd pakkuda on. Järelevalveinspektori koht oligi vaba. Nii me 1980. aasta augustis Jõgevale tulimegi, saime ka kohe kahetoalise korteri, peagi sündis esimene tütar.”
Rakkest pärit mehena polnud tal varem Jõgevaga mingeid sidemeid olnud. Kõigepealt oli ta järelevalveinspektor, siis vaneminspektor, seejärel tuletõrjejaoskonna ülem.
Lugupidamine tuleb välja teenida
Taasisseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel olid kõik ühe asja eest välja, taheti ruttu üles ehitada inimväärne ühiskond, kus põhitähelepanu inimesel.
“Õnneks ei olnud Jõgeval kutselist tuletõrjet ehk nõukogude tuletõrjesüsteemis töötanud mehi. Alustasime sellega, et suunasime mehed Rootsi sõprade juurde planeerimist ja töökultuuri õppima.”
Rootsis sai ta aru, kui palju meie veel õppima ja töötama peame, et saaksime sama maine nagu selles riigis. Ta tõi näite, kuidas nad läksid Rootsis koos kohalike päästjatega pubisse õhtust sööma. Paraku ei olnud seal momendil ühtegi vaba lauda. Kui saadi teada, et tulid Eesti päästjad, siis tõusis üks laudkond püsti ja palus eestlastel istuda.
“Selles ühiskonnas suhtuti päästjatesse väga aupaklikult. Ütlesin poistele, et vaadake, Rootsi päästjad on selle lugupidamise oma tööga välja teeninud. Liigume meie samuti sinnapoole.”
Raskes olukorras vaja teadmisi
Kõige masendavam on tema jaoks olnud 1996. aasta 11. oktoobril kaheksa kooliõpilase hukkumisega lõppenud Pala bussiõnnetus. “Kui ka nüüd juhtub mõni õnnetus lastega, siis tahab mul süda välja hüpata. See ei unune.”
Alandi ütles, et järjest suuremate päästeautode ostmine on tupiktee. “Olukorda muudab see, kui me inimese teadvust püüame muuta. Margus Oro ja Ülle Krikman tulid mõttele hakata õpetama lastele riskiolukorras käitumise oskusi. 20 aastat tagasi sündis projekt “Kaitse end ja aita teist”. See oli kaks aastat enne traagilist Pala õnnetust. Ka Pala kooli õpilased osalesid koolitustes. Õnnetuse hetkel oli bussis noormees, kes suutis šokist hoolimata avariisse sattunud bussil akujuhtme maha võtta. Sellega hoidis ta ära veel suurema tragöödia.”
Niisugused näited on andnud Jüri Alandile ja tema kolleegidele indu kasvatada uus põlvkond, kel on riskiolukorras käitumise oskused.
Oluline teavitustöö ka eakate hulgas
Vanemaealistele selgitatakse näiteks suitsuanduri vajalikkust. “Paljud inimesed unustavad igapäevase kiirustamise tõttu riskiolukorras käitumise oskused. Meil on palju muid asju, millega tegelda, igapäevatöö ja olmemured. Peame selgitama inimestele nende endi ja lähedaste tervisele olulisi ja tähtsaid asju, tuletama meelde mõnikord lihtsa ja elementaarsena tunduvat. Meie tööpõld on lai. Alustasime ülemöödunud aastal kodu tuleohutuse kampaaniat, sõitsime inimestele koju, loomulikult eelneva kokkuleppega. Me ei taha sinna saata inspektorit, sest kui tema läheb, siis mõeldakse, et nüüd on pahandus majas ja trahv kaelas. Meie meeskond aga läheb inimestele hoopis nõu andma.”
Paljude asjade kordategemine ei nõua sadu eurosid, vaid natuke hoolimist ja tähelepanu. Niiviisi jäävad traagilised õnnetused olemata.
Kui Jõgevamaal hukkus kümme kuni kaksteist aastat tagasi tulekahjudes kaheksa kuni 11 inimest aastas, siis 2012 viis ja 2013 kaks. “Me ei koputa asjata inimeste südametunnistusele ega koolita neid,” kinnitas Alandi.
Tema hinnangul on meie maakonnas koostöö ja üksteisemõistmine maavalitsuse ja omavalitsuste vahel hea. Suudetakse üksteist aidata. 1991. – 2000. aastani oli Jõgevamaa päästesüsteemi areng väga kiire, selles on oma osa nii maavanematel kui omavalitsus- ja koolijuhtidel. Ka kohalik meedia on aidanud inimeste südametunnistusele koputada.
Kõige tähtsam on alati inimene
Jõgevamaal on piisavalt palju ohutegureid – raudtee, kaks üleriigilise tähtsusega maanteed, gaasitrass, piiriveekogu Peipsi. Kaubaveod raudteel on küll vähenenud, kuid oht jääb. “Iga infrastruktuuriobjekt on tegelikult oht,” teab Alandi. Ja inimestel oleks mõistlik mitte riske juurde tekitada, sest tehnogeensete õnnetuste hulk suureneb nagunii. Pigem tasuks aeg maha võtta ja mõelda neile, kes selles keskkonnas peavad elama, mitte tekitama neile veel täiendavaid riske. Päästjate jaoks on alati inimene number üks, alles seejärel tulevad keskkond ja vara.
Alandi sõnul saab Jõgeva päästekomando käsutuses oleva tehnikaga nende ees seisvaid ülesandeid lahendada. Loomulikult vajaks osa tehnikat uuendamist, kuid praegu toimib kõik kenasti.
“Kõrvalseisjale võib jääda mulje, et päästjad ei tee siis, kui väljakutseid parasjagu pole, mitte midagi. Tegelikult see nii pole. Meil on pidevalt õppused, kaheksast viieni harjutame iga päev kas õppeväljakul või kusagil mujal, ainult pühapäeval pole trenni. Kui müürsepp ikka aastas ühtegi kivi ei lao, siis järgmisel aastal tuleb müür kõver. Me peame harjutama, muidu on mehed sündmusele sõites stressis. Kui mehed sündmuselt tagasi tulevad, siis saan kohe aru, kui nad on oma tööga hästi hakkama saanud. Kuidas me saame oma kogukonnale silma vaadata, kui teeme oma tööd halvasti. Mõnikord mängivad meie töös rolli suisa sekundid.”
Jüri Alandi on oma meeskonnaga rahul. “Meil pole ühtegi üleliigset inimest.”
Taasiseseisvunud Eestis oli taoline sündmuste juhtimise põhimõte, et suurematel käisid juhid kohal. Neli inimest oli nädala kaupa valves ja vajadusel tuli välja sõita. “Kindlustasime tagalat ega võtnud kohapeal juhtimist üle, ka sündmuse likvideerimise juhtimisse ei sekkutud. Pigem korraldasime koostööd politsei ja kiirabi ning kohaliku omavalitsusega.”
Lähedaste eest tuleb hea seista
Jaanuaritormi ajal kümme aastat tagasi oli Alandi koos maavanemaga oma kabinetis ning kindlustas vajaminevaid ressursse, et sotsiaalsfäär toimiks. Samuti kogus andmeid ning uuris, kus võiks seoses elektri puudumisega tekkida kriitiline olukord. “Sündmuskohal ma puid saagimas ei käinud,” lisas ta.
Mees peab väga oluliseks tööd oma kogukonnas, et siin mõistmist oleks. “See pole suletud koht, siit läheb mõte edasi ja kogukonna antud mõte läheb ka edasi. Lähedaste eest tuleb hea seista.”
Jüri Alandi elukäik
*Sündis 9. mail 1957 Rakkes
*Õppis 1965 – 1976 Rakke keskkoolis
*Lõpetanud Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi tuletõrje-tehnika ja tuleohutuse erialal 1984
*05.12.1979-01.08.1991 ENSV SM Tuletõrje Valitsus
*20.02.1991- Jõgeva Maakonna Riiklik Tuletõrjeamet (järelevalve peainspektor)
*01.08.1992- Jõgeva Maakonna Tuletõrje- ja Päästeamet (direktor)
*01.07.1996- Jõgevamaa päästeteenistus (direktor)
*01.03.2006- Lõuna-Eesti päästekeskus (Jõgevamaa pp juhataja)
*01.01.2012- Päästeameti lõuna päästekeskus (Jõgevamaa pp juhataja)
Lõuna päästekeskuse juht Margo Klaos:
“Mul on olnud au teha Jüriga koostööd juba 20 aastat ning olen näinud teda selle aja jooksul väga huvitava inimesena. Jüri kuulub sellesse päästepealike põlvkonda, kelle õlgadel oli Eesti Vabariigis uue ja nüüdisaegse päästeteenistuse ülesehitamine. Tema ideede, entusiasmi ja juhiomaduste toel on Jõgevamaal moodustatud väga tugev päästesüsteem, mis on olnud paljude ettevõtmistega oluliseks eeskujuks kogu riigile.
Oma kodukoha patrioodina on Jüri alati näinud uuenduste elluviimisel vaeva selle nimel, et need sobituksid just Jõgevamaa vajadustega. Mulle isiklikult on Jüri olnud oluliseks eeskujuks, sest juhina oli ta väga toetav ja innustav, kui ma ise noore koolilõpetajana päästeteenistusega liitusin.”
HELVE LAASIK
